Teekond läände (hunnikus pilte!)

Nädala alguses sai lõpuks Coloradost läände piilutud, ehk võtsime suuna Moabi poole, mis asub Utahi osariigis. Moabist olen kuulnud söögi alla ja söögi peale. Tegu on ühe populaarseima sihtkohaga nii ratturite kui ronijate seas ning kuna neid leidub patrullimaailmas väga palju, ongi kogu aeg keegi parasjagu sinna minemas või sealt tulemas. Breckist asub Moab umbes 4.5 tunnise sõidu kaugusel ehk USA mõistes mitte just liiga kaugel. Ning muidugi mahub Moabi ja Brecki vahele muudki huvitavat.

Esimese pikema peatuse tegime Glenwood Springsis. Juba enne kui eurooplased kohale jõudsid, oli kuumaveeallikarohke koht põliselanikele teada. Meile jäi silma just Yampah Hot Springs Vapor Caves. Tegu on looduslike koobastega, mis tänu kuumaveeallikast kerkivale aurule on nagu üks väga huvitav saun. Mitte just eriti kuum, kuskil 44C kandis, ent 52 kraadisest kuumaveeallikast õhkuv aur teeb oma töö ja rohkem kui 10-15 minutit seal olla ei jaksanud. Ka Ute hõim kasutas koopaid just selle tervendavate aurude pärast. Ainus erinevus oli see, et toona langetati haige koopasse läbi avause. Tänapäeval on külastajate kasutuses kitsas ja järsk trepp.

Vapor Caves paistab silma ka selle poolest, et tegu pole kohaga, mis vastaks igale viimasele kui turvanõudele. Enne minekut sai loetud arvustusi, kus külastajad olid pahased, sest koopad olid hämarad, puudusid paanikanupud, jahutusruumi lamamistoolid olid kulunud väljanägemisega ning sisenejate tervis jäeti kontrollimata (silte, mis terviseprobleemide korral tasub külastamist pisut rohkem kaaluda, oli mitmeid…). Ma ei tea, mind see ei häirinud. Tegu on siiski looduslikke koobastega ja kui need puhtaks klanida, seinad valge krohviga üle käia ja põrandad ära plaatida, siis…. noh jah. Meie jäime rahule – sai korralikult higistada, natuke jahtuda ning lõpuks end puhtaks loputada. Kui saaks vaid kaseviha kaasa võtta…

Ei olnud erilist soovi telefoni auru sisse kaasa võtta, nii et näppasin pildi internetist. See on kolmest koopast suurim.
Kiirtee I70 on pildi paremas servas täitsa näha, ent kui juba koobastesse läksid, kadus ka liiklusmüra.

Ka järgmine peatus jäi Coloradosse. Tegime väikese kõrvalpõike ning suundusime Colorado National Monument (CNM) nimelisse kohta. Siinjuures pole tegu rahvuspargiga, vaid pigem rahvusliku… monumendiga? Nad küll taotlevad rahvuspargi staatust aga eks näeb, kas ja millal nad selle saavad. Külastada tasub hoolimata sellest, mis staatus neil on. Läbi CNMi, ühest sissepääsust teiseni, kulgeb Rim Rock Drive, 37 kilomeetrine asfalteeritud tee. Teelt kõrvale põigates jõuab erinevate matkaradadeni ning vaateplatvormidele aga ütleks, et isegi ilma ühegi peatuseta on see võrdlemisi äge sõit. Me siiski päris jutti läbi ei sõitnud ja jalutasime ka ühe raja läbi. Kuna aega hakkas väheks jääma, osutus valituks võrdlemisi lühike Devil’s Kitchen ehk Saatana köök. Päris hea sissejuhatus – hulganisti kaktuseid, nii õitsevaid kui mitteõitsevaid ja rohkelt põnevaid vaateid.

Lõpuks jõudsime siiski üle Utahi piiri ning Moabi lähedal asuvale telkimisalale. Ja kuigi sai mainitud, et Moab on ratturite ja ronijate paradiis, siis meil jäid mõlemad vahele. Läksime hoopis selleks, et Dawni ja Markiga toredalt aega veeta ning et külastada kahte Moabi külje all asuvat rahvusparki. Ja et ka telkida. Vajalik varustus (telk, magamiskotid, magamisalus jne) sai ju soetatud. Peab selle ka kasutusele võtma!

Enne rahvusparkidesse suundumist jalutasime oma öömaja juures ringi ning läksime dinosauruste fossiilidega tutvuma.

