Lumised uudised siitkandist

Nüüd vist hakkab tasapisi meile ka lumi kohale jõudma. Kuigi suusakuurordid on juba avatud, toimub suurem osa suusatamisest ja lauatamisest kunstlumel. Loodusliku lume kiht oli veel mõned päevad tagasi äärmiselt õhuke. Paariks päevaks oli see täitsa okei aga eelmisel teisipäeval panime järjest radu kinni, sest need olid muruni, kivideni ja mullani välja sõidetud.

Lõpuks ometi kohale jõudnud lumi tähendab ka seda, et saan alustada täiskohaga patrullina töötamist. Siiani olen alates alustamisest töötanud kolm päeva nädalas. Iseenesest pole see ka paha. Sain selliselt sättida, et pühapäev, esmaspäev ja teisipäev mäe peal; kolmapäev, neljapäev ja reede koroonaviiruse teste tegemas. Üks vaba päev ka – laupäev.

Täitsa võimalik, et jätkan ka edaspidi kuuepäevase töönädalaga. Füüsiliselt pole koroonaviiruse testide tegemine üldse raske ja kuna mul oleks üks päev nagunii planeeritud Kirjasule töödeks-tegemisteks, siis nende kahe kombineerimine toimib äärmiselt kenasti. Ja noh, see on ka motivatsioon, et võrreldes suusapatrulliga on testimistööd tehes palk ikka tunduvalt parem. Tunnipalk on seitse dollarit rohkem, nii et tegelikult kujuneb vahe märkimisväärseks. Ja kui osa ajast saangi ma oma muid tööasju teha, siis no miks mitte seda ära kasutada?

Miks ma täiskohaga testimistööd ei tee ja suusapatrulli ära ei unusta? Noh, töö võiks midagi ka hingele pakkuda ja testimine ei tee seda mingil juhul. Ja eks seni kuni valin töö, mis mulle täiega meeldib, pean leppima sellega, et sissetulek on väiksem.

Lume tulekuga kaasneb ka muud. Ehk siin mu väike luuletus, esimesed read on kindlasti tuttavad:

Lumi tuli maha

ja valgeks läks maa

enam autod

pidama ei saa

Ehk siis läksime ühte teise linna, Vaili, suuskadele ja saabastele järgi. Kiirteelt maha pöörates jäime kenasti seisma, et anda teed ringteel olevale tuletõrjeautole. Ja siis kuulsime signaali ning tundsime väikset müksu ning juba veereski paremalt poolt mööda väike must auto, vasak esinurk lössis. Selge, meile sõideti tagant sisse. Või noh, pigem vist plekimõlkimine. Meie pardakaamera isegi ei registreerinud seda avariina. Kahjudest siiski ei pääsenud. Liikusime paarsada meetrit edasi turvalisemasse kohta ja vaatasime kahjud üle.

Ilmaolud olid täpselt sellised. Kes on vähegi talvistes oludes sõitnud, oskaks eeldada, et tee võib olla päris libe.

Me jäime ilma oma paremast tagatulest ja kere oli ka samast kohast veidike lömmis. Meie ise ning teise auto seltskond olime õnneks kenad ja terved. Lihtsalt pisut ehmunud. Ja kui ehmatus üle läks, siis minu jaoks muutus asi põnevaks. Just selles mõttes, et mis nüüd saab ja mida teha tuleks. Ma pole Eestiski plekimõlkimisse sattunud, rääkimata USAst. Õnneks oli kõik päris sirgjooneline.

Helistasime politseisse ja sealt saadeti ametnikud kohale, kes koostasid raporti õnnetuse kohta, tegid pilte jne. Teine osapool rääkis juba ka oma kindlustusega asjad läbi. Neil oli küll rendiauto, ent juht otsustas enda isiklikku kindlustust kasutada. Nagu politsei ütles, siis meil on päris lihtne juhtum. Pisut plekimõlkimist, teine autojuht aktsepteeris täielikult, et see on tema viga ja vabandas umbes miljon korda. Lõunaosariikidest pärit, nii et tõenäoliselt ei ole lihtsalt sedavõrd tuttav jäiste teedega ja sellega, et sellistes oludes peaks rohkem pikivahet hoidma. Olgem ausad, teeolud olid libedad, nii et ma olen vägagi kindel, et ta ei olnud hajameelne ega midagi, vaid sõitis kiirteelt liiga suure hooga maha ja ei saanud enam pidama. Kui meie seisma jäime, oli ka tunda, et auto libises veits. Aga kuna tempo oli piisavalt madal, siis see ekstra 10 cm polnud probleemiks. Teel Vaili ja tagasi nägime nelja plekimõlkimist ja ühte, kes oli piruetiga teelt välja sõitnud ehk et teeolud olid tõesti keerulised.

Igal juhul, kokkuvõttes siiski õnnelik õnnetus. Loodetavasti saame sel või järgmisel nädalal auto remonti viidud ja seni kuni selle kallal töötatakse, peaksime saama asenduseks rendiauto. Ja nüüd oleme veel õnnelikumad, et enam Almas ei ela. Breckis elades saaks vajaduse korral ka ilma autota hakkama.

Vot sellised lood siis. Peakski blogipostituse otsad kokku tõmbama. Umbes viie minuti pärast on meie tiimi järjekord riietusruumi siseneda, nii et peaks hakkama end sinnapoole sättima. Neli inimest võib korraga sees olla, üks tuleb välja, teine võib sisse minna. Tööelu on oluliselt muutunud, aga egas see ei üllata. Pandeemia ajal töötamise rõõmud.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s