Jõulud tulid ning läksid

Meie korteris on täpselt üks jõulufänn – mina! Bryan töötas enne suusainstruktoriks hakkamist ühes suures ketipoes ja ütles, et selle perioodiga sai tal jõuludest kogu eluks küllalt. Carlosele on allergia kõige jõululise vastu. Kuna aga 2020 on olnud parajalt pekkis aasta, otsustasid mõlemad, et las ma siis loon jõulumeeleolu nii palju kui tahan. Ei lasknud seda mitu korda öelda. Esmalt sai uksele jõulupärg. Muidugi tuli tuppa jõulukuusk ja soetasime mõned uued ehted, et kuusk ikka ära kaunistada. Katsetasin ka jõulutulede võrku, mida on mõnes mõttes palju mugavam kasutada. Tuled on sümmeetriliselt ja juhtmeid saab edukalt kasutada teiste jõuluehete kinnitamiseks.

Lisaks jõulukuusele sai korterisse lisatud rohkemgi rohelust. Jõulutäht ja pabernartsiss on soetatud kohalikult lastemuuseumilt. Lilled tellisime ära juba novembris ning müügitulu kasutab lastemuuseum oma eri projektide toetuseks. Ehk siis saime endale lilled ning natuke head teha. Viimase lisandina ostis Bryan ägeda taimekorvi, nii et meie lilleaed aina kasvab ja kasvab. Pilt on ekraanitõmmis Instagrammist, sest ma olin natuke liiga laisk, et taimed uuesti kenasti kokku sättida…

Ja siis on mõned jõulused täiendused siin ja seal. Kardinapuu küljes on veel tulesid ning kuna oli vaja uusi köögirätikuid, on needki jõuluse muljega. Jõulutunne sai garanteeritud. Jõululaupäeval pidin küll tööl olema, ent õnneks on suusapatrull endiselt sedavõrd äge amet, et ma väga ei protestinud. Imetlesin lumevaipa, nautisin kitarrimängu (tuleb välja, et meil on patrullis päris mitu väga head kitarrimängijat) ja mõtlesin, kui uskumatu see ikka on, et mul on võimalus just sellist tööd teha.

Päikesetõus jõululaupäeva hommikul

Carlosel ja Bryanil oli aga vaba päev, nii et koju jõudes võisin diivanile pikali visata ja oodata, kuni toit valmis saab. Tükk aega mõtlesime, mida jõuluks teha. Ma oleksin väga tahtnud verivorsti ja ahjukartuleid, ent esimese jaoks oleks pidanud Denverisse minna ning teise jaoks oleks vaba päev parem valik olnud. Seega sai meie jõuluõhtusöök Mehhiko pärane – kana-enchiladad ning Mehhiko riis.

Kuidas oli jõulukinkidega? Põhimõtteliselt jäi see vahele, kuid väga ei morjenda. See aasta oli parajalt keeruline (ka finantsiliselt) ja pole mõtet hambad ristis kingihunnikut tekitada. Carlos keelas juba tükk aega tagasi ära talle jõulukingituste tegemise. Samas, ta oli paari asja maininud, mida ta tahaks ja need ta ka sai (põll ja kokkupandavate söögiriistade komplekt). Enne jõuluaega ja ilma paberisse pakkimata – sellisel juhul pole kohe kindlasti tegu jõulukingitusega!

Läks ka nii, et ta pidi siiski ühe jõulukingi tegema. Töö juures tegime loosikingitused ning “õnneks” tõmbas ta minu nime (olgu, võib-olla et päris õnnele me lootma ei jäänud) ja jäi sellega rahule. Et kui tõesti peab kellelgi kingi tegema, siis vähemalt inimesele, kellele oskab midagi valida. Või noh… ma ütlesin ühe asja, mis mulle väga meeldiks ja mis mahtus ka eelarve piiresse.

Pühadeperioodi lõpetasime lauamängudega. Ma pakkusin välja, et võiks ühisel vabal päeval ju kõik kodus leiduvad lauamängud läbi mängida! Nimelt on meil läinud selliselt, et kui saame uue mängu, mängime tükk aega ainult seda ja teised lauamängud jäävad unarusse. Takkajärgi mõeldes oleks pidanud vist veidike varem alustama… Jõudsime mängudega poole peale. Ma oleksin hea meelega jätkanud aga enamuse arvamus jäi peale. Mis seal ikka, peab mingi muu päev teised mängud ette võtma.

“Catan”, “Small World” ja “Ticket to Ride” võitis Carlos. “Carcassonne” võitsin mina ning kõige pealmise, “Lembitu”, võitsime kolmekesi.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s