Esimeseks osutus Canyonlands rahvuspark, mis on hiiglaslik! Sealkandis saavad kokku kaks jõge – Colorado River ja Green River ning just nende toel on park jagatud kolmeks osaks: Island in the Sky (kus ka meie käisime), Needles ja Maze. Igal alal on omaette sissepääs ning need pole teps mitte üksteise kõrval. Kui seda ala algul avastama ja uurima hakati, tahtis üks ärimees jõgedele hoopis tammi rajada. Õnneks läks teisiti ning 1964. aastal sai loodud 1366 km2 (pindalalt Hiiumaa + Muhu) suurune Canyonlandsi rahvuspark. Põhiteedest kaugemale jõuavad vähesed, sest selleks oleks vaja mitme päeva pikkust reisi kas nelirattaveoga autodes, mootorratastel või jalgratastel.

Kuigi võrdlemisi võimas vaadata, siis mõnes mõttes oli Canyonlandsi mastaapsust raske hoomata. Veel vähem jäi see piltidele. Uuesti külastades tahaks võimaluse korral võtta ette White Rim Road’il sõitmise või suisa paadireisi mööda jõgesid. Olenevalt valitud teekonnast oleks paadireisi pikkus 5-17 päeva ning koos giidi jm toredaga hind alates 2799 dollarist. Muidugi võib ka omapead, ent vähemalt mina peaksin hoolega valima, millised lõigud on mu oskustele vastavad ja millest tasub hoiduda. Igal juhul usun, et selliselt saaks pargi suurusest ja võimsusest kohe palju parema pildi.

Järgmisel päeval ärkasime vara ja võtsime suuna Arches rahvuspargi poole. Vara seetõttu, et selles rahvuspargis on parkimine piiratud ehk kui park täis, läheb sissepääs kinni ning hakkab kehtima “üks auto välja, üks auto sisse” reegel. Arches pälvis rahvuspargi staatuse 1971. aastal. Oma 310.31 km2 pindalaga on see võrreldav, kui panna kokku Muhu ja Vormsi. Vihma sajab terve aasta peale ca 250mm ehk – kõrb! Vähesest niiskusest aga piisab, et toimuks jäätumine-sulamine tsükkel ning selliselt käituv vesi ongi jupphaaval liivakivi murendanud ja moodustanud kaared, mida nüüd miljonid inimesed imetlemas käivad. 2020. aastal oli näiteks 1 238 083 külastajat. Tegu peaks olema maailma suurima kaarte kogumiga ja see tundub täitsa realistlik, arvestades sellega, et pargis on umbes 2000 eri suuruses kaart.

Rääkides kaarte kujunemisest, siis see protsess ei ole sugugi peatunud. Landscape Arch (üks maailma suuremaid oma 88.4 meetriga) muutus 1990. aastatel oluliselt õhemaks. 1991. aasta septembrikuus murenes lahti 22-meetrine kivilahmakas. Kui oli kuulda veidraid püssipaugu sarnaseid helisid ning väiksemad kivikillud hakkasid juba alla kukkuma, otsustasid kaare all istunud külastajad asukohta vahetada. Ühel Šveitsi turistil õnnestus lahmaka kukkumine aga videole püüda! 1995. aastal kukkus 14-meetrine lahmakas ning sellest paar nädalat hiljem pisike, vaid 9-meetrine, kivitükk. Seejärel otsustati, et ehk oleks tark mõte kaare alla viiv rada kinni panna ja nüüd saabki seda kaart vaid turvalisest kaugusest imetleda.

See kaar näeb nii õhuke välja, et jääb mulje – kohe kohe kukub kokku! See “kohe” võib muidugi saabuda nii ülehomme kui ka nt saja aasta pärast.

Tubli paar tundi ja ligi 7km veetsime Saatana aia (Devil’s Garden) nimelises piirkonnas. Sedavõrd pika jalutuskäigu aitas saavutada pilvine ilm – aitäh! Koos pilvede kadumisega hakkas kaduma ka meie motivatsioon kõrbepäikese all jalutada. Aga Saatana aias sai ära nähtud Landscape Arch (seesama, mis 1990. aastatel murenes), Tunnel Arch, Pinetree Arch (mis on omapärane, sest täpselt kaare all kasvab männipuu), Partition Arch (üks suur ja üks pisike) ning Navajo Arch. Mõned jäid nägemata, sest leidsime et pole tark tegu liiga vähese veevaruga pikemale rajale suunduda. Õige otsus! Rahvuspargi tuntuim vaatamisväärsus – Delicate Arch – jäi meie poolt aga külastamata. Distantsilt sai küll näha, ent hoolimata varajasest minekust oli raja alguses olev parkla täis mis täis. Aga ehk järgmine kord!

