Jõudsin pandeemia kiuste Eestisse

Ahh kui tore on jälle teel olla. Jäi nüüd päris pikk vahe sisse. Viimane kord olin lennujaamas ligi aasta tagasi! Aga nüüd sai siis jälle jutiga mitu lendu tehtud. Plaan oli lennata Denver – Chicago – Stockholm – Tallinn aga kuna see viimane suts koroonaviiruse tõttu tühistati, tuli plaanid ümber teha ning käiku läks Denver – Newark (New Jerseys, New Yorki külje all) – Kopenhaagen – Helsingi ning siis Helsingist liikusin laevaga Tallinna. Või liigun. Hetkel istun laeval.

Kohvrid pakitud
Väga õigel ajal ehk täpselt minu lahkumise päeval sadas ka lund. Mitte küll linnas aga mäeharjad olid värske lumega kaetud.

Eks osaliselt kogu reisimise kammajaa tõttu aga ka selle pärast, et ma pole nii ammu reisinud, tahtsin maksimumi võtta. Denveris valisime ööbimise nii lähedal kui võimalik, ilma et sa terminalis põrandal magaksid. Hotelli välisuksest terminali oli vähem kui minuti jagu jalutamist. Õhtul sai basseinis sulistatud, hommikul enne lennule minekut ka hotelli jõusaali kasutatud. Seal oli eriti tore lahendus valida masinal kõndimiseks mõni reaalse koha loodusmatk. Muidugi valisin Uus-Meremaa!

Need valged purjed on lennujaama terminali katus ehk hotell oli täpselt nii lähedal
Basseinist sai ujumise kõrvale vaadata ka lennukite maandumist ja õhkutõusmist
Ja kuna meie tuba oli basseinist ning jõusaalist vaid korruse võrra madalamal, avanes toast suht sama vaade.
Hommikune “matk” Uus-Meremaa radadel

Lennud läksid iseenesest täiesti hästi. Natuke rohkem uuriti selle kohta, et kuhu ma lähen ja kes ma olen. Denveris pidi teenindaja mu check-in’i heaks kiitma. Selgitasin ka talle, et ma lähen lennupileti järgi küll Soome aga tegelikult liigun sealt laevaga edasi Eestisse. Taanis Schengenisse sisenedes uuriti kuhu ma lähen ning Soomes (nad on ajutiselt piirikontrolli Taaniga taastanud) taheti lausa laevapiletit näha. Lisaks loeti ka sõnad peale, et kui vähegi võimalik, siis ma väldiksin ühistranspordi kasutamist.

Üldiselt, mida lähemale Eestile jõudsin, seda lõdvemaks kõik muutus. Lennujaamades ning lennukites pidi mask ees olema (v.a. kui sööd või jood). Nii kui Helsingis lennujaamast välja astusin, olid maskid läinud. Laevaterminalid ja laeval olen ma ainus, kes maski kannab. Ei saa öelda, et ka eriti suuremat distantsi hoitaks. Aga mis seal ikka. Laias laastud on muidugi igal pool inimesi ikka tunduvalt vähem. Lennujaamad, hotellid, isegi laev on võrdlemisi tühjad.

Meie traditsiooniline koht viimaseks lehvituseks.
Kiire pilguheit New Yorki pilvelõhkujatele

Lennud kulgesid iseenesest sujuvalt. Mingil põhjusel pole mul sedakorda lennates väga und olnud. Tavaliselt ei ole sellega muret, ent seekord magasin Denver-Newark lennul vist nii pool tundi ja Kopenhaagen-Helsingi lennul paarkümmend minutit. Kui need kaks tukastust vahele jätta, olen ligi 30h jutti üleval olnud. On ka huvitav kogemus.

Kõige rohkem pelgasin Kopenhaagenis istumist, kus mul oli nii 6h pikkune vahemaandumine. Õnneks taasavati aga minu terminalis just kaks päeva varem Eventyr’i lounge ning selliselt ei ole mingi probleem kuus tundi täis istuda. Snäkke ja süüa on nii palju kui tahad, wifi on kiire ja võrratu, kohvi jagub ka piisavalt ning kes tahaks terve aja kokteile juua, andke aga minna – alkohoolsete jookide valik on sama hea nagu mõnes väiksemas baaris. Ja kõik see on siis juba lounge’i sissepääsuhinnas, mis oli nii 30 euro ringis. Kui millegi üle nina kirtsutada, siis selle üle, et ei olnud eraldi magamisala. Samas ruumi oli piisavalt. Suurema osa ajast olin üksi või oli 3-5 inimest veel. Siis kui ma lahkuma pidin, hakkas alles rohkem inimesi kohale ilmuma. Ehk kui oleks väga tahtnud, küll oleksin kuskile ka magama mahtunud.

Vahepeatus Kopenhaagenis. Ei saa kurta. Põhimõtteliselt kõik, mida tahta, oli ka olemas.
Ja reisi viimane lend. Suure 3+4+3 lennuki asemel oli nunnu 2+2

Juba paari tunni pärast olen aga Eestis! Eks vaatab, kui kiiresti ma siis magama kukun. Ei imesta kui läheb mõlemat pidi – kas vajun ära ühe minutiga või ei tule und veel mitu tundi.

Kes muretseb, et ma tulen nüüd USAst imporditud koroonaviirust levitama, siis ma annan oma parima, et seda mitte teha. Näomaski kandmine ning teistest eemale hoidmine on muutunud sama igapäevaseks nagu riiete selgapanek. Kotis on piisavalt ühekordseid aga ka korduvkasutatavaid maske ning käte desovahend, mis on mu uus parim sõber. Sadamas loodan, et saan ka esimese koroonaviirusetesti tehtud ning seejärel on plaan 7 päeva Raplas aiamaal veeta. Uhkes üksinduses. Peaaegu. Raamatud tulevad seltsiks. Ema käis juba raamatukogus toomas ja kuigi ma laenutasin need tema nimele, oli raamatukoguhoidjatele kohe selge, et ma olen vist Eestisse tulemas. No ei ole need raamatud mu ema maitse järgi. Kui teine test ka tehtud ning seegi negatiivne, saan juba lõdvemalt võtta. Ent kui peaks juhtuma, et vaja 14 päeva isolatsioonis istuda, eks siis istun 14 päeva.

Tagasilend on (loodetavasti) 30. september, nii et kes tahab kokku saada, kohvitassi taga pläkutada või matkaradadel kilomeetreid mõõta, siis nüüd on õige aeg suu lahti teha ja märku anda. Jumal teab kui tihedaks mu graafik pärast isolatsioonist vabanemist kujuneb, eks ole!

PS: Kui teile jäävad silma kirjavead või muud imelikku, siis vabandan ette. WordPress muutis just kogu oma ülesehitust ja see on paras õudukas ning mul on nii kopp ees. Ja muuhulgas, kes on leidnud viisi, kuidas laadida korraga üles X arv pilte JA neile allkirju lisada, palun öelge mulle ka. Praegu pidin pilte ükshaaval lisama, et oleks võimalus pildile allkiri kirjutada. Ja ka see ükshaaval lisamine on tunduvalt klikirohkem kui enne. Krr. Lollus kuubis.

2 kommentaari “Jõudsin pandeemia kiuste Eestisse

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s