Utah vol 2

Hoolimata sellest, et Utah oli juba eelmine kord külastades võrdlemisi palav ja kuum, ronisime siiski sinna tagasi. Sedakorda küll veidi teisiti. Dawni ja Marki asemel oli reisikaaslaseks Bryani ema. Tavatelkimise asemel ööbisime Gravity Haus liikmetele soodushinnaga saadaval olevas nn glämpingu telkides, mis olid juba püstitatud, suuremad ja tunduvalt õhurohkemad. Teada oli ka see, et ei tee mingeid matku. Suurem osa reisist kulgeb autoekskursioonina ja lühikesed sutsud on tõesti lühikesed. Üheks põhjuseks oli see, et Utahis oli tunduvalt palavam, sinna 40 kraadi kanti. Tuuleõhk, mida võisid tunda, meenutas pigem fööniga puhumist. Teiseks põhjuseks oli see, et ämm pole eriline matkasell ning veel vähem sellises metsikus kuumuses. Ja eks üks põhjuseid oli ka see, et kaks nädalat enne reisi suutsin ma jalgadele saada elu kõige hullema päikesepõletuse. Kuumuse ja eriti kõndimisega läksid jalad paiste ja tekkisid väikesed villid ehk siis jah, mingid pikemad matkad – unustage ära! Aga õnneks olid kõige hullemad päevad (ehk ma ei pidanud enam iga õhtu ja iga hommik jalgupidi jahedas vannis istuma) möödas ning reis oli ikkagi väga tore.

Saime ära kasutada seda, et olime korra sama teed juba sõitnud. Nagu enne, põikasime ka seekord korraks I-70 kiirteelt kõrvale ning sõitsime läbi Colorado National Monument’i. Kuna enamik inimesi läbivad selle läänest itta sõites aga meie läksime vastupidi, oli ka katusega piknikuala meie kohale jõudes inimtühi! Ühtegi matka ei teinud, ent tegime palju rohkem peatusi erinevate siltide juures, et ikka teadmisi sisse ahmida.

Selline juba püstitatud telgis ööbimine oli meie jaoks esmakordne, ent läheks tegelikult veel. Telgi sisemusest unustasin muidugi pilti teha, nii et peate leppima kirjeldusega – neli välivoodit, kaks suuremat öökappi, kaks ventikat-veepihustajat ja kaks öölampi. Lisaks olid olemas matkatoolid, liigutatav lauake, lõkkepuude kimp ja priimus koos potiga. See viimane, no andke andeks, oli küll täiesti idiootsus. Mingi eriline firma, mis jutustab, et on väga mugav kaasa võtta jne. Aga seda oli väga ebamugav kasutada! Vähemalt meil ei õnnestunud välja nuputada, kuidas seda pagana potti nn kütteelemendi küljest lahti saada. Ainsa võimalusena sai gaasiballooni küljest ära kruttida ja kuigi see tegi asja natuke mugavamaks, siis no mitte eriti. Aga hea teada, sellise ülesehitusega lahendust endale ostma küll ei hakka.

Teise päeva plaaniks olid rahvuspargid. Mul ja Bryanil need kaks käidud, ent ämm polnud enda mälu järgi neid kas üldse külastanud või siis kunagi ammu-ammu päris plikapõlves. Tänu sellele, et sedakorda ööbisime Moabist lõunas, saime aga ka meie Bryaniga natuke teise vaate. Eelmises Utahi postituses sai mainitud, et hiiglaslikul Canyonlands rahvuspargil on kolm sissepääsu. Toona valisime Island in the Sky, mis on ka kõige populaarsem. Statistika on alati tore ja kuigi kõige värskem on aastast 2016, annab see siiski mingi ülevaate. Tol aastal jagunes külastatavus järgmiselt:

  • Island in the Sky – 595 698 külastajat
  • Needles – 160 496 külastajat
  • Maze – 11 352 külastajat

Eks viimase viie aasta jooksul ole üldnumbrid tõusnud, ent jagunemine on tõenäoliselt suhteliselt sarnane. Ja seekord valisime siis Needles sissepääsu. Mulle meeldis see isegi rohkem, kui Island in the Sky. Oli kuidagi… hoomatavam. Ja eks abi oli ka sellest, et rahvast oli tunduvalt vähem. See piirkond sai oma nime muidugi puna-valgekirjute liivakivist tornikeste tõttu, mida seal on rohkem kui küll. Lisaks on selles piirkonnas ka väga palju muid erinevaid pinnavorme, milleni jõudmiseks tuleb aga kas pikalt matkata või kasutada nelirattaveolist sõidukit. Pikad matkad jäid meil muidugi eelmainitud põhjustel ära ning otsustasime ka mitte liialt katsetada, kas meie sõiduk (millel on küll nelirattavedu olemas) tuleks sügavatel liivastel teedel toime või mitte. Tagajärjed, kui peaks kinni jääma, ei oleks just eriti meeldivad.

