Rassirahutused Ameerikas? A mis see minu asi on?

Juba paar nädalat on meil kodus olnud igapäevaselt teemaks USA-s toimuv (ning ei, ma ei mõtle koroonaviirust). Võiks mõelda, et miks puutuvad USAs toimuvad meeleavaldused  minusse. Ja mida nad üldse protestivad? Lõpetagu mässamine, mingu koju ja tehku seda, mida politsei ütleb. Ei ole ju nii raske.

Öelda ei ole tõesti raske. Aga reaalsus on teine. Mul on jah privileeg valida, et see ei puuduta mind. Privileeg valida, et ma ise ei ole rassist ning sellega piirduda. Privileeg mitte koormata end USA politseivägivalla temaatikaga ning mitte muretseda selle üle, kas kuskil on rassism või mitte.

Ma ei olnud üldse kindel, kas seda blogipostitust kirjutada, sest ma ei ole kohe kindlasti sel teemal mingi arvamusliider. See on ebamugav ja keeruline teema. Sellest on raske kirjutada. Vahet pole, mitu korda ma oma postitust üle loen ja sõnastust muudan, kindlasti on neid, kes ei ole nõus või kes leiavad, et ma olen kõigest valesti aru saanud või et mul pole üldse õigust sellel teemal sõna võtta. Aga ma harin ennast. Ma annan parima, et end asjaga kurssi viia ning üks, mis ma saan teha, on jagada infot, mis on minuni jõudnud. Materjale, millest ma olen saanud uusi teadmisi. Ja panna ehk kasvõi üks lugeja mõtlema enda vaadetele, põhimõtetele ning millest need kõik tulenevad.

Black lives matter (mustanahaliste elud loevad) ei tähenda seda, et kellegi teise elud ei loe. Kõige parem võrdlus, mis minu meelest selgitab asja hästi on see, et kui naabruskonnas põleb üks maja siis tuletõrjujad lähevad kustutavad just seda maja, mitte ei kasta tervet tänavat veega üle. Kui põlev maja on kustutatud, saab tegeleda sellega et teisel majal on katuses auk ja kolmanda maja aed ei ole sirge. Aga hetkel, hetkel, on vaja tegeleda selle ühe põleva majaga. Ja hetkel, on vaja tegeleda just sellega, et mustanahaliste elud loevad.

***

  • Kas sa oled pidanud oma lapsega rääkima sellest, kuidas teised võivad eeldada, et ta on paha inimene lihtsalt tema nahavärvuse tõttu?
  • Kui politsei sulle peatumismärguande annab, kas hetkeks käib su peast läbi mõte, et sa võid surra?
  • Kas sa oled oma teismelisele õpetanud laused, mida öelda, kui politsei ta kinni peaks pidama?
  • Kui sa otsiksid lapsehoidjat ja sul on kaks kandidaati, kes on täiesti võrdse kogemuse ja haridusega aga üks on mustanahaline ja teine valge siis kumma sa esimese hooga palkaksid?

***

Mõni aasta tagasi kui me suvel Greeleys olime ja ma tahtsin raamatukokku minna, siis ma kõndisin sinna. Bryan on öelnud, et kui ma oleksin tumedanahaline, ei oleks ta lubanud mul kõndida ja olekski mind autoga viinud ja toonud. Sest üksinda tänaval kõndimine oleks olnud liiga ohtlik. See oleks toonud negatiivset tähelepanu.

Kui ma oleksin tumedanahaline, harjutaks ta minuga, mida teha, kui politsei auto kinni peab. Ma olen kasvanud Eestis. Minu äärmiselt vähesed kogemused on Eesti politseiga. Ja ma ei ole kunagi pidanud mõtlema sellele, et kui ma sirutan käe kõrvalistme poole, et kotist juhiluba võtta, otsustab politseinik tule avada. Ma ei ole mõelnud sellele, et ma pean käed roolil hoidma ning selleks liigutuseks eraldi luba küsima. Aga hetkel me ei harjuta seda. Miks? Sest ma olen naine. Ma olen valge nahaga. Ja see loeb. Ma ei taha, et see loeks nii palju kui loeb ja see on lihtsalt nõme, et loeb, aga see on tõsi. 

