Neli aastat abielu

Märtsikuu Wolf Creeki suusapostituses sai mainitud, et sattusime Pagosa Springs nimelisse linna. Piisas paarist tunnist ning teadsime, et tahame igal juhul tagasi tulla! Pidi vaid valima millal. Mingi hetk taipasime, et võiks kaks asja kokku panna – Pagosa Springs ning meie neljas pulma aastapäev. Mõeldud ja tehtud ehk mai lõpp-juuni algus olime kolm päeva Pagosa Springsis.

See aasta oli tähistamine pisut tüütum. Miks? Nimelt tähistatakse maikuu viimasel esmaspäeval USAs sellist päeva nagu Memorial Day. Riigipüha, mis muudab tavalise nädalavahetuse pikaks nädalavahetuseks. Mai viimane esmaspäev võib aga olla ärritavalt lähedal 1. juunile ehk sel ajal on linnad rahvast täis, hotellid ja restoranid broneeritud. See aasta läkski täpselt nii – esmaspäeval oli riigipüha ja teisipäeval meie aastapäev. Süüdistan siinkohal Bryanit, et tema sellele tähelepanu ei juhtinud, kui päeva valisime. Aga olgu, tegelikult polnud nii hull. Jah, 30. mai ja 31. mai oli linn rahvast täis aga tänu ööbimiskohale olime sellest kärast-mürast parajalt kaugel.

Valitud kolm päeva ja kaks ööd kujunes ka päris heaks pikkuseks. Teoorias oleks võinud piirduda ka ühe ööga, aga kui tahta korralikku puhkust, siis mulle ei tundu see nii ideaalne. Üks öö tähendab, et esimesel päeval möllad, et kohale jõuda ning kohe kui ärkad, pead mõtlema pakkimisele ja ärasõidule.

Öömaja valides oli ühe valikuna mõttes The Springs hotell, mille ala on ülal pildil näha. Peamiseks tõmbenumbriks kuumaveeallikast pärit veega täidetud mõnikümmend basseini. Ja kohe jõe ääres ning selline ilus ja tore. Aga ei leidnud sobivat tuba ja nii see siis jäi. Seejärel proovisin sinna massaaži saada (ja siis oleks end ka kuumaveebasseinidesse leotama vedanud). Aga keegi ei võtnud telefoni… Andsin alla ja nüüd tagasi vaadates oli tegelikult väga hea, et sinna ei sattunud. Jah, riigipüha küll aga no see oli rahvast ikka paksult täis! Ei aitäh.

Seega valisime öömaja, mis mulle juba märtsis silma jäi. Toona ei läinud käiku, nüüd kasutasime võimaluse ära – uhke nimega Elkwood Manor Bed & Breakfast. Lisaks hommikusöögile võtsime juurde ka õhtusöögi. Väga väga hea otsus! Esiteks ei olnud vaja mööda linna ringi kolistada ja otsida söögikohta, kus oleks vaba ruumi. Teiseks ei pidanud istuma ja ootama, kuni toidutellimus valmis küpsetatakse. Ja kolmandaks, Elkwoodi toit oli ikka väga hea!

Olgem ausad, oleksime võinud täiesti vabalt terve aja Elkwoodis veeta, kordagi lahkumata. Söögid-snäkid on olemas, võta raamat, loe ja naudi. Tahad loodust imetleda – linde lendas ringi mustmiljon ja igast liigist (siinkohal pean märkima, et laulu järgi linnuliiki määrav telefonirakendus on ikka jube kasulik!). Õues olev mullivann ja toas olev mullivann ootavad kasutamist! Ehk selline mõnus kulgemine oleks garanteeritud. Aga tahtsime natuke ringi ka vaadata.

Pisut uurimistööd ja väljavalituks osutus Opal Lake. Esmalt rallisime paarkümmend minutit kruusateedel, ikka ülesmäge ja siis pisut üle 5km edasi-tagasi jalutuskäiku. Läksime piisavalt vara, nii et järve poole jalutades olime rajal üksinda. Tagasi tulles oli liiklus kohe tuntavalt tihedam, kuigi õnneks mitte nii hull kui ma kartsin.

Väga palju pikemalt ei oleks tahtnud nii või naa jalutada. Teadsime, et halb ilm on tulemas ning vihm jõudis kohale täpselt siis, kui meie tagasi majutuspaika. Saime natuke puhata ning läksime linna peale. Sihtpunkt nr 1 vanakraamipood, kust talvel väljusin käekoti, puidust karbi ja mitme uue sõrmusega. No seal on lihtsalt nii palju, mida vaadata ja imetleda! Muidugi ei väljunud ka seekord tühjade kätega. Esiteks leidsime laheda keraamikast (sest neljas aastapäev ju) põdrakujulise koorekannu. Teiseks leidsin endale uue ehtekarbi. Ja kolmandaks – antud ehtekarp vajas täiendust ehk kõrvarõngad ja käevõru.

Üks asi, mille ma kohe tulekut planeerides selgeks mõtlesin, oli see et ma kannan kleite! Talvetöö ja talveolud ei ole kleidi kandmise osas just eriti soosivad, aga tahaks need lõpuks siiski kapist välja päästa, nii palju kui võimalik. Töö juurde päris kõik kleidid ei sobi ja kui ma nina töövälisel ajal kodust välja pistan, lähen väga tihti matkama või rattaga sõitma. Need pole ka just kleidisõbralikud olukorrad. Aga nüüd, palun väga, puhkus tulemas ja vähemalt paar kleiti saab kaasa pakkida!

