Proovime jooksmist. Jälle.

Ma olen see, kellele tohutult meeldib mõelda jooksmisest aga reaalsus on natuke teine lugu. Eks ma aastate jooksul olen üksjagu jõudnud joosta ka aga see harjumus ei kesta just eriti kaua. Peamiselt on selle taga kaks kaks P-d – pulss ja põlved.

Alustame viimasest. Põlved on alati mu nõrk koht olnud, kuid ega ma neid eriti ei hoia ka. Aastas 100+ päeva jagu (töö)suusatamist ei ole põlvede jaoks parim ajaveetmisviis. Punased, kuumad ja paistes põlved on mulle teada-tuntud ka ilma jooksmiseta. Nii et kui tööpäev läbi, pole jooksmine just esimene variant, millega aega veeta. Pigem füsioharjutused või muu trenn.

Ja teine siis pulss. See on ajuvaba, kui kiiresti mu pulss üles ronib. Breckis töötades on aegajalt vaja liftidest kõrgemale ronida. Ma pean minema tempos “üks sekund-üks samm” sest muidu olen tippu jõudes täiesti hingetu. Õnneks ühel patrullil veel sama teema ja ta õpetas mulle sobilikku tempot hoidma. Natuke nõme on selliselt teiste järel venida aga no ega sellest ka kasu pole, kui ma pean tippu jõudes kümme minutit hingamist taastama ning higi voolab ojadena.

Igaljuhul, see totter pulss muudab ka jooksmise raskemaks. Ma tahan tõesti kellegagi koos joosta, aga eriti just alustades on mu jooksutempo aeglasem kui kõnnitempo. No kellel on aega sellise teo kõrval venida, eks? Muidugi, ma suudan kiiremini joosta aga kui pulss on 200 ning veremaitse suus, ei ole just eriti tore. Ega kasulik. Ja nii ma siis sörgin.

2020-05-12_00004

Õnneks Bryan viitsib minusuguse teo seltsis venida. Ja noh, kuna ta sai jooksmisega uuesti alustada alles viimase kuu jooksul, pole aeglane tempo paha variant.

Põlved ja pulss kokku ning seetõttu pole ma ka erilist vaeva näinud, et viimaste aastate jooksul uuesti jooksmisega alustada. Aga millal veel, kui mitte nüüd? Kui me avastasime, et Bryan saab reaalselt joosta (viimati proovides oli see valus ja kohutavalt vale ning iga keharakk karjus EIIII!), andis see veel viimase lisatõuke. Placer Valley on ka heaks kohaks, kus joosta, sest kruusatee sobib mu põlvedele rohkem ning olgem ausad, siin on nii ilus!

Screenshot_20200525-125454_AllTrails

Ma lihtsalt pidin seda pilti jagama! See oli kümnes kord joosta ning ma jooksin rohkem kui kuus kilomeetrit ja üle tunni aja järjest! Olgu, vahepeal tempo küll langes (eriti siis kui oli vaja ülesmäge minna) aga rütm säilis. Ma isegi ei tea, millal ma viimati tund aega jutti jooksin, nii et jessssss!

20200525_073838-01

Ahjaa, paar päeva tagasi sadas meil lund. Hommikul oli selline kena muinasjutuline vaatepilt. Paari tunniga oli lumi muidugi sulanud ning sain oma jooksutiirule minna.

20200525_115549

2020-05-01_00003

Kui mõtlete, miks mina ja Bryan esimesel pildil sedavõrd kaetud oleme. siis üks põhjus on tuul aga päike ei jää kaugele. Ma muutusin selliseks vähiks pärast ~30 minutilist rõdul trennitegemist. Nii et jooksma minnes on võimalikult palju kaetud ja mujal korralik päikesekaitsekreem.

Eks vaatab, kaua praegune jooksurõõm kestab. Alati saab lõpetada ja… uuesti alustada.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s