Kujutaks nüüd ette, et meil siin oleks jätkuvalt Vene riigi võim, lihtsalt nad oleks ühel hetkel hakanud natuke viisakamalt käituma, “me enam ei küüdita ja isegi govorite po tšelovetšeski ütlevad ainult mõned üksikud tropid ja enamikus kohtades saab eesti keelt kasutada”, aga eksproprieeritud varad oleks muidugi endiselt jäänud tagastamata, ainult rohkem poleks enam ära võetud.

Mul on karvane tunne, et eestlased oleks ka mõnevõrra kurjad ja kui oleks tunne, et selle vastu on võimalik välja astuda, siis seda ka tehtaks.

Pmst Gorbatšovi ajal umbes nii läkski, aga meil oli suur eelis olla siin pinna peal ise enamuses.

Ülalolev kommentaar on pärit Rentsi blogipostituse kommentaaridest, nodsu sulest. Aga küsimus säilib. Sarkastiliselt kirjutades siis Eestis ei ole ju mustanahalisi. Neid, kes aegajalt tänaval liiguvad (raudkindlalt turistid, eks ole), vaadatakse pikalt järgi, igaks juhuks minnakse teisele poole teed ja no igaks sajaks juhuks peaks veel filmima ka, mida nad teevad. Endiselt on küsimus, et  mis see üldse eestlastesse puutub?

Youtube’s on üks kanal, Beleaf In Fatherhood, ja seal on video, kus vanemad räägivad oma vaevalt algklassiealiste lastega sellest, kuidas see, et sul on tumedam nahk tähendab seda, et on inimesi, kes suhtuvad sinusse halvasti ja eelarvamustega. Lihtsalt selle pärast, et sul on tumedam nahk. Ja seetõttu ei saa kõiki usaldada. Seetõttu ei tohi politseid usaldada. Ja see pole neil ühekordne vestlus. Vanemad ütlesid, et tõenäoliselt saab see olema iga-aastane, vajadusel tihedamalt. Kes arvab, et see vestlus on ebamugav, siis neil on õigus. Aga mustanahaliste laste vanematel ei ole võimalust seda ebamugavust eirata, sest sellest võib ühel hetkel sõltuda nende lapse elu. 

“Kui sa ei räägi oma lapsega sellest, mis on rassism, annad sa võimaluse ja õiguse kellelegi teisele selgitamaks, mis on rassism ja mida nad peaksid uskuma”

Ja see on põhjus, miks ka eestlased peaksid rääkima sellest, mis on rassism. Maailm ei ole suletud. Meil on mustanahalisi eestlasi. Neid, kes on siin sündinud, neid kes on siia kolinud. Need kes ei ole äkki passi järgi eestlased, aga elavad siin või tulevad reisile. Ja eestlased, kes lähevad reisima, kes kohtavad seal teist nahavärvi inimesi. Ja kõigil on õigus olla koheldud võrdselt. Ja seetõttu on oluline, et ka meie räägiksime sellest, mis on rassism. Et see oleks teemaks.

Muidugi, lõppkokkuvõttes on see igaühe enda otsustada, mis on tema jaoks oluline ja mis mitte. Minu jaoks on oluline, et ma ei toetaks oma teadmatuse tõttu rassismi. Et ma ei toetaks oma teadmatuse tõttu seda, kuidas kedagi koheldakse puhtalt tema nahavärvi põhjal miljon korda halvemalt. Et ma ei teeks ka ise alateadvuslikult otsuseid, mida ma pisut järgimõeldes kahetseksin.

Ma olen väga palju lugenud, kuidas kogu temaatikat ei saa tõsiselt võtta, sest meeleavaldused on muutunud vägivaldseks. Inimesed on saanud vigastada ja surma. Hooneid ja poode on hävitatud ja pandud põlema. Jah, tore oleks, kui saaks ilma selleta, aga ka Eesti uudistesse on jõudnud, et ei saa. Mäletate veel neid sportlasi, kes põlvitasid USA hümni ajal, protesteerides selliselt politsei liigse jõukasutamise vastu? Ka selle eest sai piki päid ja jalgu. Vahet pole kuidas sa protestid, vahet pole, kuidas sa proovid väljendada, et see või too pole okei, sellega ei olda rahul.

Üks ütlus, mis mulle eri kohtadest silma jäänud:

Sa ütled: “On kohutav, et süütu tumedanahaline mees tapeti aga majade ja äride hävitamine peab lõppema!”

Proovi nüüd teist sõnastust: “On kohutav, et maju ja ärisid hävitatakse aga süütute tumedanahaliste meeste tapmine peab lõppema.”

