Wolf Creek – meie 2021. aasta suusareis

Nagu eelmisel aastal, oli ka sel aastal soov suusatada mujal kui Breckenridges. Sihtkoha valikul sai määravaks vabade päevade vähesus ehk pidime leidma koha, mis oleks piisavalt lähedal. Aga mitte lähedal – kui suusapäeva lõppedes tagasi koju sõidaksime, ei oleks kindlasti tunnet, et sai kuskil puhkusel käidud.

Päris mitme variandi seast valisime Wolf Creeki. Breckenridge’st nii umbes neli tundi lõunasse. Ja kuigi asudes Breckist tunduvalt rohkem lõunas ning madalamal, oli lund seal kõvasti rohkem. See polnud aga üllatus. Wolf Creeki üks loosungitest on juba see, et tegu on Colorado kõige lumerohkema kuurordiga. Praegu on seal näiteks lund 249 cm jagu. Võrdluseks Breckis 122 cm… Ehk et lund jagus. Miinuseks see, et Wolf Creeki ümber ei ole kerkinud ei linna ega isegi küla. See tähendab, et majutus valitakse reeglina kas Pagosa Springsi (kuurordist läänes) või South Forki (kuurordist idas), mõlemad jäävad umbes pooletunnise sõidu kaugusele.

Kellele pole ööelu ja muu melu oluline, nende heameeleks jääb vahepeale ka teisi väiksemaid variante. Seega valisime Wolf Creek Ski Ranch Lodge, kuurordist vaid veerand tundi sõita. Igati suurepärane koht ja soovitan soojalt!

Hommikune vaade. Värske lumi!!!!

Kuurordist endast. Kui esimese päeva hommikul kohale jõudsime, läks kohe algul metsa. Nimelt oleksime peaaegu üle parklaserva alla sõitnud… Miks? Öösel maha sadanud lumi tähendas, et parkla ja üle serva lükatud lume piir oli nähtamatu. Ja kuna olime seal esimest korda, ei teadnud, kui lai parkla olema peaks… Hiljem saime pihta, et seda lumeosa oli nii 6-7 meetrit. Igal juhul, kohe kui lumele sõitsime, vajus auto sisse… Labidas, natuke lükkamist ja saimegi välja ning parkisime turvalisse kohta. Algul tegi ikka meele väga mõruks, aga teate, me polnud ainsad, kes auto lumme kinni sõitsid. Suusapäeva lõppedes aitasime ise kahel autol välja pääseda. Esimesele laenasime oma labidat aga sellest ja lükkamisest suurt kasu polnud. Rattad vihisesid ringi ja ei miskit. Tuli katsetada tirimisega. Teisel seltskonnal oli vähe võimsam masin, nii et nemad võtsid tõmbaja rolli enda peale. Ainult et nad proovisid seda ma-ei-tea-mis trikotaažnööriga. Oli suht selge, et majakesega autot sellega välja ei tõmba. Ja nagu arvatud. laksas see pooleks. Laenasime siis oma köit (mis ongi mõeldud tõmbamiseks) ja selle abil + pisut lükkamist saigi majakesega auto päästetud. Järgmise, sõiduauto, väljasaamiseks piisas õnneks lihtlabasest lükkamisest. Parklast väljudes nägime veel kolmandat, kes oli kinni. Järgmisel päeval veel kahte… ehk me polnud tõesti ainsad, kes ei saanud aru, et lumine parkla muutub lihtsalt lumeks.

Aga lähme suusatamise juurde! Wolf Creek ei ole hiiglaslik kuurort. Selline omapärane ja armas. Muuhulgas jäi silma seegi, et töötajad ei pea kiivreid kandma. Väike asi, aga päris huvitav, töötades ise suure korporatsiooni all (Breckenridge kuulub Vail Resortsi alla). Nagu enne mainitud, on Wolf Creeki suurimaks tõmbenumbriks lumerohkus ja fakt, et ka paar päeva pärast tormi võib leida puutumata kohti. No nii tore oli üle pika aja sõita korralikus paksus lumes, nautida erilise tundega “puudrikünkaid” ja võimalusel vältida rajamasinaga hooldatud radu.

