Kõige ägedam öösuusatamine

Tehnilises mõttes olen ma öösel või siis pimedas suusatanud – Eestis Tuhamäel. Eestis läheb talvisel ajal lihtsalt nii varakult pimedaks, et kui lambivalgel ei suusataks, jääkski kogu suusapäev vaid mõne tunni pikkuseks. Enamik kuurorte paneb aga tõstukid koos päikeseloojanguga seisma. Uus-Meremaal on põhjuseks järsk temperatuurilangus – päike loojub ja nõlv muutub veel jäisemaks, kui see enne oli. Aga muidugi ka nähtavus – need kuurordid, mis reklaamivad ja korraldavad öösuusatamist, teevad seda ainult radadel, kus saab prožektorite abil teekonda pisut nähtavamaks muuta. Ülejäänud rajad on hommikuni suletud.

Breckenridge ei korralda öösuusatamist. Kell 16 (või tippajal 16:15) lähevad tõstukid kinni, patrull teeb viimased sõidud ja kõik. Välja arvatud vana-aasta õhtul. Siis on kahel seltskonnal võimalus öösuusatamist nautida ja seda ilma prožektoriteta. Esimesena tulevad alla suusa- ja lumelauainstruktorid, igaühel käes üks või kaks tõrvikut. Pildimaterjal 2017. aasta lõpust:

torch light run

1. jaanuaril toimub Breckenridge’s Torch Light Parade ehk tõrvikute paraad. Breckenridge’i suusainstruktoritele antakse mõlemast otsast põlev tõrvik (need, kes on kogenumad, nemad saavad kaks tõrvikut) ning seda hoides on vaja mööda nõlva korralikult üksteise sabas alla suusatada. Natuke kehva kvaliteet on neil öistel piltidel aga ehk saab mulje kätte. Vasakpoolsel pildil on tõrvikuuss üleval raja alguses ning parempoolsel pildil raja lõpus, kus ussi vonklemist ka paremini näha.

Teine seltskond on muidugi suusapatrull. Igaks sajaks juhuks peavad mõned patrullid kauemaks tööle jääma ja seni oma majakeses olema, kuni kogu vonklev uss on turvaliselt baasi jõudnud. Umbes 18:30 see juhtus ja oli meie nelja kord mäest alla tulla. Kottpimedas. Hea, et nägin suuski jalga panna. Kuna päeva lõpus olid toimunud ootamatud ümberkorraldused, polnud mul pealampi ega akupanka (mis on ka taskulamp) ning telefoni aku oli nii tühi, et telefoni taskulamp oleks kestnud nii viis sekundit.

Tõsi, mulle pakuti võimalust mootorsaani tagaistmel mäest alla sõita aga ei. Keeldusin kindlalt. Ma tean rada, mida mööda minna ning erinevalt Uus-Meremaast ei oota keset rada ootamatud jääkamakad, nii et mis seal ikka peljata. Kaks teist patrulli kasutasid oma valguseallikaid (pealamp ja telefoni taskulamp) ning olid nagu jaaniussikesed minu ees. Ja olekski saanud edukalt ka selliselt mäest alla, kuid mis veelgi parem, neljas patrull sõitis mootorsaaniga meie selja taga ning just mootorsaani valgusvihus me suusatasimegi. Egas see polnud sama hea kui raja kõrval kõrguvad prožektorid: järsemal nõlvajupil kadus valgusvihk ära, nii et oli veidike kottpimedas suusatamist ja valgus oli ebaühtlane. Aga samas – selle võrra maagilisem see kogemus oli. Terve tee alla oli mul täiesti kõrvuni naeratus ja ma arvan, et mitte ükski öösuusatamine ei saa sellele ligilähedalegi. Igati hea viis, kuidas 2019. ära saata.

Mõnusat uue aasta algust teile kõigile!

3 thoughts on “Kõige ägedam öösuusatamine

  1. Mul kümne aasta tagune sarnane kogemus Björnrike keskusest Rootsis, kus oli samuti võimalik lampide valgel õhtuti suusatada aga seal oli nii,et valgustatud oli sinine rada ühel pool tõstukit ja valgustamata punane rada teisel pool tõstukit,siis minu jaoks ol palju huvitavam sõita seda valgustamata punast rada mis oli peaaegu pime läbi puude kumas just piisavalt valgust teiselpool tõstukit olevalt valgustatud rajalt,et ei oleks päris kottpime.
    Igaljuhul oli see väga epic kogemus.

  2. Pingback: Minu 2019 | Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s