Ja samal ajal on oluline mõista ka seda, et mitte kõik protestid ei ole vägivaldsed. Ja mitte kõik protestijad ei ole need, kes viskavad kive akendesse. Alati on neid, kes tahavad külvata kaost ja hirmu, kasutavad olukorda ära ning seda ka peamist probleemi pisendadades.

Üks asi, mida oleme Bryaniga arutanud ongi see, et mida meie saame teha? See, et me ei ole rassistid, ei ole piisav. Rassismi olemasolu ei ole okei. Aga mida me saame teha, et seda muuta? Number üks on sellest rääkida. Rääkida oma sõprade ja tuttavate ja perega. Arutada teema üle. Teha suu lahti, kui sa märkad enda ümber rassistlikku käitumist (sh naljad). Ning ennast harida. Nii palju kui võimalik.

Eestikeelsed tekstid ja artiklid:

Eesti blogi- ja sotsiaalmeediapostitused, mis käsitlevad seda teemat:

Ingliskeelsed lehed:

Kaasarääkimine on igati oodatud. Linkide, artiklite, blogide ja info jagamine on oodatud.

9 kommentaari “Rassirahutused Ameerikas? A mis see minu asi on?

  1. Pingback-viide: Eilsele lisaks – miks USA nö rassidebatid on palju sügavamad kui meie seda ette kujutame – Kuidas kasvatada inimest?

  2. Pingback-viide: Võrk, vasar ja kriminaalid | Läbikäigu K

  3. Ma olen oma autistliku lapsega pidanud küll rääkima seda, et inimesed võivad tema käitumise (mis ei ole ohtlik vaid lihtsalt veider) pärast teda ohtlikuks pidada või temasse muus mõttes eelarvamusega suhtuda. Ja ta ei saa sinna midagi parata.
    Tulekahju võrdlusega on kahjuks see lugu, et kui põlevat maja enam päästa ei õnnestu, siis kastetakse ümberkaudseid maju, et need ei süttiks. Võimalik, et muudest probleemidest rääkijad tunnevadki, et seda ühte probleemi pole võimalik lahendada.

    • Kui inimesed tunnevad et seda ühte probleemi pole võimalik lahendada ja lihtsalt otsustavad loobuda sellele mõtlemast,on küll kahju. Muidugi, eks selle ühe probleemi lahendamine võtabki aega. Ei see tekkinud üleöö ja kahjuks ka ei kao üleöö.

    • Ma ka siiani tundnud, et olen oma mullis toredate inimestega aga nüüd kerkib järjest FBs esile sõpru ja tuttavaid, kes muidu olid nagu täitsa mõnusad aga aga aga… Et jah. Üllatusi esineb.

      • Jah, olen mitme inimese kohta viimasel ajal mõelnud, et kas kustutada või jätta just selleks, et ei tekiks ekslikku veendumust, et inimesed on normaalsed. Üks neist on suisa selline, et endal jäi põhikoolgi pooleli, kirjutada ei oska, aga iga natukese aja tagant tuleb jälle mingit rõvedust.

  4. Väga hästi kirjutatud, Ene. Ma loen kõiki su postitusi huviga ja mõtlesingi eelmist lugedes, et kas sa võtad üldse sõna. Ja muidugi on raske ja ebamugav, aga mul on nii hea meel, et seda tegid!

    Üks asi, millest veel mõelda, on “colourblindness” — see mõtteviis, et “ma ei näe inimeste nahavärvi, kohtlen kõiki võrdselt”. Sest see tundub ju (eriti eestlasena) nii loogiline. Just see, et ma otsustan, et ma pole rassist ja kõik võiks nii teha. Siuke väga ameerikalik liberaalsus, Joe Bideni tüüpi. Sa oled hästi ära näidanud need mõttekohad, kus valge inimesena ei pea üldse nii palju igapäevaseid kaalutlusi tegema, et kas minu käitumine paneb mind ohtu. Mul on tunne, et just siis, kui sa neist kaalutlustest aru ei saa, siis ollakse vihased ja vastatakse “all lives matter” kui keegi ütleb “Black lives matter”. Ja see probleem jookseb nii sügavale, sest sinu näited on enamasti basic survival asjad — aga diskrimineerimine on igal pool, nt töö saamisel. Kas sul oli näiteks väike kergendus, kui said perenime muuta nii usapäraseks?

