Sotsiaalne distantseerumine looduses

Üks hea asi Corona viiruse, sotsiaalse distantsi hoidmise ja töötu olemise juures on see, et mul on rohkem aega ümbrusega tutvudes. Töötades lihtsalt ei tekkinud seda momenti, sest kaks vaba päeva kulus kenasti kirjutamise ning igapäevaeluga ära. Aga nüüd vot jõuab. See nädal oleme pea iga päev vähemalt tunni jagu mõnda matkarada avastanud ning see on tõeliselt tore olnud! Ei pea ka teiste inimeste pärast muretsema, sest valikuid on siin nii palju, et suur tõenäosus on rajal üksi olla (eriti arvestades seda, et kõik turistid kupatati linnast/maakonnast välja) ning kui ka keegi vastu tuleb, pole keeruline paar sammu eemale astuda.

Esmaspäev

Tunni pikkune jalutuskäik kodu lähedal Hoosier Pass’i ühel rajal. Eesmärk oli näha ka seda, kuidas Bryani jalg (põlv) ebatasasel maal tunniajasele kõndimisele vastu peab. Pidas hästi vastu ning see andis meile julgust oma plaaniga “iga päev matkama” jätkata.

sotsdist20200316_132211-01

sotsdist20200316_134220-01

Uus-Meremaal käsitööna valminud bambusest suusakepp on ideaalseks matkakepiks.

sotsdist20200316_134552-01

 

Teisipäev

Teisipäeva hommikul saime kutse Bryani töökaaslaselt, et nemad liiguvad Salida poole ja äkki tahame liituda. Tahtsime. Me pole kunagi Salidas käinud, nii et see oleks päris huvitav reisike. Ja kaks päeva tagasi olime nagunii mõlemad selle töökaaslasega ninapidi koos, nii et otsustasime, et võime seltsis minna küll.

Salida ise oli väga vinge linnake! Hästi armas ja hoopis teistmoodi kui Breck. No näiteks majad olid normaalsuuruses, mitte hiiglaslikud kolossid… Plaan oli kuskil Salida kandis ka mõnele matkarajale minna, aga läks hoopis nii, et patrullist kolleeg oli oma eelmise päeva väljasõidust Facebooki paar pilti postitanud ning kommentaarina ka juhised lisanud. Ja kuna piltidel nägi see koht äge välja, otsustasime minna ja vaadata, kas leiame selle koha üles. Juhised olid stiilis “pööra sealt teelt paremale ja siis sinna teele vasakule” aga üles leidsime. Ja osutus ülimalt mõnusaks lihtsaks jalutuskäiguks. Vahelduseks oli täitsa mõnus t-särgi väel jalutada. Nii soe! Ja Salidasse tahaks kindlasti uuesti tagasi minna.

sotsdist20200317_125433-01

Salida park, kus me lõunat sõime.

sotsdist20200317_125429-01sotsdist20200317_140821-01

sotsdist20200317_141251-01

Vot see ilus tunnelisuu jäigi mulle kolleegi piltide pealt silma. Raudteel võis ka suht vabalt kõndida – ronge pole seal nii ammu sõitnud, et võsa kasvas juba päris hoogsalt.

sotsdist20200317_143752-01

Sullamulla! Bryan jahutas oma jalga ning mina… käisin ujumas. Kohe Bryani selja taga läks jõgi piisavalt sügavaks, et korraks sisse sumatada ja seda ma tegingi. Päris näkki ei ujunud, aga pesu väel hüppasin sisse ja siis välja. Ideeliselt oleks võinud ka pikemalt ujuda aga jõgi ning mägedest tulev lumesula vesi. Pole mõtet liigselt riskida. Juba see viis sekundit oli piisavalt värskendav.

sotsdist20200317_145427-01sotsdist20200317_151501-01

 

Kolmapäev

Quandary Peak on hästi populaarne nii matkajate kui suusatajate seas. Me ei hakanud asja väga keeruliseks ajama, vaid jalutasime mööda teed, mis suvel ka nelirattaveolistele autodele avatud. Ühel hetkel tahaks ka Quandary tipus ära käia, kuid see jääb tõenäoliselt ootama soojemat ilma ja seda, et Bryani jalg tugevamaks saaks.