Kuigi ajaga oli kitsas, otsustasime ka Arches rahvuspargist läbi sõita. Jällegi, ei olnud plaane mingeid matku teha ehk tegime lihtsalt kiire autotiiru rahvuspargi esimeses osas. Olen ennegi öelnud ja jäängi vist ütlema, et siin näeb nii palju imelist ka siis, kui lihtsalt läbi autoakna vahtida. Ehk et kui mingil põhjusel pole võimalik teha pikki jalutuskäike, siis pole väga hullu. Elamuse saab siiski!

Tagasiteel ühtegi suuremat peatust ei teinud. Kulgesime rahulikult, peamiselt I70 maanteel jälle ja tegime peatuse õhtusöögi ostmiseks ning peatuse selle söömiseks. Koju jõudsime paar-kolm tundi hiljem, kui algul pakkusime, aga no eks seda oli arvata, et reis kipub pikemaks, kui algselt plaanitud. Sai vähemalt kogemuse, et sedavõrd kaugel saab ka kahe päeva-ühe ööga ära käia ja seejuures veel üksjagu huvitavat näha.

Aga vist ongi nüüd selleks aastaks Utahiga kõik. Ülejäänud vaba aja võiks pühendada Colorado avastamisele. Loodetavasti ei ole ma enam nii rumal, et end ära põletaksin ning saame siis rohkemat teha, kui autos ja jahedas vannis istuda. Plaane ju jagub, mida teha ning kuhu minna!

8 kommentaari “Utah vol 2

  1. Põldmarjapuu võiks olla mooruspuu. Huvitav, mis neil lehmadel seal süüa oli, kui sellise liivakivi peal tunduvad ainult mingid kidurad põõsad kasvavat.

    • No ma teadsin, et keegi teab! Kirjelduse järgi tundub jah hoopis see olevat. Ühe lehma toitmiseks arvestati nii 80 hektarit maad ehk olidki pidevalt liikvel Ja eelistati seda ala talvel, vast oli mujal siis liiga külm. Nii või naa, minu jaoks oli ka totter just seal karjatada aga ju siis tasus see ära.

  2. Mooruspuu muidugi 🙂 Mulle meenub suvine reis Ukrainasse 80ndate algul, kus maantee äärt ääristasid mooruspuud ja isa korjas magusaid vilju, mida autos siis nõrkemiseni sõin. Imalalt magus maitse on siiani meeles.
    Uh, kus on temperatuurid…kuidas need lehmad küll vastu pidasid, ronisid samuti kaljukoopa varju.
    Maalingutega sein on imetlusväärne – jäin huviga sõnumit lugema – dešifreerida ei osanud. Jätab kujutlusvõimele rohkelt ruumi.

    • Ma olen vast siiani vaid mooruspuudest muinasjuttudest lugenud. No isegi ei tulnud pähe, et too magusate viljadega puu just see muinasjutulugudepuu võiks olla! Seda seina võib jah vaadata tundide kaupa ja ise lugusid välja mõelda. Ja mida kauem vaatad, seda huvitavamaks muutub.

  3. Superhead reisikirjad. Müts maha su ees!

    Eks minu vaimustuse puhul mängib muidugi rolli ka see, et enam-vähem kõik kohad on tuttavad ja läbi käidud, alates Pagosa Springsist lõpetades Moabi ja Canyonlandsiga, kus ma vist isegi mõne kivirahnu nägupidi ära tundsin su piltidel. Muide Needles on ka minu ja mu mehe lemmik-osa Canyonlandsist, me veetsime seal oma esimese silmast-silma tutvumisnädala, väga romantiline… =)

    Ahjaa, ja see lillakasroosa päike läbi metsatulekahjusuitsu – see ongi jah täpselt säärast värvi. Ning Utah’ kõrbes täiskuu ajal ööbimine on tõesti omaette elamus, kuumas kuuvalguses saab sõna otseses mõttes raamatut lugeda.

    • Aitäh! Annab kohe jõudu ja jaksu, et edaspidigi kirjutada =) Ja tõesti, see on hoopis teine lugu, kui kohad on tuttavad. Tuleb kohe meelde, mida ise samas kohas tehtud sai, kus käidud ja kõik need emotsioonid! Kas te Canyonlands Maze’i nurgas olete ka käinud? Ideeliselt võiks ise kunagi ära seal käia, et noh… siis kõik kolm ju tehtud! Täiskuu ajal ööbimine on jah elamus, eelmine kord oli uhke täiskuu, säras teine nii tugevalt, et no andis magama jääda! Sedakorda oli (õnneks) vaid kuusirbike, mis suurt ei häirinud.

      • Ei, Maze’s me pole käinud, aga plaanis on. Sel sügisel või tuleval kevadel teeme pikema camperi-matka, Canyonlands, Valley of The Gods jne.
        Su Colorado-fotod on muide samuti suurepärased, jõgi ja udu ja mäed – mul endal on sarnased mälupildid sealtkandist.
        Ja kleitide kohta tahan komplimendi teha, sa kannad nad nii hästi välja!

      • Jään ootama, kuidas see matk läheb! Ehk kui temperatuur langeb, siis julgen ka uuesti nina sinnakanti pista. Eriti kui on teada, et on seda ka väärt! Aitäh ka kleitide osas! Ma siin püüan jah harjutada ennast kleidikandjaks. Kuni talveni on aega, siis jälle peab kappi peitma ja suusariided välja koukima.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s