Kõigepealt hundid, siis otse mäkke ja lõpuks tiir lossis

Matkamise osas ei ole mul kuigi pikka nimekirja, et kuhu mäe tippu peaks igal juhul jõudma. Reeglina saab jooksvalt paika, kuhu võiks minna ja seda sõltuvalt sellest, kellega matkan ja kui palju aega on. Üks matkarada jäi mulle aga mõnda aega tagasi silma – Manitou Incline. Tundus kohe nii huvitav, et selle peaks küll ette võtma ja ära tegema. Ja kui Gravity Haus pakkus oma liikmetele raja välja, hüppasin pardale.

Asukoht oli ainult veidike totter. Väga varane algus tähendas seda, et ma pean kas keset ööd ärkama ja Breckist sõitma või siis päev varem kohale minema ja seal läheduses telkima. Teist varianti ei tahtnud ma üksinda teha, esimest varianti ei tahtnud lihtsalt teha. Bryan oli algul kaasatulemisele vastu, aga pole hullu, ostsin ta ära. Leppisime kokku, et seni kuni mina turnin ja linna avastan, saab tema minna lendõngega kala püüdma. Toimis! Läksime koos ja päev varem.

Enne aga kui kohale jõudsime, jäi tee peale muudki huvitavat – Colorado Wolf and Wildlife Center. Tegu on keskusega, mis töötab selle nimel, et toetada huntide naasmist nende ajaloolisesse territooriumile. Väga paljude arvates on hundid muidugi täielikud monstrumid, kes tuleb viimseni maha nottida. Pole siis ime, et praeguseks on huntide territoorium nii 90% võrra väiksem, kui varem.

Aga nagu teistel loomadel, on ka huntidel looduses oma roll ja nende lihtsalt eemaldamine võib tähendada probleeme, mida ei osanud ette näha. Heaks näiteks on Yellowstone rahvuspark, kus viimane hunt kütiti 1903. aastal. 1995. aastal aga alustati huntide tagasitoomisega. Ja see üks otsus tõi kaasa doominoefekti. Kes tahab, saab siit põhjalikumalt lugeda ja väga huvitavat video vaadata, aga ma toon mõned faktid välja. Alustaks sellest, et seal piirkonnas on huntide üheks põhitoiduks vapiti ehk kanada hirv (cervus canadensis). Hundid läinud, hiirtel hirvedel pidu. Ja nende rohke paljunemine lükkas looduse tasakaalust välja. Kui aga hundid tagasi toodi, hakkas olukord muutuma:

  • hundikarjad hoiavad hirved liikumas ehk neil pole võimalust piirduda ainult ühes piirkonnas elamisega.
  • tänu sellele said teatud puuliigid (paju, haab jms) paremini kasvada, kuna noori võsusid ei pistetud kohe nahka
  • koprad toetuvad väga palju just pajupuudele. Rohkem paju, rohkem kopraid. Kuna aga koprad ei taha ka üksteise otsas elada, hakkas nende tegevuspiirkond laienema ehk rohkem kopratamme ja paisutatud veekogusid!
  • Tänu muutunud veeolustikele oli rohkem sobilikke kohti kaladele, lihtsalt rohkem vett loomadele ja ka rohkem puid lindudele.

Ehk nagu võis arvata – igal loomal on oma koht ja põhjus. Ja see keskus, mida me külastasime, üritabki selgitada, miks hundid on vajalikud. Lisaks ka üldine harimine. Näiteks see, et hundid ei ole päris need mõrvarlikud loomad, kellena neid kujutatakse. Väga levinud on arvamus, et hundid pistavad nahka kõik lambad-lehmad-muud pudulojused. 2014-2015 aasta kandis leidis WTA, et huntide süüks saab panna 0.04% hukkunud lehmadest ja 0.89% hukkunud lammastest. Isegi kui need numbrid on sellest hetkest tõusnud, siis vaevalt, et kümme või sada korda. Ja noh… koerad tapavad rohkem nii lambaid kui lehmasid… Mõnda aega olid hundid riikliku kaitse all, aga üsna hiljuti see kaitse lõppes ning nt alates 1. juulist plaanivad Idaho ja Montana osariigid hävitada 90% oma huntide populatsioonist. Ilma mingi mureta võib maha lasta tiined hundid, kutsikad, kasutada lõkse ja sh ka lõkse, kus hundid lämbuksid surnuks. Lisaks on lubatud kõhupiirkonda tulistamine ehk et noh, kohe nad ei sure. Aga ühel hetkel jooksevad ikka verest tühjaks.

