Järgmine nädal lendame juba Uus-Meremaalt minema, nii et oli viimane aeg teisele poole vulkaani vaadata ehk Whakapapat külastada. Tõsi, me ei läinud suusatama. Kohvikus istudes mõtlesin küll, et oleks pidanud ikkagi suusatamist ka planeerima aga… ma olen liiga laisk. Esmalt peaksin kogu varustuse Turoalt alla tooma (saapad, kiiver, suusad, suusakepid, kindad jne), Whakapapale sõitma, parklast mäele kõndima (sest seal ei saaks ma kasutada töötajate riietusruumi), päeva lõpus tagasi parklasse kõndima, Ohakunesse sõitma ja järgmisel tööpäeval kogu oma kraami taas mäkke vedama. Uhh. No ei viitsi. Võib-olla siis, kui Bryan saaks 100% suusatada, nii et äkki järgmine aasta.
Küll suusatasime eile Turoal. Bryan jõudis ka High Noon tõstukile ning suusatas kokku 6,6km! Väga tore oli koos paar tiiru teha.
Mis meid siis aga Whakapapale meelitas? Nende uhiuus köisraudtee Sky Waka:
- Algjaam – 1632m kõrgusel
- Lõppjaam – 2013m kõrgusel
- Tõus – 381 meetrit
- Läbitava tee pikkus – 1799m
- Reisi kestus – 5 minutit
- Tavakiirus 6,0 m/s
- Mahutavus – 10 inimest tõstukis, 2400 inimest tunnis
Tere tulemast Whakapapale! Köisraudtee kulgemine on ka juba näha.
Algajate ala Happy Valley. Vasakul pool on lift, millega saab alla orgu ning seal on siis kolm vaiptõstukit, üks tooltõstuk ja ka kelgutamisala. Alustajatele täitsa ideaalne, kuigi populaarsematel päevadel on see muidugi inimesi paksult täis.
Meie plaan oli väga lihtne: köisraudteega Knoll Ridge kohvikusse sõita, lõunat süüa ja tagasi tulla. Täiesti tehtav ja väga meeldiv kogemus! Uuenenud Knoll Ridge’s on mitu erinevat söögiala, millest meie valisime rootsi lauda pakkuva Pinnacles restorani. Parim vaade, talutav hind (täishind inimese kohta 39$, me kasutasime ka töötaja allahindlust) ja maitsev toit!
Omnomnomnom!
Akendest avanes imeline vaade ühele nõlvale. Üleval otse kaljunuki all on näha ka laudurit, mis aitab kaljunuki mõõtmetest veidi aimu saada.
Ja… see oli ka hea koht inimeste vaatamiseks. Mitte alati ei läinud allatulek ideaalselt… Ta libises tegelikult tükk maad allapoole, nii et praegu on ta juba tublisti üles kõndinud, et teise suusani jõuda.
Kohvikus tšillides ja imelist valget lund vaadates tekkis küll tunne, et tahaks suusatama minna. Eriti kui selliseid ilusaid nõlvu imetleda:
Korraks kaalusin isegi alla renti minekut ja kogu varustuse laenutamist aga see idee kadus sama kiiresti kui tuli, sest teksades ma küll suusatama ei hakka. Lõuna söödud, inimeste vaatamisest küllalt saanud, läksime tagasi gondolasse ja sõitsime alla.
Esmalt muidugi pilves, sest noh, Mt Ruapehu aga siis…
…kadusid pilved natukenegi ära ja saime vaadet nautida.
Tõsi, mitte kõik suusatajad ja laudurid pole õnnelikud, et tõstukid asendati köisraudteega, kuid tavaturistile, kes tahab lihtsalt mäe otsa ilusat vaadet nautima minna, on köisraudtee hulga mugavam (ja turvalisem, inimesed ei oska tõstukilt maha tulla) variant. Mõnes mõttes on see ka kohalikule kogukonnale heaks variandiks, sest meelitab vaiksel suvehooajal rohkem turiste ja huvilisi. Kui kõik läheb plaanipäraselt, asendatakse ülejärgmisel aastal ka meie poolel kaks tõstukit (Parklane ja Mövenpick) hoopis köisraudteega.
Kes aga satub siiakanti ja tahaks külastada, siis köisraudtee (üles ja alla) täishind on 49 dollarit, 5-17 aastastele 29 dollarit ja 4-aastastele ning noorematele tasuta.
Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn 