Jõusaal, kontor, kohvik ja kõik muu

Täna olen jälle terve päeva kontoris istunud. Ei, ma pole siin vahepeal kuskile uude kohta tööle läinud. Tegelikult võtan lihtsalt Gravity Haus’i liikmeks olemisest maksimumi ehk olen usinalt hakanud ühiskontorit kasutama.

Ma ei oskagi lühidalt kokku võtta, mis asi see Gravity Haus siis on. Selles osas, see pole lihtsalt spordiklubi, vaid on rohkemat. Ja pole ka lihtsalt töölaud ühiskontoris, vaid on rohkemat. Kuutasu on 101 eurot. Algul tundus see päris röögatu ning mõtlesin, kas ikka tasub ära aga kui hakkasin mõtlema ja kaaluma… siis tegelikult pole see, mis ma saan, vist sugugi paha.

Number üks, miks ma seda liikmelisust üldse kaalusin, on tegelikult trenn. Juba eelmine aasta hakkasin Linzee juures trennis käima ja see aasta jätkan sama hooga. Jõusaali võin kasutada piiramatult, ent praegu ei ole selleks vajadust tundnud, sest käin rühmatrennides niigi 4-6x nädalas. Tegelikult on Breckis ka spordikeskus, kus käimine oleks odavam (pluss neil on ka korralik bassein), aga minevikule toetudes saan öelda, et see praegune variant on pikas plaanis parem. Esiteks seetõttu, et trennis on vähe inimesi. Maksimum 10, päris tihti aga ka vaid 2-3. Teiseks, ma ei ole omapead. Iga trenn on olemas treener, kes ei vehi lihtsalt ees harjutusi kaasa teha, vaid kontrollib pidevalt tehnikat, kui mingi harjutus ei sobi siis pakub alternatiive ning suunab väiksemate või suuremate raskuste poole. Omapäi jõusaalis mässates kipun tegema liiga palju puhkepause (“No ma kaks minutit ju pingutasin, nüüd väärin 5-minutilist pausi, eks?!”) ning valede raskustega. Professionaalse treeneri pilk nullib kõik sellised viilimise katsed (“Ene! Puusad kõrgemale. Ene, tee nüüd hoogsamalt. Ene, mis sa selle raskusega naljatled? Võta järgmine! Ene, ma kuulen et tempo on alla läinud!”). Seni kuni ma korralikult trennis käin, on kuutasu juba ära tasunud.

Number kaks on too ühiskontor, kus ma praegu istun. Nagu minevik on näidanud, on kodust väljaspool töötamine kordades efektiivsem. Ei teki vastupandamatut tungi koristada, lauda organiseerida, pesu pesta, käia linde vaatamas, kontrollida kas külmikusse on midagi isuäratavat ilmunud, Carlose või Bryaniga rääkida jne. Eelnevalt oli mu “kontoriks” Starbucksi kohvik. Heas asukohas, sai arvutit laadida ning reeglina leidis ka laua. Miinuseks aga see, et kohvikus niisama istuda on veider ja aeg-ajalt oli vaja soetada uus kohvi, snäkk, tee vms. Ma ei hakka isegi vaatama, mis summad ma olen Starbucksi jätnud… Ühiskontorisse tulen oma moonakotiga, nii et kõik hommiku- ja lõunasöögid on kaasas. Vett tuleb kraanist nii palju kui soovin ja kohvilõhnad ei tantsi kogu aeg ärritavalt nina all. Olgu, ausalt öeldes ei ole ma täielikult kohvi kütkeist vabanenud. Kui hommikul kodus ei joonud, tõttan kohvikusse (kus ma saan ka allahindlust) ja naasen ühe cappucino või latte‘ga. Ühiskontori päevapilet on muidu 35$, aga mul on piiramatu sissepääs kuutasu sees.

Number kolm on asukoht. Breck pole suur, jala jõuab kõikjale aga alati pole seda aega või kui autoga minna, pole tahtmist end mingist ummikust (suusahooaja boonused) läbi murda. Spordikeskus asub sellises asukohas, et kui tahta enne tööd minna, peaks kindlasti minema autoga ja arvestama ajakulusse ka auto tagasi koju viimise. Minnes pärast tööpäeva, istuks poole ajast ummikus, sest sama teed kasutavad kõik need, kes proovivad mäe pealt koju/hotelli saada. Gravity Haus asub aga täpselt Peak 9 baasis. Kodust jala tulles jõuab siia nii 20 minutiga aga võimalik on tulla ka bussiga. Ja kui valida auto, on populaarset teed palju vähem ehk ka ummikutes istumist on vähem. Nendel päevadel kui ma alustan tööpäeva Peak 9 pealt (3 nädalat Peak 8, 2 nädalat Peak 9), on veelgi lihtsam. Teen trenni ära, käin duši all, söön hommikust, löön aega surnuks ning jalutan paar minutit tööle. Asukoha mõttes ka see, et kõik ülalmainitud asjad on ühes kohas koos. Täna nt oli kell 6:30 trenn, siis tegin paar tundi ühiskontoris tööd, 9:15 teine trenn, tagasi kontorisse tööle, seejärel jätsin arvuti jm siia ning läksin kohvikusse kohvi järgi ja telefonivestlust pidama ning nüüd jälle tagasi laua taga.

Number neli on igasugused muud boonused. Mullivannid, kus saab mõnuleda ja tšillida (ning kui Covid möödas, siis ka saun). Duši, ja veelgi olulisem rätikute, olemasolu, et pärast trenni ei pea päev otsa märga rätikut kotis kaasas tassima. Allahindlus kohviku ja restorani toitudelt ning ka hotellis ööbides. Ja siis erinevad ühisüritused. Tõsi, pandeemia tõttu on neid ühisüritusi vähevõitu, aga möödunud nädalal oli näiteks demonstratsioon-õhtusöök.

Kohviku pool.
Mullivann ja hea raamat. Mida siis veel vaja?

Kokk valmistas toidu, jutustas juurde mida, kuidas ja miks teeb ja lõpuks sai kõik pintslisse pista. Korralik kolmekäiguline õhtusöök + 2 kokteili olid liikmetele täiesti tasuta. Retsepti sai koju kaasa, nii et ma nüüd proovin ühe kõrvitsalisega roa järgi teha. Enne, puhtalt retsepti lugedes, poleks söendanud seda ette võtta, aga kui sai näha, mil moel kokk retsepti roaks võlub, tekkis ka mul proovimisjulgus.

Eestis olen küll olnud spordiklubiliige, aga sellist klubi, mis pakuks niivõrd palju erinevaid variante, ei ole veel avastanud. Mõeldes sellele, et ma saan tasuta kontoriruumi, treeneri käe all trenni teha, mullivannis liguneda ja see kõik on veel nii paganama heas asukohas, ei tundugi 101 eurot liiga palju. Muidugi, kui ma neid võimalusi ei kasutaks, oleks teine lugu. Aga praegu olen küll päris usin olnud. Ja loodetavasti usinus jätkub, oleks ju patt juba kulutatud raha raisku lasta!

2 kommentaari “Jõusaal, kontor, kohvik ja kõik muu

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s