Maha võidakse nottida ka Yellowstone rahvuspargi hundid. Jah, parki sisse ei tohi küttima minna, ent lubatud on sööda abil loomade pargipiiridest väljameelitamine, et siis maha lasta. Igaks juhuks ütlen, et ma ei ole jahipidamise vastane. Aga nagu paljud teised valdkonnad, peaks ka see olema reguleeritud ja põhinema rohkemal kui “X loom on paha, kole ja õudne, vaja hävitada”.

Veel ühe huvitava infokilluna sain teada, et USAs on endiselt lubatud püünisraudade kasutamine ja mitte ainult. Teatud osariikides ka teravate hammastega püünisrauad ja pole antud mingeid juhiseid, et püünisraud peaks reaalselt looma tapma. Huvitavaks teeb selle aga seegi, et (ka maskeeritud) püünisraudasid võib tihtipeale paigaldada matkaradade kõrvale. Matkamas käiakse väga tihti aga nii laste kui koertega, kes ei pruugi alati täpselt raja peal kõndida… Ja kui ka leiad püünise, ei tohi seda eemaldada, nihutada ega midagi. Jäta sinna kus leidsid. Ning teatud piirkondades kehtib reegel: “Mis püünises, see püünisepaigaldaja oma.” Puhtalt teoorias kehtib see siis ka laste ja koerte kohta, nii et oma kalleid lahti päästes võid seadust rikkuda. Muidugi, egas keegi oma järeltulijaid ega lemmikloomasid siis metsa ei jäta aga juba teoorias on see suhteliselt ajuvaba. Ja üldiselt, püünisraudade osas ma küll ei ole osanud silmi lahti hoida… järgmine kord matkama minnes tean tähelepanu pöörata…

Tuli välja, et tegelikult oli Bryanil plaan varem või hiljem meid siia keskusesse tuua. Aga läks nii, et sattusime nüüd. See kiire põige oli minu jaoks äärmiselt huvitav ja hariv. Muidugi on inimesi, kes eemaldaksid hundiliigi üldse maakera pealt ja seda vahendeid valimata. Ja on inimesi, kelle arvates on täiesti okei paigaldada hammastega püünisraudasid kuhu iganes ja neid siis kord kuus kontrollida, aga eks see ole nende õigus. Minu õigus on jällegi olla vastupidisel arvamusel.

Tormipilved kogunevad. Kontrollisin ilmateadet küll, aga no see raju, mis tuli… seda ma välja ei lugenud.

Telkimiskohta jõudsime täpselt õigel ajal. Kohe kui telgil kate peal, hakkas vihma sadama. Ja mitte ainult. Ei. Sellele lisandus võimas kõvulukustava mürinaga äikesetorm ja rahe. Lamasime telgis ja arutlesime, et vähemalt saame näha, kas telk peab vastu või ei. Pidas. Rahe läbi telgikatuse ei tulnud ja paarist kohast pritsis vihma sisse vaid seetõttu, et me olime laisad. Saime hea õppetunni, miks peab kõik kenasti ära pingutama ja iga viimse kui vaia korralikult maa sisse toksima.

Kui vihm-rahe-äike tagasi tõmbasid, tuli tuul. Ja ikka nii korralik tuul, et tugevamate puhangutega vajus telk meile kaela. Ühel hetkel kobisin telgist välja ja parkisin auto telgi kõrvale, et tuule eest lisakaitset saada. Igaks juhuks sidusin nöörid rataste külge ja – toimis! Telk jäi püsti, ulgugu see torm nii palju kui tahab.

Turistid 1937. aastal. Saab pisut aimu, kui lauge see nõlvake on.

Aga ilus oli küll, ei saa kurta. Kui me kella poole viie paiku end üles ajasime, olid tähed ja kuu veel kõrgel taevas. Pakkisime aga oma telgi kokku ja asusime põneva päeva poole teele. Esmalt viisin Bryani kalapoe juurde ja siis võtsin suuna oma matka algusesse.

Manitou Incline ei ole kohe kindlasti ei kõige kõrgem, kõige pikem ega kõige ilusama vaatega. Aga ta on teistmoodi eriline. Alustame algusest: 1907. aastal valmis funikulöör, mille peamiseks eesmärgiks oli tagada ligipääs mäe tipus olevatele veepaakidele ja torustiku ehitamiseks. Veepaagid olid seal aga selleks, et gravitatsiooni kabil varustada veega Manitou Springs ja Colorado Springs linnasid. Kui ehitus valmis, torud paigas, avati funikulöör turistidele.

