Septembrikuine Lõuna-Eesti reis

Talvel lugesin Elisa Raamatu rakendusest “Minu Setomaa” teost ja mõtlesin, et peaks ise ka Setomaale minema. Noh, nüüd sai see siis tehtud! Muidugi, kuna Rapla ja Setomaa vahele jääb üksjagu maad, siis sai ka mujalt läbi käidud.

Esimeseks peatuseks oli maisilabürint. Esiteks oli see lahe, sest juba see labürint ise ja seal ringitormamine ning punktide otsimine. Teiseks sain ma elus esimest korda maisi, mis mulle reaalselt maitses! Ei ole vaja muretseda, maisitõlvikuid võiski võtta ja soovitati just väiksemaid ning appike kui hea! Võib teinekordki värsket maisi proovida.

Teine suur eesmärk oli Alatskivi lossi külastamine. Pilte olen ma näinud piisavalt, ent reaalselt kohal ei ole käinud. Nüüd sai see viga parandatud. Siseruumide ekskursiooniks küll aega ei jagunud, ent midagi siis järgmiseks korraks. Ja sealt edasi saigi Tartusse. Õhtusöök Anneliga ning siis käisime Signe ja Matisega põgenemistoas. Tuleb tunnistada, et kahjuks jäime põgenemistuppa kinni ning ei suutnud õigel ajal end välja päästa. Põhjus on lihtne. Me arvasime, et üks kindel asi on petekas ja vaja on võtit, mida siis otsisime. Tegelikult oli see võtme mõte täiesti vale, ning oleks pidanud tolle peteka lõpuni tegema. Nii et jah. Aga tore oli ikka! Hommikul, enne kui ära sõitsime, läksime Tartu Ülikooli raamatukogust ka läbi. Sinna oli üles pandud üliäge Harry Potteri näitus, nii et no kuidas see siis vahele jätta?

Tartust minema saades oli esimene külastus Maanteemuuseumi. Juba tee sinna oli äge. Postitee – kurviline, käänuline, üles-alla ning täiesti tühi. Sõit nagu lust ja lillepidu. Maanteemuuseumi osas, ma arvasin, et olen seal käinud. Ja ma mäletasin ainult ridade kaupa vanu autosid. See, milline Maanteemuuseum päriselt välja nägi oli no nii äge! Vist ei ole ikkagi käinud, sest see oli lihtsalt – vau! Igal juhul soovitan minna. Huvitavat jagub seal vanematele ja noorematele ning ausalt öeldes, lastega külastades võib seal küll vist terve päev ära minna.

Setomaa avastamiseks plaanisime Külavüü järgimist. Septembris reisimisega on üldse nii ja naa. Ühelt poolt on see hea aeg, sest kui ilmaga veab, pole ei liiga palav ega liiga külm ning putukad ka talvepuhkusele läinud. Teiselt poolt… paljud kohad on juba suvehooaja lõpetanud ja kui üldse lahti, siis üksnes nädalavahetustel. Õnneks sai ikka nii mõndagi nähtud. Värska Talumuuseum oli näiteks päris huvitav, ent kui võimalik, siis järgmisel korral tahaks koos giidiga kõndida, kes oskaks asju ehk rohkem lahti seletada, kui asjade juurde pandud sildid.

Sealt edasi läks selliseks mõnusaks kulgemiseks. Sõitsime läbi Saatse saapa ning külastasime ka Saatset ennast. Vana Jüri Seebipood Kolossovas varustas uute seepidega, Meremäe vaatetornist sai nautida Eesti künkaid ning läksime läbi ka Nopri talumeiereist. Õhtust käisime söömas üldse Võrus ning mina kiidan küll Võru keskväljakut. No see on ikka nii omapärane ja silmapaistev, et piisab ühe foto nägemisest ning tead juba, kus see siis asub. Päevale sai pandud punkt aga Rõuge Pesapuu vaatetorni külastamisega. Olgu, käisime sealt ka enne läbi, aga tulime pimedas tagasi, et saaks ka valgustust imetleda.

Teine öö möödus Rogosi mõisas. Äärmiselt omapärane kastell-tüüpi kindlusmõis, hommikul sai uudistada ka kooliruume ning imetleda ülivana veinikeldrit. Hommikusöök oli täiesti fantastiline, eriti puder. Ma ei mäleta, millal viimati nii head hommikuputru sain. Seejärel sõit Vastseliina piiskopilinnusesse ning soovitaks ka seda külastada. Palvemaja oli väga põnevalt tehtud! Piiskopilinnuse varemete vahel ringi jalutades oli ka selline kerge ja hea tunne. Elaks lähemal, siis võtaks vist lihtsalt raamatu või märkmiku kaasa ning läheks linnuse õuele niisama olesklema. Iseenesest oleks võinud seda ka seekord teha, aga järgmine ettevõtmine ehk ratsamatk kutsus.

Aus olles, oleme Katiga juba mitu aastat proovinud Eestis ühisele ratsamatkale minna. Ühel või teisel põhjusel pole see õnnestunud aga nüüd sai tehtud. Suur aitäh Ojaniidu tall! Matk ise oli ka väga lahe. Selles osas, et USA ratsamatk 2017. aastal pakkus ilusaid vaateid, ent hobused kõmpisid nina sabas ja iga kiirema sammu eest sai hurjutada. Võimalus traavi teha ning mäest üles galopeerida oli lihtsalt fantastiline! Hea meelega läheks ka tulevikus tagasi.

Taevaskojas sai ka käidud! Algul lootsime et saab seal teha ägedaid sügiseseid pilte aga sügis ei olnud sinna kohale jõudnud… puud olid veel täitsa rohelised. Samas oli seal endiselt ilus, mõnus jalutada ja telefonirakendus lubas nii oma teadmisi kontrollida kui ka midagi uut õppida.

Ja selliselt meie lõuna-Eesti reis lõppeski. Või täpsemalt öeldes lõppes reis veidike kaugemal, Vihula mõisas. Nimelt pidin järgmisel päeval minema Rakveresse kirjutamisest rääkima, nii et Vihula sobis ideaalselt. Järgmine kord jääks sinna aga kaheks ööks. Ma arvan, et tegevustest puudust ei tule!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s