Olgu labidas autos nagu aamen kirikus

Eile koju tulles läksime ühte teed kaudu, mida mööda ma mäletasin, et olen kindlalt sõitnud. Etteruttavalt öeldes võib nentida, et ega ei olnud küll ja enam ei proovi ka, sest sellist kaevamistrenni pole vaja igapäevaselt ette võtta. Kuna lund sadas paraja hooga, siis ei muretsenud selle üle, et kellegi teise jälgi ees polnud. Ju nad on seal värske lume all peidus. Hiljem oli pisut selgem, et tegelikult pole sellele teele ükski sõiduk päris pikalt ära eksinud.

See, et tee on natuke kehvemas olukorras, kui arvasime, sai päris kiirelt selgeks aga varianti, et seisma jääda ja siis ülesmäge tagasi eelmisele teejupile tagurdada ei kaalunudki. Selge kui seebivesi, et nii kui seisma jääme siis enam liikuma ei saa ning meil oli täiesti õigus. Pool teejupikesest läbitud, jäi auto kinni ning oli selge, et lihtsalt gaasipedaali tallates ei liigu me siit enam kuhugi.

20191212_205835-01[1].jpeg

Ilus lumine mets. 

Olgu öeldud, et meil pole mingi pisike linnaliikluspunn. Ford Explorer, nelirattavedu ja kõrge põhi. Aga ühel hetkel oli ka see kõrge põhi ka liiga madal ning kohev pehme lumi pakkis end põhja alla kokku, kuni ei saanud enam edasi ega tagasi. Mis seal ikka. Võtsin pagassist labida ning hakkasin aga kühveldama.

Labidas oli, normaalsed püksid, jope ja kindad ka, nii et iseenesest polnudki väga hullu. Lihtsalt… kühveldada tuli palju. Rataste eest ja tagant, auto eest ja tagant ning nii palju kui käsi ja labidas ulatas, igalt poolt ka auto alt. Esimene start aitas meid tervelt ühe autopikkuse võrra edasi ning siis olime uuesti kinni ning alusta põhimõtteliselt nullist. Aga tuju püsis päris hea, sest selge oli see, et ühel hetkel me koju jõuame. Iseasi, kas 1h või 5h möödudes.

labidatöö

Enam-vähem see kollane osa saigi kühveldamise abil läbitud.

Paaril korral kui rattad niisama ringi keerlesid, oli abi ka porimattidest, et auto liikuma saada – ja siis 10m pärast uuesti kinni olla. Kühveldamise au jäi mulle. Esiteks oli see mu karistus – sest kes see käis peale, et lähme toda teed – ning Bryan liigub endiselt kargu toel. Korra käis ta küll autost väljas, et mind aidata, aga suutis siis põlvele liiga teha, nii et ülejäänud aja istus ta autos.

Nii 150m läbimiseks kulus ligi 2,5h. Ühel hetkel, rohkem puude vahele jõudes, muutus ka pehme kohev lumi natuke tugevamaks, mis tähendas, et saime pikemate sutsakatega edasi. Ja kui ühel hetkel nägime majakaaslaste pealampide vilgatusi meile vastu kõndimas, no siis oli eriti hea meel! Õnneks oli meil levi, et neile helistada ja hättasattumisest teada anda. Ja nad siis tulid – lisalabidate ning mattidega. Kühveldasime auto alt ja eest lund ära ja kui Bryan siis minema sai, pani sellise hooga, et Kim muretses, kas ta ikka eesootava kurvi välja võtab, või lõpetab lössis ninaga vastu puud. Õnneks võttis kurvi välja ja jõudis selle ühe hooga järgmise tee peale, mis oli ka lahti lükatud. Ütles, et oli peaaegu veel korra kinni jäänud, aga ei andnud alla, vaid sundis autot edasi ja see kord jäigi tol õhtul viimaseks kühveldamiseks.

Nii et jah. Labidas peab autos olema! Isegi kui me ei oleks saanud majakaaslasi appi kutsuda, oleksime me sealt puhtalt minu kühveldamisega välja saanud. Labidata oleksime aga istunud ja näppu imenud (või noh, Bryan oleks seda teinud. Mina oleksin 2,4km koju labida järgi ja siis tagasi vantsinud). Koju jõudes jõudis ka külmatunne kohale ning pärast tassitäit kuuma teed pugesin üle kere värisedes voodisse teki alla. Tore seiklus. Aga korrata veel ei tahaks.

4 kommentaari “Olgu labidas autos nagu aamen kirikus

  1. Tundub, et siin jäi tihend rooli ja istme vahel natuke hätta. Masin on korralik. Järgmine kord 2. käik ja põhjagaas 😛 Kas difrid käivad lukku ka?

    • Põhja peal kinni istudes ei aidanud ei see ega teine 😀 Kaevates oli ühel hetkel tunda, kuidas auto veits allapoole vajus ja siis sai juba liikuma. Aga muidugi, tihend rooli ja istme vahel võinuks targem olla ja mitte kuulata minu “Ahh lähme seda uut teed kaudu, ma olen seal enne sõitnud, päriselt ka!” veenmist. Selles kas difrid lukku käivad, ma natuke kahtlen. Guugeldamine aitas natuke mõista, millega üldse tegu, aga kui ma asjale õigesti pihta sain, siis sellist valikut meie autol ei ole (on võimalus nelirattavedu välja lülitada, sisse lülitada või siis low variant aga see vist midagi muud). Tasapisi vaatame küll uue sõiduki poole, sest kuigi praegune on tubli, on 20 aastat päris korralik vanus ja väheke uuem mudel ei oleks paha.

  2. Kui differ lukku ei käi, siis saab neliveolisest kiiresti üheveoline, kui üks ratas ringi käima hakkab. Sel hetkel teised enam ei vea. 20 aastat pole mingi vanus. Mida vanem maastur, seda vähem elektroonikat. Low variant on aeglusti ja seda soovitaks järgmine kord kasutada (kui ei kasutanud) enne lumme sisenemist. Siis manuaalselt 2 käik (kui on automaatkast, neil saab kõigil manuaalselt ka käike üldiselt vahetada) ja kõvasti gaasi. Kuniks veel natukenegi edasi või tagasi liigub, on lootust. Üks väga hea trikk on tõsta ka tungrauaga autot natuke üles, et lund kätte saada või midagi rataste alla panna, kui väga pekkis juba on.

  3. Pingback-viide: Minu 2019 | Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn

Vasta Ene-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s