Funikulöör vedas turiste rõõmsalt üles-alla kuni 1990. aastani, kui raudtee kivilaviini tõttu kahjustada sai. Omanikud otsustasid, et pole mõtet parandada, rööpad võeti üles, liiprid jäid paika. Seejärel oli vaidlus, et mida nüüd peale hakata. Ühed tahtsid maalapi loodusele tagasi anda, teised tahtsid seda matkamiseks kasutada. Lõpuks sai Manitou Incline maalapist avalik omand ja võitsid matkaraja pooldajad. Aga veel 2013. aastal oli osa maast eraomandis ja mööda liipreid ülesronimine tehniliselt keelatud. Nüüd on see lubatud!

Kõigepealt on hea teada, mis ees ootab ehk palun, alumisel pildil on Incline näha. Jah, see võrdlemisi sirge joon, mis pildi keskel mäkke ronib.

“Fuck that” või siis “No see käigu kuradile” oli Bryani reaktsioon, kui Incline nägemisulatusse jõudis. Muidugi olin ma talle öelnud, mis mind ees ootab aga niimoodi linnast vaadatuna nägi see ikka parajalt jube välja.

Matkarada on 1.42 km pikkune, tõustes selle lühikese vahemaa jooksul 2000 meetri pealt 2613 meetri peale. Iseenesest pole ükski number kuigi imelik, aga kõik kolm kokku panna ja saad võrdlemisi järsu sirgjoones kulgeva raja. Hea vist seegi, et ei pea ronima mööda mäekülge. Raudteest jäänud puidust liiprid on kasutusel astmetena ehk pikk trepp – 2768 astet. Võrdluseks, Tallinna teletornil, keldrikorruselt kuni 190m kõrgusele, on 1050 trepiastet. Kaks korda teletorn pluss natuke veel. Aga ka astmete arv ei tee Manitou Incline’i eriliseks. Pigem ikkagi see, kui lühikese maa peale need astmed on pressitud. Kallak on keskmiselt 41 kraadi, kõige järsemas kohas 68 kraadi. Need kohad tunneb ära selle järgi, et käsi maha pannes on liikumine lihtsam.

Allasaamiseks on kaks varianti. Esimene: mööda sama sirgjoont alla tulla (ei ole soovitatav ja minu meelest ka mitte väga hea mõte, kui sa just ei ole äärmiselt kogenud). Teine: Barr Trail, mis kulgeb 4.5 km sinka-vonka mööda mäekülge. Ülesminekul on kolm kohta, kus on võimalus liikuda Barr’i rajale ja sellega Incline’i vallutamine katkestada.

Oma keerulisuse (kallakunurk + astmed + kõrgus) tõttu on Manitou Incline populaarne treeningkoht USA sõjaväele ning olümpialastele. Ja üldse neile, kellele see väljakutse meeldib. Kõige kiirem mees silkas üles silganud 17 minuti ja 45 sekundiga ning kõige kiirem naine 20 minuti ja 7 sekundiga. Üks tore kohalik suutis 24 tunni jooksul aga 22 korda üles-alla ronida. Ma teadsin, et mina mingit kiirusrekordit lööma ei lähe. Eesmärgiks sai hoopis see, et proovida jõuda tippu ilma puhkepausita.

Esimesed sammud kell 6:15. See “lõpp”, mida on näha, on illusioon. Trepp läheb veel üksjagu edasi.

Mingit teistega jutustamist polnud. Kõrvus käis sobiv muusika ja korrutasin mantrat: “Aeglaselt sõuad, kaugele jõuad”. Juba töö juures, kui peame tõstukitest kõrgemale ronima, sai mulle kiirelt selgeks, et ma pole mingi sprintronija. Aitäh Peterile, kes õpetas mind sobivat tempot hoidma. Ikka samm sekundis või isegi aeglasemalt. Jah, alguses oleks võinud vabalt kiiremalt liikuda – pulss ei olnud veel laes ja tõus polnud nii järsk. Üsna pea aga kiiremini ei tahtnudki. Olin valmis ka selleks, et pean kasutama ühte kolmest loobumispunktist. Aga…

