Suusainstruktori kuldreegel – tasuta asjadest ära ei öelda

Kui eelmine postitus oli selles, kui kalliks võib üks jalaluumurd osutuda, siis tasakaalustamiseks teeks postituse sellest, mis tänu Vail Resortsis töötamisele minu jaoks tasuta on. Alustuseks muidugi suusainstruktorite üks kuldreegel: tasuta söögist ei öelda kunagi ära. Hommikusel koosolekul pannkoogid? Kord kahe nädala tagant korraldatavad õhtusöögid töötajatele? Parem vea end kohale!

Eks seda reeglit saab huumoriga kasutatud, kuid mõnes mõttes on see õige ka, sest suusainstruktor saab palka ainult siis, kui tal reaalselt tööd on. Kui oled aga prioriteedijärjekorras seal tagumises otsas ja iga päev tööle minnes selgub, et õpilasi jagub ainult ülemisele poolele, pole ka palgapäeval suurt midagi oodata. Ehk kui midagi pakutakse tasuta, siis parem haara sellest kinni, sest jumal teab, kuidas järgmine nädal tööga on.

Õnneks ei ole ma pidanud pettunult koju minema. Suureks abiks on see, et mul on olemas 1 taseme suusainstruktori kvalifikatsioon ja kahe hooaja jagu kogemust. Kui 3-6 aastaseid õpilasi pole, saab mind alati suunata 7-14 aastaste laste juurde ja vastupidi. Lisaks võin ma õpetada ka kõrgema taseme õpilasi. Ja muidugi, ma olen suusainstruktor. Lumelauainstruktoritel on alati kordades vähem tööd. Aga kuldreeglist pean ikka kinni, sest kui midagi tasuta antakse ja see on kasulik, siis miks mitte ära kasutada.

Füsioteraapia I

Kes on kunagi füsioterapeudi juures käinud ja oma rahakotist maksnud, teab et tegu pole just kõige soodsama teenusega. Samas on see aga vajalik, eriti kui töö ongi pidev liikumine. Kui nägin, et Vail Resortsi töötajatel on võimalus tasuta füsioterapeudi juures käia, panin endale aja kirja. Viimati käisin füsio vastuvõtul Uus-Meremaal (see füsio suutis oma suhtumisega kogu mu motivatsiooni nii ära tappa, et ma ei teinud mitu kuud mitte midagi) ja enne seda Eestis Sirli Hinni (Eestis ma enam kellegi teise juurde ei tahagi minna) juures, nii et oligi aeg uuesti minna.

Kergendus oli see, et füsio sõnutsi pole mul vaja ACLi, MCLi, meniski jm pärast muretseda ja kõik on ok. Paistetust, tulitamist ja valu põhjustab lihtsalt see, kui palju ma suusatan. 153 päeva aastas (2018 aasta suusapäevad) ei tundu minu jaoks enam kuigi palju, kuid füsio vaidles vastu.  ütles, on see ikkagi väga palju ja tema hakkab mind kohtlema nagu maratonijooksjat.

Hea on see, et üldiselt olen väga heas vormis ja lihased on olemas. Probleemiks on aga see, et ma suusatan, teen näpuotsaga joogat ja füsiot ja see ongi kõik. Nagu ta mulle ütles, siis tipptasemel jooksjad ei tegele ainult jooksmisega, vaid teevad ka muud sporti ning just selleks ma peangi aega leidma. Eesmärgiks on tugvedada puusade piirkonnas olevaid lihaseid ja reielihaseid, mis omakorda suudaksid põlvi toetada.

Füsio andis kolm harjutust (et ma jõuaksin neid teha ka tööpäeva lõpus). Igast harjutusest sain ühe või kahe taseme võrra raskemad variandid ja kohustuse kasutada lisaraskust, sest muidu oleks liiga lihtne.

Füsioteraapia II

Füsio teine variant on sutike moodsam. Mulle saadeti koju tahvelarvuti ja kaks andurit. Eesmärgiks on järgida etteantud programmi, 3x nädalas, 20-25 minutit korraga. Mulle on määratud ka personaalne treener, kes mu tegevusel silma peal hoiab, julgustavaid sms-e saadab jms.

51489518_2202062000044491_4269153713622351872_n

Tahvel ja andurid

Anduritega füsio tegemine on päris omapärane. Üks andur käib reie keskele, teine sääre keskele ja sellega hoiab siis tahvelarvuti silma peal, kas ikka teen harjutust õigesti. Natuke naljakas on aga see, et mu põlveliiges on ülepainduv (on see õige sõna?) ning kui ma jala täiesti välja sirutan, ei ole jalg mitte sirge vaid ülepainutatud. Mõne harjutuse puhul jääb see ette, sest kui ma jalga korralikult sirutan siis… on andurid vale nurga all ja ei loe mu tegevust.

