Palun lund! Aitäh!

Peamine põhjus tänaseks postituseks on see, et tahan talveilust pilte jagada. Ja kuna ma juba kirjutan, saagu siis mainitud ka see, et sain oma COVID-19 vaktsiini teise sutsu kätte. Erinevalt eelmisest korrast polnud mingit vajadust kauemaks haiglasse jääda. Pilte ka pole. Carlos tundis end nii hästi, et olime enne uksest väljas, kui üldse pildistamisele jõudsin mõelda. Pisut hiljem tekkis tal küll peavalu, mis aga umbes tunniga järgi andis.

Mul on hetkel ainsaks mureks pisut hell süstikoht, aga seegi pole sugugi nii valus, kui eelmisel korral. Hõiskasin liiga vara. Pisut vähem kui 24 tundi hiljem tulid külmavärinad, üldine külm tunne ja täielik väsimus. Läksin ka töölt varem koju. Mitte et asi oleks nüüd nii hull ja tõsine olnud, aga pole just ametikoht, kus saab tagumikutunde istuda. Kodus kobisin diivanile ning magasin/lebotasin õhtuni välja. Siis oli imelik enesetunne läinud ja tänaseni pole veel tagasi tulnud. Saba, sarved ja tiivad on ka endiselt puudu aga eks ma ootan.

Nüüd siis tööelu juurde. Lund on meil see aasta ikka ülivähe! Piltidel on jah kõik valge ja kena, aga tavalise aastaga võrreldes on lugu nukker. Ankurtõstuk, kõige kõrgemale viiv Imperial tõstuk ning kogu Peak 6 on endiselt suletud. Lund lihtsalt pole! See paar sentimeetrit, mis ühe ööga maha võib sadada, on isegi hullem kui mitte midagi – tundub, et kõik on kaetud ja võib ühest või teisest kohast alla suusatada aga kohe, kui sinna jõuad, suusatad kivide ja mulla peal. Nii et paluks rohkem lund, aitäh!

Alden ja Carlos raputavad kelke puhtaks. Kui on vaja kuskile minna, oleks hea, et kelgud on ka minekuvalmis. Suurema lumetormi korral võivad need olla suisa lumekuhja alla peidetud. Lisaks hüttide ees olevatele kelkudele on paras hulk kelke strateegilistes punktides üle kuurordi. Ka need on vaja möödaminnes puhtaks raputada ning vajadusel jalased jääst vabastada.

Hommikud on aga ilusad olnud. Hästi kaunid päikesetõusud ja üks mu lemmikhetki – kõik su ümber sädeleb. Nii ilus aga väga raske pildile püüda, mistõttu olen väga õnnelik, et ühe pildiga seda teha õnnestus. Laviiniohutuse mõttes pole selline kaunis sädelev õhk küll kasulik, aga ma proovin selle mõneks hetkeks unustada.

Päike piilub üle mäeharja! Kui hoolega vaadata, on ka siin veidike sädelust näha.
Samal hommikul pisut teise nurga alt. Päikesetõus jääb paremale poole.
Ja too pilt, kus sädelust kõige paremini näha. Kohe päikese all on selline vinge sädelev sammas. Ma ei tea, miks see sinna moodustus aga olin väga õnnelik, et sai pildile püütud.

Bryan esimene hooaeg tagasi õpetamas kulgeb tasapisi. Päeva lõppedes on jalg (peamiselt põlv) hell ja valus, ent jõud on siiski naasemas. Esmatähtis on see, et ta saaks piisavalt klasse ja töötunde. Mõnel päeval on see kergem, teisel päeval raskem. No näiteks siis, kui ta ei saa bussipeatusesse minna, et tööle sõita, sest põdrad seisavad koduukse ees. Ja põtru päris ära ajama ei lähe… Seisad ja ootad kuni nad lähevad kuskile mujale oma põdraasju ajama.

Arvasin, et pikalt ei kirjuta, aga nüüd tuleb veel mõtteid. Mis mind täiega elevile ajas, on see, et Bryani BAMi grupis (terve hooaja kestev programm, samad lapsed suusatavad iga laupäev või pühapäev sama instruktoriga) on üks tüdruk siinkandis üpris haruldase nimega. Ja mulle meenus, et kaks aastat tagasi oli minu Bombersi (sarnane programm, aga kestab kuus nädalavahetust) programmis samanimeline tüdruk. Küsisime plikalt üle, kas tal oli sellenimeline instruktor ja kas ta suusatas üks päev draakon kiivri peal. Tüdruk noogutas. Ongi minu laps! Nii äge kokkusattumus. Ja mis veel vingem, 2019. aasta lõpus olid nad ka Eestis käinud. Muidugi Tallinnas ja vaid üks päev aga sellegipoolest. Ma olin ikka nii äksi täis kohe! Kui võimalik, proovin pühapäevasel päeval nendega koos ka paar tiiru teha aga see sõltub sellest, mis baasis ma parasjagu olen ja kui kiire meil on.

Selliselt aga siis kulgeb. Koroonaviiruse piirangud on endiselt peal, ent maakond liikus madalamale ohutasemele, ehk tasapisi lõdvenevad. Meie tööelus see ühe võrra madalam tase palju ei muuda. Endiselt on vaja patsientidelt vastavaid küsimusi küsida, kanda kas tavalist või N95 maski ning jälgida, et meid ühes kohas liiga palju poleks. Vaktsineerimisjärjekord on patrullideni jõudnud, nii et mina ja Carlos pole enam ainsad erilised. Reedeti käin ikka veel teste tegemas ja testimispunkte niipea kinni ei panda. Vahepeal vaatame uudiseid, raputame pead ja mõtleme kui kahju, et kogu see hullus 2020. aastasse ei jäänud.

Vahepeal on vaja ka suusapilte. Ma ei tea, kes mind järgmine aasta pildistab, kui meid Carlosega eri tiimidesse lüüakse… Praegu saame veel koos tšillida. Muide, see seljakott pole päris suvaline lisa. Tegu on meie laviinivarustuse ühe osaga. Kotis on õhkpadi, mis aitab laviinimöllus kõrgemal püsida. Lisaks on olemas ka labidas ja varras, et laviiniohvreid välja kaevata ning nöör, et pomme õigesse kohta paigutada.
Mu lemmikpilt! Niimoodi jääb jah mulje, et lund on ju rohkem kui küll! Aga et sellele väikesele, Jokeri nimelisele, rajaosale ligi pääseda, tuli astuda üle kivide, kruusa ja mulla.

Üks kommentaar “Palun lund! Aitäh!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s