Sääreluu, suurim võimalik metallplaat ja viisteist kruvi

Suusatamine on selline tore spordiala, et mõnikord kukutakse kuskilt 10m kõrguselt kaljunukilt alla ja kõnnitakse minema paari sinikaga. Mõnikord kukud kohas, kus oled sadu kordi sõitnud, ei tee justkui midagi hullu, aga tulemuseks on vigastus, mis viib sama päeva õhtul veel opile, et suuremad luutükid kokku kruvida. Õnneks ei juhtunud see teine variant minuga. Kahjuks juhtus see aga laupäeva hommikul Bryaniga.

Annab mõelda, kuidas sellest kirjutada, sest enne kui ma üldse poole peale jõudsin, oli postitus juba täiesti monstrumi mõõtu. Nii et kes edasi loeb, siis olge selleks valmis. Muidugi võiks ka mõelda, et miks üldse kirjutada. Üks põhjus on muidugi see, et sõbrad ja pere on Eestis ja korralik postitus on palju kergem, kui kümme korda sama juttu rääkida, iga korraga aina lühendades ja lühendades. Ja teiseks seetõttu, et pilguheit teiste riikide meditsiinisüsteemi on mulle endale alati väga huvitav, nii et miks mitte jagada. Igaks juhuks ütlen ka seda, et Bryan on postitusega nõus.

Õnnetus

Bryan oli tööl ja suusatas grupiga, kellega ta on seitse aastat igal laupäeval tegelenud ning lisaks suusatamise õpetamisele ka seda selgitanud, mida teha, kui mäe peal õnnetus juhtub. Ta on alati tuletanud meelde ka seda, et õnnetus ei pruugi juhtuda õpilasega, vaid hoopis instruktoriga. Kui peale ta kukkumist selgus, et see polnud lihtsalt “tõusen püsti, pühin lume maha, suusatan minema” õnnetus, olid lastel juba telefonid väljas, et patrullile helistada. Lisaks võtsid nad Bryanil suusad jalast, helistasid Bryani telefonilt ka minule ja üleüldse käitusid täiesti fantastiliselt.

Juba see, et mulle helistas õpilane, mitte Bryan ise, andis vihje, et asi on tõsine, kuid seda et nii tõsine, veel ei teadnud. Esialgne arvamus oli, et midagi põlvega ja säärega. Ma ei küsinud isegi seda, kus täpselt õnnetus juhtus ja mõnes mõttes hea on, et ei uurinud, sest tegelikult oleks ma väga kergelt sinna kohale jõudnud ja siis tõenäoliselt pigem tüliks kui abiks olnud. Jäin esmaabi punkti juurde ootama ning ootaja aeg on tõesti pikk. Samas ei tahtnud ma ka helistada, sest ma olen ise piisavalt õnnetuspaigal olnud, teadmaks et helisevad telefonid ei aita kuidagi kaasa eesmärgi saavutamisele ehk patsient võimalikult kiiresti mäe pealt kliinikusse saada.

Pärast väga pikka ootamist nägin aga juba Bryani õpilasi enda poole tulemas – Bryan viidi mäe teise kliinikusse, mitte sinna, mis algul oli öeldud ja kus ma ootasin. Tänasin õpilasi, uurisin kas nendega on kõik korras ja asusin siis kliiniku poole teele. Või vähemalt proovisin. Mul ei olnud õrna aimugi, kus mu suusad on. Muidugi ma teadsin, et nad on kohviku ees suusahoidikus aga seal on ikka paarsada paari suuski ja kuigi ma tiirutasin seal ringi, ma lihtsalt ei leidnud enda omi. Ma ei suutnud isegi seda meelde tuletada, millisele hoidikule need pannud olin. Õnneks olid Bryani õpilased samas lähedal ja kui nad appi kutsusin, olid suusad minutiga üles leitud.

leg in boot

Esimene röntgenipilt, mis tehti siis, kui saabas veel jalas oli, ei jätnud nii hullu muljet.

without boot

Saabas võeti ära ja… luutükid vajusid laiali. Mõnes mõttes on lausa ime, et ta ei murdnud pindluud, mis tavaliselt esimesena läheb.