Ma ütlen, mul on tunne, et pea kõikide Colorado linnade sünniloo peategelaseks on kas väärismetallid või kuumaveeallikad. Pagosa Springs’is on just see esimene. Linn asub 2172 meetri kõrgusel, mis muidu oleks parajalt kõrgel, aga Breckist tulles siiski üksjagu madalamal. Märkimisväärt on veel see, et New Mexico osariigi piir jääb vaid 56 km kaugusele ning aastas on seal umbes 300 päikselist päeva. Ehk siis – palju! Ja ei saa unustada, et just Pagosa Springs on koduks maailma sügavaimale kuumaveeallikale. 2011. aasta mõõtmise järgi ulatub Mother Spring (Emaallikas) vähemalt 305.41m sügavusele! Sellest ühest allikas piisab, et varustada vajaliku veekogusega linna kolme kuurorti.

Linna nime esimene pool tuleneb Ute indiaanlaste sõnast Pah gosah, mis peaks tõlkes tähendama “tervendavad veed”. Teise versiooni järgi on tõlkeks: “vesi, millel on halb lõhn”. Ühtemoodi õiged mõlemad. Mädamunahais on täitsa olemas, ent meile tõi see pigem naeratuse näole. Rotorua Uus-Meremaal haiseb kordades hullemini!

Esimene kuurort ehitati 1881. aastal aga tõeline tung ravivatele vetele algas 1900. aastatel. Sellele aitas kaasa ka uus Wolf Creek’i ületav kiirtee ning Pagosa Springs oli pikalt üks populaarseid sihtpunkti. Vahepeal rahunes see küll maha, ent nüüd on turistid kindlalt tagasi!

Sai öeldud, et pea kõikide Colorado linnakeste ajaloost leiab väärismetalle või kuumaveeallikaid. Muidugi ei õnnestunud kõikidel nendel linnadel kullapalavikust ja veepalavikust (?) üle saada. Kogu osariigis leiab nii kummituslinnu kui ka linnu, mille olemasolust annab märku vaid üksik infotahvel. Nii on lugu ka selle alloleva pildiga.

Kummituste Org – 1800. aastatel oli selles ühes orus kolm kaevanduslinna. Elu ja möll käis paraja hooga. Kõige vanemas linnas, Kokoma, oli tervelt: 24 puusepa töökoda, 20 kõrtsi, 12 hotelli, 5 pagariäri, 5 poodi, 5 kiviklibu töökoda, 5 poodi, 4 apteeki, 4 tantsusaali, 4 apteeki, 4 heina/sööda poodi, 2 kingseppa, 1 postkontor, 1 uksetöökoda, 1 ajaleht, 1 metallianalüüsi kontor ja mitmeid bordelle. See linn põles maha 1881. aastal. Aga pole hullu, elanikud said kolida naaberlinna – Recen. Õige varsti sai linn uueks nimeks Recen-Kokomo ja seejärel jäi alles vaid Kokomo. Viimased üheksa elanikku hülgasid linna 1965. aastal. Ja kolmas linn Robinson – ka see põles kaks korda ja lõpuks mattus linn kaevandusjäätmete alla. Vot selline kolme linna lugu meie reisiloo lõpetuseks.

4 kommentaari “Neli aastat abielu

  1. Saadan Sulle ja Brian’ile Doris Kareva kirja pandud read:
    Ma ütlen: armastus. See pole vale.
    Kui tahad kuulda, tule lähemale.
    Kui tahad tunda, tule päris ligi.
    Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.

    Ma ütlen: armastus. Ja kõik on öeldud.
    Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.
    Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
    Kuid imelik, et ta nii kaua püsib.

    PS! Reisikiri on taaskord imeline – milline koht ja loodus, ajalugu koha ümber, osa sellest kõige kaduva teed läinud – neid, kes mäletavad … ei ole enam.
    Jätkuvaid õnnelike aastaid!

    • Aitäh! 🥰

      Seda on tõesti vahel inelik tunnetada, kuidas mitte nii kaua aega tagasi elu pulbitses, inimesed tegid tööd ja nägid vaeva. Ja nüüd on heal juhul lagunenud tulease ning unustusse vajuvad lood.

  2. Esiteks õnnitlused! Ma hakkasin mõtlema, et meil sai ka aprilli lõpus neli aastat abielu (vist) täis, aga noh, me ei mäleta ega tähista 😀

    Teiseks on nii see Liina Steini kleit kui ka need teised väga ilusad! Mul on tunne, et mul on ka Liina Steini kleiti vaja. Aga esmalt tuleks naasta oma kleidivormi juurde 🙂

    Kolmandaks. Karulauk… Mind paneb kogu aeg imestama, kui inimesed ütlevad (nt üks mu sakslasest tuttav), et oi, karulauku on ohtlik korjata, läheb piibelehega segi! Nad kasvavad erineval ajal ja ühel on väga spetsiifiline küüslaugulõhn. Kuidas nad segi lähevad? Vaadates nüüd seda taime, millest sa pildi panid, olen ma veel enam segaduses. See meenutab karulauku umbes samapalju kui Franz skunki 😀

    • Aitäh! Kleidi osas, esmalt võib kleidi osta, siis tuleb vorm ka 🤪 Mul vähemalt õnnestus nii, kuigi noh, talv toob alati mulle lihased. Vaatab kas kleit suve lõpus ka veel sobib!

      Ma kusjuures arvan, et aetakse segi seetõttu, et karulauk on ainus asi, mida teatakse. Ja siis ongi iga roheline leht karulauk 😀

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s