Kirjanikuelu taustajõud

Ühelt poolt on kirjaniku töö väga üksik. Pole pole ju mingit vajadust ülemuse või alluvate järgi, kedagi üle õla passima või mingit suurt meeskonda. Enamjaolt on vaja iseennast ning kas arvutit või märkmikku ja pastakat. Samas… mingid taustajõud on ju olemas. “A book that takes its time” 30-päeva vihikus oli küsimus, kelle poole ma saan abi küsimiseks pöörduda. Ma mõtlesin vastamisel just kirjutamisele. Ja kuigi neid inimesi on rohkem (eriti siis kui raamat jõuab avaldamiseni), siis kolm kindlat isikut tulid esimesena pähe ja neil kõigil on ka päris erinevad rollid.

Kati on mu kõrval olnud alates kolmandast klassist, nii et ta on näinud kõikide mu raamatute sündi, alates kõige esimesest: “Medaljonist”. Ta on see vaeseke, kellele  ma mõnikord ka kell kaks öösel helistan, sest “kuule mul tuli niiiii hea idee, mis sa sellest arvad?”. Aga lihtsalt suurepärane abi, et ideed läbi arutada ja kuulata kellegi teise arvamust. Eriti tänulikud võivad Katile olla need, kes armastavad mu hobustest rääkivaid raamatuid (“Jagatud suvi” ning “Tagasi sadulasse“). Kuigi ma ise ratsutasin ligi seitse aastat, siis see aeg jääb ikkagi rohkem kui kümne aasta taha. Esiteks, ma olen päris palju unustanud. Teiseks, ratsutamise maailm on väga palju muutunud. Kolmandaks, Katil on ratsutamise osas miljon korda rohkem kogemust kui mul. See tähendab, et tema panus minu hobuseraamatute kirjutamiseks on täiesti hindamatu. Päriselt, ise ei suudaks ma pooltki nii palju taustatööd teha, kui Kati juba teab.

Kati ja mina

Kõige uuem pilt, mis ma endast ja Katist leidsin. Aastast 2018. Tallinna lennujaamas, enne kui ma tagasi USA poole lendama hakkasin.

Lille on ideaalne proovilugeja ning kirjanikust vestluskaaslane! Üks inimene, kellele ma oleksin proovilugemise eest nõus ka tasu maksma. Muidugi, toimetaja võib ju ka sama tööd teha, tagasisidet anda ja aitab raamatut paremaks muuta. Aga, kui ma saadan kirjastusele pooleldi valmis käsikirja, siis tõenäosus, et see üldse toimetajani jõuab, on päris väike. Lillele saan aga saata nii valminud kui ka pooliku käsikirja – no näiteks siis, kui ma olen end täiesti kinni kirjutanud ja ei oska kuskile edasi minna. Eriti naljakas on see, et mitmel korral kui ta midagi mu käsikirjas välja toob, noogutan kaasa. No täiesti loogiline ju! Absoluutselt! Nii õige! Aga vot ise ei suutnud selle peale tulla. 

Lille teadmised sellest, et kuidas raamatut üles ehitada, on täiesti võrratud! Tema enda raamat “Üks väike valge tuvi” on hea näide. Ja ka ilma käsikirju vahetamata ning proovilugejaks olemata on äärmiselt tore rääkida kirjutamise teemadel, jagada artikleid/videosid, mõttekäike jne.

7810218t1hbc79

Lille on keskel. Napsas oma raamatuga mu nina eest Tänapäeva noorteromaanikonkursi esikoha. No ei jää muud üle, peab tulevikus uuesti osalema, et see esikoht üks kord siis ikkagi kätte saada.

Bryan. Jah, Bryan ei saa mu raamatuid lugeda ning mõnikord on ka ideede pidev tõlkimine keeruline aga kui vaja, siis ta lihtsalt kuulab mind. Tihtipeale pean ma lihtsalt vatrama ja mõtted hakkavad juba liikuma. Aga veelgi suurem abi on toetusest igapäevaelus. Näiteks kui ta võtab enda kanda kõik söögikorrad, pesupesemise, mulle kohvi tegemise ja ettetoomise, sest mul on vaja kirjutada. Minuga koos jalutama, jooksma, matkama mineku, sest mõte ei liigu aga ma pean selle mõtte liikuma saama. Või kui kohvikud veel lahti olid ja igapäevaelu normaalses rütmis, siis varem tööle sõitmine, et ma saaksin enne tööpäeva algust natuke kohvikus kirjutada. Ja need korrad kui ta sõidutab mind kirjutamisklubi kokkusaamisele, ootab tunni-kaks ja saame tagasi koju minna. Või eelmisel aastal põhimõtteliselt mu kodust välja viskamine, kui ma ei suutnud kirjutamisele keskenduda. “Kuule, mine kohvikusse. Kirjuta seal ja tule siis koju tagasi”. Mõnikord on muu elu kõrvalt kirjutamiseks aja leidmine ja selle aja võtmine keeruline. Aga Bryan aitab luua tingimused, et ma saaksin selle aja võtta.

2020-05-12_00004

Üks näide sellest, kuidas Bryan garanteerib, et ma ka värsket õhku saan. Mõnus jooksutiir meie Colorado, Almas asunud, kodu ümbruses. Kaelussallid on kahel põhjusel – et ei peaks päikesekaitsekreemi kogu aeg peale panema ning kuna orus on 99% ajast vastikult tuuline. Mu kõrvad ei ole sellega üldse rahul, nii et puhv on abiks.

20200719_150712-01

Möödunud nädalal tegelesin oma uue raamatu “Lumelinnu surm” käsikirjaga. Sain selle toimetajalt koos märkuste ja soovitustega tagasi ning oli vaja siis paremaks muuta. Appi tulid ka ülalmainitud kolm inimest, et ma saaksin oma ideid põrgatada ja parima võimaliku lahenduseni jõuda.

Nagu öeldud, neid inimesi, kes on mu kirjutamise teekonna juures abiks olnud nii minevikus, olevikus kui on ka tulevikus, on tunduvalt rohkem. Kõik proovilugejad, ideede kuulajad, ideede andjad, teadmiste jagajad jne. Selles osas jah, kirjaniku töö on mõnes mõttes üksik. Aga samas ei oleks päris üksinda jõudnud siia, kus ma praegu olen.

 

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s