Töökoha toetus

Kolleegide ja ülemuste kohta on ainult head öelda. Kliiniku poole suusatades helistas mulle üks Bryani supervisor, kes uuris kaugel ma olen, luges sõnad peale et ma midagi rumalat ei teeks (ehk ei kihutaks mäest sirgjoones alla) ja et vahet pole, kas ma jõuan viis minutit hiljem või varem. Kui õigesse baasi jõudsin, oli ta seal juba vastas, andis Bryani seisukorrast üldise ülevaate ja uuris, kuidas mina end tunnen. Kliinikusse jõudes oli seal ka teine supervisor, kes jäi minuga ooteruumi istuma. Esimene supervisor läks tagasi Bryani juurde, et seltsiks olla ja kui lubatakse, siis tulla mind kutsuma.  Seni panime paika, mis edasi saab, sest oli juba teada, et Bryan viiakse haiglasse ja suure tõenäosusega läheb ta opile. Vahepeal viisin supervisori abiga kogu Bryani varustuse kappi ära. Kiidusõnad medtöötajatele – nad olid kõik riided ja isegi saapa tervelt kätte saanud, ei pidanud midagi katki lõikama. Tõin ka enda suusad õuest ära (seekord leidsin ilma abita üles) ja tagasi kliinikusse jõudes saigi lõpuks Bryani juurde. Seal ei olnud muidugi suurt muud teha, kui lihtsalt oodata, millal kiirabi järgi tuleb ja mina, kes ma pole nüüd jälle tükk aega sõitnud, sain ülesandeks Bryani autoga haiglasse sõita.

Raha ja kindlustus

USA tervishoiusüsteem (kuri)kuulsus on vast igale poole jõudnud. See oli ka üks minu esimesi küsimusi Bryani supervisorile, kui veel mäekliiniku ooteruumis istusime, et kas kindlustus katab selle või mitte. Egas mul praegugi veel 100% kindlust pole, et kas ja mida me ise peame maksma.

Bryanil on endal kindlustus olemas, nii et õnneks see kataks vist ka nagunii aga kuna õnnetus juhtus tööd tehes, katab kulud Worker’s Comp. Mõnes mõttes puhas õnn, et see ikkagi just töö ajal juhtus… Lisaks peaks sealt vist tulema ka mingi palgahüvitis, aga täpselt ei tea. Mina ei tea selle pärast, et ma ju täielik uustulnuk, Bryan ei tea selle pärast, et pole vaja läinud. Segadust on seetõttu küllaga ja stressi ka.

Kui Bryan haiglast välja kirjutati, läksime kohe apteeki, et vajalikud rohud ja valuvaigistid ära osta. Apteegis selgus aga et kuna meil ei ole Workers Comp juhtuminumbrit, ei saa seda kindlustust ka praegu kasutada. Muidugi võinuks rohud ka ise välja osta, aga üks äärmiselt vajalikest rohtudest oli süst, mida tehakse trombide ennetamiseks kord päevas. Ühe süsti hind ca 300 dollarit (!!!) ja seda süsti peab tegema järgmised kaks nädalat. Jah, me võinuks selle ise välja osta ja hiljem kindlustuselt raha tagasi taotleda aga no ei olnud sellist summat (13 x 300 + muud rohud) tagataskust võtta. Helistasin haiglasse, kus ei osatud aidata ja siis Bryani ülemusele, kes hakkas tegutsema ning õnneks selgus, et on olemas eraldi vorm, mida esitades saab retseptiravimid kätte ka siis, kui juhtuminumber puudu on. Viisin Bryani koju, täitsin paberi ära, printisin välja ja kihutasin tagasi apteeki. Ühe rohu eest tuli ikkagi ise maksta, aga see oli mingi 6 dollarit, nii et ei kurda.

