Laupäevane matk – Herman Gulch

Oma asukoha tõttu on Colorado mägede loodus mujal toimuvast justkui natuke maha jäänud. Kui tahad imetleda metsa- ja aasalillede metsikut ilu, siis just nüüd on õige aeg matkaradadele suunduda. Kuigi ka siin tuleb valida. Teatud kohtades pole õitsemise aeg siiani kätte jõudnud. Aga laias laastus ei loe siiski see, kuhu rajale sa suundud, mingeid lilli sa ikka näed!

Gravity Haus korraldas oma liikmetele ühe kena laupäevase matka ning kuna oli võimalik, võtsin sellest muidugi kaasa. Sadade matkaradade nimistust osutus valituks Herman Gulch. Suuresti seetõttu, et see on Denverist vaid tunniajase sõidu kaugusel, on tegu väga populaarse rajaga.

Seega polnud ka eriline üllatus, et matkaraja parklasse jõudes oli see juba pilgeni täis. Mul lihtsalt vedas. Sel hetkel, kui mina sinna jõudsin, otsustas üks maastur oma järelveetava haagisega lahkuda ja hopsti – oligi 10 vaba kohta sõiduautodele. Vabandust, kümme vaba kohta Eesti mõistes. Reaalsuses võttis selle maa-ala enda alla 5 autot. Ja siin pole isegi tegu klassikalise “ameeriklastel on suured autod” teemaga, vaid mingil põhjusel, kohe kui parkimiskoha jooned ning parkimist juhendav töötaja puuduvad, jäetakse autode vahele vähemalt poolteist meetrit vaba ruumi. Kohtades, kus niigi ruumiga kitsas, khm matkarajad khm, on see eriliselt tüütu. Kui kaks autot pargiksid teineteisele vähemalt natukenegi lähemale, oleks olemas koht veel ühele sõidukile. Aga ju siis on vajalik see, et teoorias saaksid kõrvutipargitud autod üheaegselt uksed pärani lüüa ning et oleks veel ruumi vahelt läbi käia… Olgu, parkimiseteemaline pirin läbi. Lähme matka juurde.

Matka pikkuseks kujunes 12 km (sh siis jalutustiir ümber mägijärve), kõrgust kogusime 546 meetri jagu ning ajakulu oli 5h 27min (sh 3h 44min liikumisaega). Võrreldes eelmise Gravity Haus matkaga oli seekordne kogemus palju meeldivam. Grupp oli väiksem (5 inimest + matkajuht) ning kõik huvitatud matkamisest, mitte jalutamisest.

Nagu rajaprofiilil näha, siis esimene suts oli võrdlemisi järsk. Sellel sutsul tuli mul ka meelde, et unustasin oma inhalaatori maha… Õnneks ei ole olukord nii hull, et ma peaksin matka üldse pooleli jätma, ent pisut ebamugavamaks muudab see asja küll. Pulsi lööb hooga lakke ja sealt alla ei taha no niipea tulla… Rohkete lillevaatamispausidega sai õnneks siiski äpardusega toime tuldud. Ja no vaatamist ikka jagus!

Ma siin proovin teha nüüd mitmekordset tõlget – inglise keelest ladina keelde ja siis ladina nimetuse järgi eestikeelne nimetus. Minu vabandused, kui eksin ja võite vabalt parandada!

Lilli oli rohkemgi, ülejäänud lihtsalt ei pääsenud pildile. Matkajutuga jätkates, siis esimeseks sihtpunktiks oli mägijärv. Seal pidime otsustama, kas tahame jätkata ka mäeharja poole või ei. Etteruttavalt võib öelda, et mäeharjale ei hakanud minema, vaid piirdusimegi mägijärvega. Sai lõunat süüa, juttu ajada ning tuule kiuste ka päikest nautida. Meie seltskonnast olin ainus, kes läks ja järvele tiiru peale tegi. Palju lihtsam, kui arvasin – vaid korra pidin läbi ojakese marssima. Lisaks olin ma meie seltskonnast ka ainus, kes otsustas ujuma minna. Algul jõudsin juba ideest loobuda, sest jahe tuul hirmutas ära. Pärast kõhutäidet ja jalutuskäiku järve ümber katsusin aga vee järgi ja polnudki nii hull! Polnudki nii hull tähendab ka seda, et vette minnes ei tõmmanudki jalad krampi. Oli hoopis selline parajalt karastav ning veest välja tulles oli ikka ülimõnus olla.

Matkaseltskond minu lubadusi, et vesi ei ole üldse nii hull, uskuma ei jäänud ja keegi minu järel järve ei hüpanud. Kahju, sest see vesi oli tõesti mõnus ja maruhea värskendus matkamise keskpaika. Aga kui mul said riided vahetatud (varusokid ja ekstra pluus on alati kaasas, pesu kuivas alla jalutades ära), võtsime suuna uuesti allapoole. Matka jooksul rääkisimegi sellest, kuidas tihtipeale kiputakse ära unustama, et kui sa lähed üles, on vaja ka alla tulla. Ja allatulek ei pruugi sugugi lihtsam olla. Seetõttu jäi meil ka mäeharjale minek ära. Üles oleks probleemideta jõudnud, ent allatulekuga mängiks päris piiri peal.

Aga ka ilma selle mäeharja lisata läks matk täiesti asja ette. Ja kuigi laupäev tähendab seda, et matkarada on rahvast täis, tuli mul hea mõte, kuidas seda enda jaoks ära kasutada. Ihuüksinda mulle matkata ei meeldi, sest noh – turvalisus. Ja siis ongi alati mure, et keda seltsi leida. Ideaalis võiks olla see Bryan aga kahjuks on ta jalg viimase kuu ajaga hullult valutama hakanud ning tõenäoliselt järgmine nädal on op, et kruvid välja võtta. Äkki peaksingi valima populaarsed matkarajad, sest siis kuigi ma matkan üksinda, on hädaolukorras teised inimesed siiski olemas. Peab mõtlema ja vaatama!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s