Muidugi võib tekkida ka küsimus, et miks me jumala pärast igal pool jalutame, mitte ei suusata? Ruumi ju jagub, oskusi peaks ka olema. Ausalt öeldes oleme veits laisad olnud. Ei ole hetkel nii suurt soovi olnud, et suusad-saapad seljas mäest üles turnida. Vot kui oleks suusa alla pandavad nahad, oleks teine lugu. Nahkadega saab rahulikult mäest üles kõndida. Aga ainult nahkadest ei piisa. Vaja oleks ka teist tüüpi suusasidemeid ning seejärel vastavaid saapaid. Kuigi meil on plaan see komplekt (suusad+sidemed+nahad+saapad) muretseda, siis praegusesse eelarvesse see ei mahu. Äkki järgmine aasta.

Teine teema on laviinikontroll. Suusakuurortidest väljapoole jääval alal ehk backcountrys ei tehta laviinikontrolli ja lähed enda riski peal välja. Ja kuigi ma saaksin töölt võtta vajaliku komplekti, et keegi laviinirusust välja kaevata, siis Bryanil neid asju ei ole. See, et vajalik kraam on ühel inimesel, on suhteliselt mõttetu. Muidugi on ka peaaegu nullriskiga alasid ja kui me läheme suusad-saapad seljas kuskile kolama, siis valiksime just need kohad. Aga ühtegi pikemat retke veel vähemalt ette ei võta.

Neljapäev

sotsdist1584651744102

See on üks päev, kus me matkarajale ei läinud. Ei tundnud väga, et tahaks värskes, põlvesügavuses lumes sumbata. Suur osa päevast kulus ka sellele, et toidupangast süüa tuua (praegu on toidupank kõikidele avatud, ma arvan, et vähemalt 75% linna töötajatest on parasjagu tööta), poest läbi käia, töö juurest oma suusavarustus kaasa võtta jne. Aga sellegipoolest veetsin ma tubli tunni õues – rookisin rõdul lund.

Reede

Plaanisime natuke pikemat jalutuskäiku aga ma ei vaadanud ilmaennustust. Kodus oli kõik suht tore, Brecki jõudes aga hakkas päris korralikult lund sadama ja mu püksid ei olnud just kõige soojemad. Aga esimene matk oli mõnus 22 minutiline ring, teine matka suts oli veelgi lühem jalutuskäik kohaliku trolli – Isaki – juurde. Miks ka mitte, onja?

sotsdist20200320_125122-01sotsdist20200320_125153-01

sotsdist20200320_135741-01

Algselt elas Isak Brecki kunstifestivali raames ühe naabruskonna külje all. Tore tore aga trolli külalised (nende idiootne parkimine, prügi mahajätmine jne) hakkas arusaadavatel põhjustel elanikke häirima. Nii et Isak koliti uude kohta, kus on vähem elanikke ja korralik parkimisplats. Trolli juurde viivale rajale anti ka kohane nimi: Trollstigen

Laupäev

Täna isegi ei plaaninud väga pikka jalutuskäiku aga läks selliselt, et jalutasime oma poolteist tundi, ligi 5km ning leidsime vist ühe mu lemmikuma raja. Piisavalt lihtne ja lühike, hetkel inimtühi ja raja lõpus avaneb imeilus vaade – Old Dillon Reservoir Trail. Dilloni külje all asub tamm ning suureks paisutatud Dilloni järv, kust pärineb osa Denveri joogiveest. See järv (ja vesi) kuulub Denveri Veele. Meie rada viis aga Dilloni vana reservuaari juurde, mis on tegelikult äsja renoveeritud ja mis on kohalikke linnade varu veeallikaks. Kindlasti tasub seda rada uuesti külastada siis, kui kevad käes on ning puud õitsevad.

Aga vot selline nädal on siis olnud. Kui mitte midagi muud, siis vähemalt rohkelt ilusaid vaateid!

20200321_143350-01

Vasakul on vana reservuaar, paremal on näha killukest Dilloni järvest. Tamm ja tammi peal kulgev tee jääb pildi peal peitu.

20200321_143456-01

Kivil istus väike konn…. Aga jah, imeline vaade üle Dilloni järve

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s