Teine äärmiselt tore kogemus oli puude vahel sõitmine. Kuigi Breckis on ka võimalusi puude vahel sõita, on see pisut raskem. Puud kasvavad ülitihedalt. Liiga tihedalt. Tihtipeale on juba surnud ja kuivanud, aga seisavad püsti. Vähemalt seni kuni torm (või mõni laudur/suusataja) need ümber lükkab. Ehk siis Brecki mets on kehvas seisus. Aga Wolf Creekis sai aimu, kui tore on sõita tervete puudega metsas! Lust ja lillepidu!

Aga mis veel – nagu ikka, oli võimalik liftidesst kõrgemale turnida ja jõuda kohtadesse, kus liigub vähem inimesi. Ma ei ole väga suur ronimise fänn, nii et tegin vaid kolm tiiru. Kõik korrad siiski erinevatele radadele ning pole kurta! Kuna paljud ei viitsi ülesmäge liikuda, tähendab see vähem rahvast ja rohkem puutumata kohti.

Algul sai plaanitud, et ka teine päev on täispikk päev. Aga nagu ikka, plaanid muutuvad. Esimene päev suusatasime täiega ja tulemuseks oli see, et teiseks päevaks oli Bryani jalg põrguvalus. Ja ta ise paganama tige – vigastusest on möödas pea kaks ja pool aastat ja ikka veel ei ole võimalik suusatada nii nagu ta oskaks ja tahaks. Aina rohkem on küll päevi, kus valu on olematu või väga minimaalne ja no eelmine aasta ei oleks ta saanud ei ülesmäge matkata ega sellisel moel puudris suusatada aga… ma täiesti mõistan ta frustratsiooni.

Pisut ta küll sõitis teisel päeval, aga kui valuga toimetulek hakkas tähendama tehnilist katastroofi ja fakti, et sõidab suurema osa ajast ühel jalal… no ei ole mõtet… Vähemalt sai selle esimese vinge päeva. Parem kui mitte midagi…

Ja ka uus plaan toimis lõpuks ülihästi. Bryan läks autosse, mina jäin Carlosega mäe peale ja võtsime veel viimast. Lõuna paiku tõmbasin ka joone alla. Nagunii oli vaja autosse minna, et lõunat süüa (Carlos kannab oma lõunat mäe peal kaasas, sest egas ei ole aega peatuda!) ning pakkusin välja idee, et seni kuni Carlos pärastlõunaseid suusatiire teeb, läheme meie Bryaniga Pagosa Springsi. Kuna Carlos ei olnud sinnaminekust nii või naa huvitatud, oli see päris hea lahendus!

Pagosa Springs jääb siin küll juba selja taha. Oleme võtnud suuna tagasi Wolf Creeki, et Carlos peale korjata. Aga no nii ilus!

Pagosa Springsis jõudsime täpselt ühte poodi ja veetsime seal nii tunnike-poolteist. Lihtsalt nii palju vaadata ja uurida – tegu oli antiigipoega, kus oli igasugust pudipadi ning lahedat kaupa. Ja väljusime tunduvalt õhema rahakotiga. Sain endale 1920. aastatest pärit rohelise kiviga sõrmuse ja teise, 1980. aastatest pärit sõrmuse, millel on liikuv keskmine osa. Lisaks ka 1950. aastatest pärit käekott, mis sobib ideaalselt mu punase mantliga ja Bryanile vinge käekell. Ja… me läheme sinna tagasi!

Täiesti reaalselt, selle vaevu mõne tunniga avaldas linnake sedavõrd suurt muljet, et on kindel plaan suvel tagasi tulla. Käiks veel poodides uudistamas ja uurimas, läheks ratsamatkale ning naudiks kuumaveeallikaid. Mul juba välja valitud, mis hotellis ööbiksime ja milline ratsamatk oleks kõige põnevam. Ei oodanud üldse, et too linnake sedavõrd hea mulje jätab aga vot nüüd…

Ja selliselt meie pooleteisepäevane suusareis läbi saigi. Veel neli tundi tagasi koju sõitmist, asjad lahti pakkida ja pidigi magama minema. Järgmisel aastal minna pisut pikemaks. Ja pisut kaugemale… Variante meil siin jagub.

Üks kommentaar “Wolf Creek – meie 2021. aasta suusareis

  1. Pingback-viide: Neli aastat abielu | Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s