Tagasi Coloradosse sõitsime ühe jutiga ja suuremaid peatuseid teel ei teinud. Küll aga valisime vähemalt osaliselt ilusama tee. I70 jupi asemel maantee nr 128, mis kulges laisalt voolava Colorado jõe kõrval. Metsiku Lääne filmidest tuttavad vaated olid seda pisut aeglasemat teed 100% väärt!

Kokkuvõte? Reis oli väga vinge! Nii mõnus oli üle saja aasta telgis magada ning uusi huvitavaid kohti avastada. Dawn ja Mark on suurepärased reisikaaslased ning kui nad suveks tagasi Floridasse ei läheks, võtaksime vist iga nädalavahetus koos mõne matka ette. Moab mu südant ei röövinud (jällegi, asi võib olla selles, et ma pole rattur, ronija ega kuuma ilma fänn). Tagasi võib muidugi tulla, ent kohaks kuhu ma igal vabal hetkel kihelen, see vast küll ei muutu.

PS: Aitäh neile, kes selle blogipostituse lõpuni vastu pidasid. Ma tõesti proovisin piltide arvu kärpida (150 pildist sai postitusse vaid kolmandik!) ja teksti lühendada, ent kui kolme päeva sisse mahtus sedavõrd palju uut ja huvitavat, siis ühel hetkel pidin alla andma.

10 kommentaari “Teekond läände (hunnikus pilte!)

  1. Reisipiirangute ajal oli postitus väga vajalik (vähemalt mulle), pilte uurides – jäi mulje nagu oleksin ise mööda looklevaid teid käinud ja vaateid imetlenud. Tekkis suur soov telk ja matkatarbed ülesotsida ning autosse pakkida…eks veel jõuab (kui Läti piiriületus normaalseks muutub transiitreisijale).
    PS! pilte võinuks veelgi olla 🙂
    Aitäh jagamast!

    • Ja, et kui reaalselt ei saa reisida, siis vähemalt virtuaalselt!! Ning neid postitusi võib veel oodata. Olen Bryanit hoiatanud, et kui ta mu entusiasmi realistliku vaatega ei tasakaalusta, saavad kõik suvised nädalavahetused hetkega täidetud 🤣

    • Aitäh! Ma mõtlrisn ka, et taust annab ehk midagi juurde. Endal oli ka huvitav otsida ja lugeda ning nii mõndagi fakti lugedes tekkis tunne, et peab kohe tagasi minema ja oma silmaga kõik uuesti üle vaatama 😃

  2. Vaatasin pilte (ja muidugi võib selliseid pilte alati rohkem olla!) pannkookide küpsetamise kõrvale ja lugesin: “Kõik kaktusega piknikulauad olid hõivatud…” Kaktusega piknikulauad? Ja siis lugesin uuesti 🙂

    Ühtlasi hakkasin ma jälle mõtlema, et kuidas me saaks nii umbes 5 aasta pärast ühe 6-kuulise USA Lääneranniku reisi teha. Koduõpe on siin pigem põlu all, seega tuleb vist Eestisse “kolida” ja siis reisile minna 😀

    • Väga hea, siis ma tean, et järgmine kord nii karm ei pea olema 😅 Kaktusega piknikulauad poleks küll ka mingi ime, neid jagus absoluutselt igale poole.

      See on huvitav, et koduõpe põlu all, ootaks peaaegu pigem vastupidist 😀 6-kuuline reis oleks nii lahe ja ei arvaks, et õpivõimalustest puudust tuleks. Geograafia, loodusõpetus, ajalugu, inglise keel, kehaline kasvatus – no pooled tunnid juba olemas 😀

      • Ehk nad arenevad järgneva viie aastaga 😊 Või siis leiab mingi lahenduse, kui tõesti plaani teoks teeme. Sipsik läheb ilmselt erakooli, seega ehk saab mingi diili teha 😁

  3. Ene, suur tänu! Väga mõnus ülevaade! Pilte oleks võinud veelgi olla. Postituse lugemine on nagu raamatuga – ei pea kiiresti otsa saama. Kommentaarid on vahvad! Ootan põnevusega!

  4. Pingback-viide: Utah vol 2 | Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s