Jälle ninapidi õpikus ehk mida suusapatrull teadma peab?

Selleks, et ma saaksin olla täieõiguslik suusapatrull, on mul vaja teada, kuidas hättasattunut aidata. Jube totter oleks esimesena sündmuspaika saabuda ja siis mokk töllakil seista, sest ei oska midagi ette võtta. Kuurorditi on nõuded erinevad ja suusapatrull võib olla ka EMT, parameedik või kasvõi arstipaberitega, ent kui neid tiitleid pole, siis vähemalt Breckis on vaja läbida OEC ehk Outdoor Emergency Care kursus.

breck sp

Mina niisama tšillimas. Ma ei tea miks seal hiigelsuur tool on, aga kui on, siis peab istuma ronima ja pilti tegema.

Eestis päris täpset vastet OEC-le ei ole. Kõige lähedasem on erakorralise meditsiini tehnik (EMT), mis on OEC-st kraadi võrra kõrgem ja mis oleks pärast OEC-d järgmiseks sammuks. OEC ja EMT kaheks suurimaks erinevuseks on see, et EMT võib patsiendile ravimeid manustada (ja IV lisakoolituse läbinud EMT kanüüliga tegeleda) ning erinevate vahenditega hingamisteid avada. OEC võib ravimitest manustada vaid glükoosi, hapnikku, Epipeni ning aspiriini. Hingamise abistamiseks võib paigalda OPA ja NPA.

Kursus ise on 120h – kolm nädalat, 8h päevas ning õpikus 1178 lehekülge ehk siis 56 lehekülge päevas, kui iga viimane kui sõna läbi lugeda. Mida ma aga üldse õpin? Vaatasin üle Eesti EMT õppekava ning kutsestandardi ja noppisin sealt välja asjad, mis ma selle kolme nädalaga selgeks pean saama:

  • Osutab meeskonnaliikmena erakorralist meditsiiniabi ennast ja patsienti kahjustamata ning vastavat aparatuuri ja varustust kasutades (enda ohutus on igas olukorras prioriteet. Miks? Keegi ei taha, et üks patsient muutuks kaheks, kolmeks, neljaks jne)
  • Elustab iseseisvalt kliinilisest surmast, kasutades peamisi elustamise põhimõtteid
  • Assisteerib õde/arsti (kuigi OEC ei või ravimeid manustada, peame siiski teadma, kus mis asub, et vajadusel abiks olla) erinevate meditsiiniliste protseduuride teostamisel (sh ravimite manustamisel) lähtudes eetika põhimõtetest ja jälgides ohutusnõudeid.
  • Anatoomia, füsioloogia ja patoloogia alused
  • Oskab teha patsiendi läbivaatust (ja selleks erinevate lühendite meeldejätmine, et midagi oluliselt ära ei ununeks: AVPU, OPQRST, DCAP, BTLS, SAMPLE)
  • Tagab patsiendi turvalise ja ergonoomilise transpordi, väldib olemasolevate  vigastuste süvenemist transpordi ajal (siin tuleb mängu meie keskkond ehk külm, lumi, jää ning tihtipeale vägagi järsud nõlvad, puud, kraavid jne)
  • Mõõdab ja hindab turvaliselt patsiendi elulisi näitajaid ja annab meeskonna juhile ülevaate patsiendi elutähtsatest näitajatest (pulss randme ja kaela pealt, hingamissagedus, vererõhu mõõtmine, hapnikutaseme mõõtmine, pupillid, naha olukord)
  • Erinevas eas ja erivajadusega patsiendi abistamine
  • Olemus ja ravitaktika: haavad, verejooksud, luumurrud, põrutused, liigese- ja lihasvigastused, hulgitrauma, põletus, alajahtumine, pea- ja lülisamba traumad, rindkere, kõhu ja urotrakti traumad, amputatsioon, šokk, infarkt, kõrgusest tulenevad probleemid
  • Teab lahastamise/fikseerimise põhitõdesid
  • Eluliste funktsioonide hindamine, vahendid ja meetodid (millal on Code 0, Code 1 ja Code 2; mis varustus mingi kutsungiga tuleb, milline vigastus millist koodi tähendab)
  • Teab kiire hospitaliseerimise näidustusi (teatud vigastuste korral on vaja nii kiirelt kui võimalik Denverisse saada. Autoga sõites läheks vähemalt poolteist tundi, helikopteriga saab 15-20 minutiga. Ehk on vaja teada, mis juhtudel peab helikopter lendama hakkama ning kas kohtutakse linnas või mäe peal)
  • Elustab BLS tasemel abivahendeid kasutades ning abistab ALS tasandil elustamisel
  • Kopsude auskulteerimine (ehk kopsude kuulamine. Kuigi me õpime seda, siis reaalsuses väga ei kasutata, sest suusakuurordi müras või ka lihtsalt tuulekohina käes olles lihtsalt ei kuule midagi)
  • Pulssoksümeeteri ja kapnograafi kasutamine
  • Vabade hingamisteede tagamine asendi ja abivahenditega
  • Hapnikravi (äärmiselt oluline! Meie kuurordi baas on 2900m ja tipp 3962m peal ehk kõrgel. Seetõttu on hapnikravi äärmiselt oluline ja tähtsal kohal)
  • Kontrollib oma töökoha komplekteeritust ja korrasolekut (vahendite olemasolu vajalikes kohtades nagu nt trauma seljakotis. Suht jube oleks kott sündmuskohale vedada ning siis leida, et hapnikuballoon on tühi) ning täiendab töökohta vajadusel puuduvate tarvikute või tööks vajalike vahenditega;

