Kannatlikkuse õppimine Tallinn-Pärnu maanteel

Täna Pärnusse sõites oli tõesti mulje, et kõikidel on kuskile kiire ja mina olen ainsana ilma kutseta jäänud. No mitte päris ainsana aga pani lihtsalt kulmu kergitama küll, sest ma ei saa lihtsalt aru! Umbes tunniajase sõidu järel olin vist näinud kõiki möödasõidu variante. Sh kolme sõidurea tekitamine, üle pidevjoone, üle triibutatud ala kahe sõidurea vahel, pimekurvis, viimasel hetkel, autoteel ühest äärest teise vibamine ning minu suur lemmik – kahe auto vahele pressimine, nii et turvalisest pikivahest saab mitte nii turvaline pikivahe.

Ja ma lihtsalt ei saa aru, miks selline sõelumine käib?! Muidugi, kui su ees sõidab üks või kaks tunduvalt aeglasemat sõidukit, siis okei – no tõmba mööda. Aga liiklusvool, mis liigub ühtlaselt 85-90 km/h (kiiruspiirang ongi 90 km/h) ning ees ei ole mitte tühi asfaldiriba, vaid silmapiirini ulatuv autode/sõidukite kolonn, siis miks on vaja hakata sõeluma ja mööduma? Selleks, et saada viis meetrit ettepoole? Selleks et jõuda oma sihtkohta kaks minutit kiiremini? Ma kahtlen, et on kohtumisi/üritusi, kus eelistatakse avariisse sattumist hilinemisele.

Kui igaüks teeks selliseid trikke ainult ennast ohtu seades, siis mis mul sellest. Nende enda elu ja tervis. Maanteel sõites tuleb arvestada ka teiste liiklejatega. Tervitused järelkäruga sõiduautole, kes tuli nagu rakett, möödus järjest autodest ja sättis end lõpuks minu ette. Kohta, kuhu pressides pidin mina pidurid põhja vajutama, sest turvaline pikivahe oli järsku kadunud. Õnneks tean ma ka seda, kus signaal asub ja ei häbene seda kasutada.

Eks ma tean, miks inimesed tihtipeale selliseid otsuseid teevad. Vahet pole, mida näitavad uuringud ja katsed, selline sõelumine ja iga 30 sekundi järel möödasõidu sooritamine annab illusiooni, et nüüd jõuad kiiremini kohale. Vahet pole, et see ajaline võit on pigem mõned minutid, mitte pool tundi. Lisaks on inimestel automaatne mõtlemine, et “Minuga seda küll ei juhtu!” Antud olukorras avariid. Edukalt saja möödasõidu tegemine aina suurendab seda tunnet ja enesekindlust. Seni kuni tuleb üks möödasõit, kus pimekurvist tuleb sõiduk. Kus kahe sõiduki vahele pressimisele järgneb esimeselt autolt ootamatu pidurdus, ning reageerimisaega lihtsalt pole.

Ja nii ma siis õpin kannatlikkust. Ja rahulikult kulgemist, isegi kui see tähendab kolonnis sõitu. Ning annan endast parima, et tervelt oma sihtkohta jõuaksin.

3 kommentaari “Kannatlikkuse õppimine Tallinn-Pärnu maanteel

  1. Kahjuks see on tõepoolest meil siin väga paljudel inimestel probleemiks ja oma tutvusringkonnast tean ka paari inimest, keda olen näinud sõitmas ja see kiiruse ületamine on ikka pidev asi (muidu täiskasvanud mõistlikud inimesed). Ja noh tõesti see massiline mõõdasõitmine ka..ja sellest kogu aeg räägitakse, et olge mõistlikud ja nii palju avariisid ja et ei jõua kiiremini või siis tõesti üksikud minutid. Aga ei, ma ei tea miks see nii on.. väga häiriv, ärritav ja isegi kurb.

  2. Kahjuks pole alati tegi illusiooni või kannatamatusega. Kui eessõitja saaks hakkama oma ühtlase kiirusega, mitte ei vänderdaks 80-90 vahel koguaeg, siis võiks isegi sõita tagumikus. Idioote kindlasti jagub – aga seda nii ees- kui möödasõitjate hulgas 😉

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s