    Mul on kogu aeg Inglismaal elades CVsid välja saates peas mõte, et kas mu idaeuroopa nimi seal tipus tähendab seda, et mu CV visatakse otse prügikasti. Ja noh, UKs näitavad uuringud seda, et seda tehakse, kui su nimi kõlab, nagu oleksid tumedanahaline. Aga ma olen siin immigrant, ma saan Eestisse minna ja siis on 0% võimalus, et see juhtub. Ma ei suuda ära hoomata, kui hirmus oleks, kui riigis, kus ma ja mu vanemad on üles kasvanud, oleks kogu aeg selline mõte.

    Ausalt, nii tore, et sõna võtsid. See on nii vajalik. Loodan, et jagad sel teemal ka edaspidi mõtteid!

    • Aitäh! Ma võtsin tõesti natuke hoogu, enne kui postituse kirja panin. Päris esimese emotsiooni pealt ei tahtnud lajatada, sest noh, mis kasu sellest siis oleks…

      Kusjuures mul perekonnanime muutmisel kergendust ei olnud, praegu oleme isegi mõelnud, et Bryan võinuks minu nime võtta – oleks palju lihtsam seda tähthaaval ette lugeda. Aga eks see, et ma sellele ei mõelnud/kergendust ei tundnud, näitab mõneti ka seda, et mul on olnud privileeg selliste probleemidega mitte kokku puutuda. Või – see on olnud positiivne – nt nii Austraalias kui Uus-Meremaal on eestlastel pigem kõva töörügaja maine ja saab hoopis lihtsamini tööle. Elamisluluba taotledes nentisime mitu korda, et oma rolli selle protsessi mõnetisel lihtsusel (peamiselt, täida paberid ja siis lihtsalt oota), mängis tõenäoliselt ka see, et ma olen turvalisest partnerriigist, ma olen naine, kõrgharidusega ja valge nahaga. Kõik piiriületused jm on olnud võrdlemisi lihtsad, elamisloa intervjuu samamoodi.

      Ja ka Eesti olemasolu on selline võimalus, mida paljudel ei ole, võimalus minna riiki, kus sa ei ole ohus. Kunagi suhte alguses arutasime Bryaniga, et kui ta oleks tumedanahaline, siis me ei koliks Eestisse. Liiga rassistlik. Nüüd… ausalt öeldes, oleksime juba tõenäoliselt asjad pakkinud ja teele asunud. Sest olgu, sind jõllitataks, sulle vahitaks järele jne aga no ei pea vähemalt kartma, et politsei su lambist maha kõmmutab. Oeh, selle liikumisvabadusega tahaks kohe DACA teema sisse tuua, aga see läheb hetkel teemast mööda. Mitte selles postituses, saab kunagi tulevikus rääkida.

      Ja see “värvipimedus” on tõesti omaette huvitav teema. Kõige paremini saabki seda seletada sellega, et kui sa oled “värvipime” siis on sul palju lihtsam eirata ka neid probleeme, mida inimesele tema teistsugune nahavärv kaasa toob. Kõiki neid võimalusi, mis tal jäävad saamata ja kogemata… Tahan lihtsalt siin välja tuua meie suusakuurordi. Enam kui 700 suusainstruktorist on vähem kui 5 tumedanahalist instruktorit. Enam kui 100 suusapatrullist, on üks tumedanahaline. Jah muidugi, mõnes mõttes ei ole diskrimineerimist, tule ja ole tubli ja küll sind palgatakse. Aga üks asi on kui intervjueerimisel diskrimineeritakse, aga teine asi on juba tõesti süsteemne probleem – miks meil ei ole tumedanahalisi suusatajaid? See protsent peaks olema palju kõrgem! Ja siin ongi omaette teemaks sissetulek, (madala sissetulekuga peredel on suusakuurordi külastamine peaaegu võimatu, sest see on nii ajuvabalt kalliks aetud. Kui ma ise ei töötaks suusakuurordis, ma ei oleks elu sees nii palju mäe peal. No ei saa seda lubada) aga eks ka üldine suhtumine, eelarvamused jne.

      See kommentaar läheb nüüd juba omaette postituse mõõtu. Aeg joon alla tõmmata! Aga eks ma proovin oma mõtteid ka edaspidi jagada. Kui Justice in June materjal läbi saab, saab ehk selle tasandil midagi uut jälle jagada.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s