1 tund ja 8 minutit hiljem olen tipus!
Vaade tipust alla. Parkimisplats on näha, sealt siis algab. Vähemalt minu jaoks tundub alla vaadates see palju lühem ja kergem, kui alt üles vaadates…
Kohalikku loomaelu ka. Vöötoravaid oli seal rohkelt ning selge oli ka see, et inimesed on nende jaoks sööklaks kujunenud. Ma istusin ja tundsin järsku, kuidas keegi mööda pükse üles ronib – vöötorav. No tuli täitsa sülle välja! Ei tea kas tundis mu energiabatooni ümbrise lõhna või on sülleronimine varasemalt häid tulemusi andnud. Ma vaatasin temaga natuke aega tõtt ja siis otsustas ta jalga lasta. Üks matkasell aga jagas vöötoravale mingeid komme (loomale jube kasulikud, eks ole). Ei suutnud vait olla ja andsin talle teada, et oma lahkusega aitab ta selle nunnu vöötorava surmale kaasa. No pole inimeste kommid-snäkid närilistele mõeldud. Mida ta vastuseks pomises, ei kuulnudki. Aga ei näinud ka teda rohkem vöötoravale komme jagamas.
Tõestusmaterjal ka. Sirge joon üles, sinka-vonka alla.

Üldiselt võin öelda, et jäin oma tõusuga rahule. Ei teinud ühtegi puhkepausi, mille üle ma olen väga väga rõõmus. Jah, aegajalt vajus tempo ikka väga aeglaseks ja korra pidin joogipausiks seisatama, ent need olidki kõik. Vahepeal oli keerulisem ka see, et trepiastme kõrgus oli minule põlveni. Aga üles ma sain! Ja seejuures ei olnud ma ka omadega täiesti läbi! Muidugi olid jalad veidi väsinud, aga pulss oli normaalne ja hing ei rippunud paelaga kaelas. Osaliselt polnud see nii raske, kui ma kartsin aga eks tempo aeglasena hoidmine oli suureks abiks. Alla tagasitulek oli ausalt öeldes isegi tüütum… Kokku tuli pisut üle kahe tunni ja 6.8 km. Ehk järgmine kord saab koguaja alla kahe tunni ja ülesronimise tunnini!

Auto juurde jõudes oli maru hea meel, et valisin kõige lähemal asuva parkimiskoha (isegi kui see maksis kõige rohkem). Lihtsalt, mugavus võitis! Aga superhea tunne oli teha kiire rätikdušš ja läbihigistatud riided puhaste ja kuivade vastu vahetada. Ning terve ülejäänud päev oli veel ees!

Teine koht, mis Manitou Springs’is mu pilku püüdis, oli loss. Teadagi, USAs ei ole losse just sama rohkelt, kui Euroopas. Eriti losse, mis meenutaksid Euroopat. Aga palun väga, siin oli see olemas. Kui mõtlete, miks see nii Euroopa lossi moodi on, siis lossi ehitas ja seal sees elas Prantsuse preester. Väga rikas preester.

Et oleks hommikuga võrreldes ikka täielik kontrast, läksin pärast lossitiiru teed jooma. Mitte niisama, vaid korralik viktoriaanliku ajastu vaimus korraldatud pärastlõunane tee. Ei ole kunagi sellisel ettevõtmisel osalenud, aga olen tahtnud. Ja nüüd tekkis võimalus ka! Olgem ausad, tegelikult oli see päris mõnus. A4 lehe kahele poole trükitud pikast menüüst sain valida meeldivaima ja siis toodi kohale kõik muu, mis ühe teejoomise juurde kuulub.

Ahh, seda polegi veel maininud aga lõpuks ometi sain kätte oma Colorado täisjuhiload! Alates 2019. aastast oli mul nn õpilase juhiluba aga et see ümber vahetada, pidi sõidutesti tegema. Algul ma ei jõudnud, siis oli koroona ja muud vabandused. Kohalik ARK ei tee tegelikult siiani sõiduteste aga tuli välja, et sõidukoolid teevad. Igaljuhul, juhiluba käes ja võin sõita! Jee! Ainult, et kui lossi teejoomise kõrvale pakuti ka mimosat (šampus/vahuvein + tsitrusemahl), unustasin täiesti ära, et mina olen ju roolis… mis seal ikka… võtsin väga rahulikult ja lootsin, et pisike promill (mis samas Colorados pole täiesti keelatud) on kadunud. Kiirteele igaks juhul ei roninud. Kui teejoomine läbi, veeresin autoga teise parklasse ja jäin Bryanit ootama. Õnneks ei olnud giidile probleemiks, et Bryan minu juurde sõidutada.

Maitsev mimosa vasakul!

Lihtsalt vaade Manitou Springsi läbivale jõele.
Ja veel korra Pikes Peak.

Veel üks mõnus nädalavahetus selja taga! Kojusõidust pool ma muidugi magasin – niivõrd varane ärkamine ja lühike matk tegid oma töö. Aga äge oli. Ei saa nagu liialt kurta ka. Jälle üks huvitav Colorado nurgake nähtud, uus matk tehtud ja sai ka lossis käia ning teed nautida.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s