Hästi oluline on ka see, et OEC (ja tegelikult mitte ükski suusapatrull) ei määra diagnoosi. Kuigi läbivaatusega kogutu võib päris kindlalt viidata sellele, et nüüd on küll tegu traumaatilise ajukahjustusega või ACL rebendiga, siis nõlval olles ei hakka patsiendile 100% kindlusega diagnoosi ütlema. Röntgensilmad on veel leiutamata… Pigem on võimalikke diagnoose vaja teada selleks, et otsustada, mida ja kuidas teha ning abistada ja mis tasemel transporti on vaja. Kas kelguga alla kliinikusse? Kas on vaja kiirabi või helikopter vastu kutsuda? Või peab helikopter nõlvalt peale korjama?

Ma ei kujuta ette, kuidas ma seda kursust ilma Uus-Meremaa kogemuseta teeksin. Väga palju on tuttav sealsest töökeskkonnast ehk võin rohkem keskenduda selle info omandamisele, mida ma ei tea. Peamiselt on selleks Brecki (ja üleüldiselt USA) protokollid ja juhised ning spetsiifiline sõnavara, sest miks öelda back ja front, kui saab öelda posterior ja anterior ning samas vaimus edasi. Ja muidugi on kogu sõnavara, diagnoosid ja probleemid vaja omandada inglise keeles. Naljakas on mõelda sellele, et kursuse lõppedes tean ma meditsiinivaldkonda inglise keeles paremini kui eesti keeles. Või tegelikult, juba seda postitust kirjutades pidin guugeldama, et saada selgust, kuidas üks või teine asi eesti keeles on. Aga no mis teha, kui keskkooli bioloogia sedavõrd spetsiifiliseks ei läinud ja rohkemat pole õppinud.

Ühe toreda erinevusena korraldab Breckenridge seda kursust ise. Ehk selle asemel, et kuskile minna, kursuse eest maksta ja siis paber saada, õpin ma siinsamas, kus ma töötama hakkan ning mulle makstakse. Teooriaõpingud vahelduvad muidugi praktilisega, kus vääname end ümber postide ja puude, et kaasõpilased saaksid meid lahti harutada, üle vaadata ning transpordiks ette valmistada. Tore on. Tõesti!

breck sp 2

Mitu punast jakki kokku loed? Meie kollanokkade grupis on 16 inimest ning selle seltskonnaga + kaks koolitajat + veel paar patrulli on ikka päris uskumatu mäel ringi liikuda. Reeglina suusatavad patrullid üksi või kahekesi, mõnikord harva ehk 5-6 aga ca 20 patrulli korraga? Silmale oli see väga harjumatu.

Osa minust pelgab küll seda, et mis siis kui ma ei tee lõpus ootavat eksamit (100 küsimust, 80 peavad olema õigesti vastatud) või ülevaatust ära. Et noh… mis siis juhtub. Breckis on ca 130 suusapatrulli. Nii palju kui ma olen uurinud, olen ma ainus, kelle jaoks inglise keel pole emakeel ehk siis veidike põen, et see teeb asja raskemaks. Tõsi, möödunud reedel saadud individuaalne tagasiside koolitajatelt andis õige pisut julgust. Ma olevat täpselt sellel tasemel, kus ma olema pean, nii et ei ole vaja millegi pärast muretseda aga no eks natuke ikka muretsen. Aga egas muud kui peab hoolega õppima ja endast maksimumi andma.

73458990_807465343056964_7498828657603903488_n

“Kõrgtehnoloogiline” lahas. Uus-Meremaa oma on samasugune, ainult punase asemel sinist värvi.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s