Alumisel pildil on siis näha, kuidas ma poolkükke peaksin tegema:

Täitsa huvitav variant, ei ole midagi kurta. Esimene nädal on mulle tõesti meeldinud ning jätkan selle ja teise füsio kombineerimist.

Teraapia

Ei saa salata, et detsembri keskpaigast on kõik väga keeruline olnud. Bryani vigastus, operatsioon ja taastumine, tööst eemalejäämise tõttu ka eelarve pingeline seis ja pidev muretsemine, et kas kõik on korras, kuidas valutase on, varasemalt öösel mitu korda üles ärkamine jne. Ja muidugi juhtus see samal ajal, kui ma alustasin uut tööd. Jah, ma olen varem suusainstruktor olnud, kuid süsteemi ülesehitus jm on ikkagi kardinaalselt erinev. Lisada siis siia juurde veel ka see, et tegelen endiselt oma Eesti firmaga ja tahaksin ka uute raamatute kallal töötada… Stressi rohkem kui küll.

Ennetava sammuna otsustasin läbipõlemise vältimiseks kasutada veel ühte töökoha poolt pakutut võimalust ehk terapeudi juurde minna. Kuus kohtumist on tasuta ja see peaks olema täiesti ideaalne, et praegusest keerulisemast ajast kenasti läbi saada. Ja kuna mu valitud terapeut on väga lähedalt seotud just suusapatrulli maailmaga, on see lisaboonus!

Koolitused

Enamik suusakuurorte pakuvad oma töötajatele teatud hulga (või ka piiramatult) tasuta tunde. Suusainstruktoritele on aga veel spetsiifilisemad võimalused ja koolitused ja kuna ma loodan, et see on mu esimene ja viimane hooaeg siin instruktorina, tahaks neid võimalusi maksimaalselt ära kasutada, et oma suusatehnikat arendada. Kahjuks ei ole ma suusakoolitustel osalenud sugugi nii palju, kui algul plaanisin ja seda Bryani vigastuse tõttu. Nüüdseks on Bryani liikumine aga lihtsamaks muutunud ja ta ei vaja enam, et keegi temaga kogu aeg kodus oleks, nii et on aeg võimalusi kasutama hakata.

Hetkel on kõige paremini toiminud teisipäevahommikused suusatiirud. Tund-poolteist mäe peal koos teiste instruktoritega ja treeneriga, kes näitab, kus just täna on ideaalne suusatada. Hommikustel tiirudel on kaks valikuvarianti: tšillid ja suusatad või tahad tagasisidet. Mina olen siiani valinud tagasiside, mis tähendab seda, et mõni teine hommikutiirudele tulnud instruktor määratakse mulle instruktoriks ja privaattund ongi käes. Tohutult kasulik, tõsiselt! Tund või poolteist instruktoriga, kellel on aasta(kümne)te pikkune kogemus, on fantastiline võimalus.

2 thoughts on “Suusainstruktori kuldreegel – tasuta asjadest ära ei öelda

  1. Hüpermobiilsus ehk üliliikuvus on muidu terminid liigeste kohta, mis liiga palju painduvad – sageli näiteks ka balletitantsjatele omane, aga igasugused äärmuslikud “kondiväänajad” ka päris põnevad.
    Aga igatahes tundud tohutult tubli inimene, et nii palju ette võtad ja teed ja soovin edu sellel pingelisel ajal!
    Ma ise jälgin ikka seda blogi, aga mitte algusest saadik ja ei tea, kas oled võib-olla rääkinud ka, aga mõtlesin, et äkki räägiksid üleüldiselt sellest alast, kus elad – kui palju inimesi on, mis tüüpi iseloomudega on su tutvusringkonnas (milliseid stereotüüpidele vastamisi/mittevastamisi saaksid välja tuua), milline on nö linnakorraldus, mis erinevat võrreldes Eestiga, kuidas poes hinnad (äkki mõned näitedki), kuidas väljaskäkmiste ja selle tipimajandusega, millist laadi meelelahutust pakutakse ja tarbitakse..nö siis kõigest sellisest kirjeldavast ja kultuurilisest-meelelahutuslikust. Samuti, kuidas nii suures riigis elamine vahemaade mõttes on, kas saab käidud ka teistes linnades-paikades või näitekd rahvusparkides avastamas, kuidas tööelu (kas ja kui pikad puhkused, kas graafiku alusel töö jne).

    • Aitäh sulle =) Ma vist ei olegi Breckenridge’st eriti põhjalikult rääkinud. Panen kindlasti kirja ja võtan ette =) Tegelikult on ka mul endal alati huvitav selliseid võrdluseid lugeda, nii et vaja ära teha.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s