Et jah, rohelise kaardi paberimajandus sai läbi aga nüüd algab mõnes mõttes teine paberimajandus ja pean kiirkorras endale selgeks tegema, kas, kui palju ja kui kaua Bryanile nn haigusraha makstakse. Kas füsioterapeut makstakse ka kinni? Ja kui Workers Comp seda ei maksta, siis kas Bryani enda tervisekindlustus äkki maksaks? Saab huvitav olema.

Praeguseks (teisipäeva õhtuks) on selgunud, et Bryan mingit hüvitist saab aga võimalik, et mitte enne jaanuari esimest nädalat, sest pühad on vahel. Ahah. Et kui pühad on, siis renti ei pea maksma, eks ju? Aga uurime ja puurime veel edasi.

Haiglas

Õnnetus juhtus umbes 9:50. Vist nüüd kuskil 13 paiku viidi Bryan edasi haiglasse, mina jõudsin sinna kell 14 ning kell 15 viidi ta juba opile. Kohe kui haiglasse jõudsin, sain ka Bryani juurde ja olin temaga seni koos, kuni ta opisaali poole veeretati. Medõed olid jällegi ääretult toredad ja toetavad ja enne oppi tuli ka kirurg läbi ja andis ülevaate sellest, mida nad röntgeni ja MRI kaudu teada said ja mis on tegutsemisplaan. Opi kestuseks öeldi 1.5-2h ja selle aja sain ootealal istuda. Lihtsalt lehitsesingi täiesti suvaliselt ajakirju, kolasin midagi mõtlemata netis ja ootasin. Kuna minu käes oli ka Bryani telefon, siis vastasin järjest ka sõnumitele.

bone

Kuna vigastus oli nii madalal, kardeti et äkki sai pahkluuliiges ka viga, nii et tehti MRI. Õnneks oli pahkluuga kõik korras ja meie saime väga huvitava video, kus kõik ikka eriti hästi näha on. See on lihtsalt pilt videost, kuidgi viltuselt külje pealt.

hospital wait area

Et selline ooteruum siis. Rohkem nagu hotelli fuajee.

Kui umbes pool opist läbi oli, tuli üks opisaalis olev õde kiirelt läbi ja ütles lihtsalt, et kõik kulgeb hästi, enne kui ta uuesti opisaali suunas kadus. Ja jällegi oodata… Ühel hetkel jõudis ka Bryani ema kohale (helistasin talle siis, kui veel mäepealses kliinikus olime) ja üsna varsti pärast seda tuli ka kirurg. Op läbi. Vigastus oli natuke hullem kui nad algul arvasid, aga kõik mis vaja, sai tehtud. Jalga pandi kõige suurem plaat, mis neil oli ja 15 kruvi. Viis suuremat luutükki kruviti plaadi külge kinni aga väiksemad killud jäeti ja need paranevad loodetavasti ise.

Seejärel oli jälle ootamine. Lõpuks helistati ja medõde ütles, et Bryan on ärkamisruumis ja nii 30-40 minuti pärast saab näha. Reaalselt kulus aga ligi poolteist tundi aga eks selliseid asju ongi keeruline ette ennustada. Vahepeal tulid veel kolm Bryani kolleegi ka meile seltsiks (uurisid enne järgi, kas on okei kui nad tulevad ja kas äkki tahan midagi süüa või juua, et nad toovad) ja siis istusime ja ootasime juba viiekesi.

Palatis

Esiteks, palat oli suurem kui Nõmme korter, kus ma kunagi elasin. Pakuti ka võimalust ööseks jääda, mida ma kasutasin ja magamisasemeks oli täitsa mugav diivan. Muidu oli haiglaelu nagu haiglaelu ikka. Hommikul saime toitu tellida (Bryan sai tasuta, mina pidin maksma 4.50$). Järjest käisid läbi ka erinevad terapeudid. Tööterapeut, respiratory therapeut (andis ühe plastist julla, millega harjutusi teha, et kopse töös hoida) ja füsioterapeut. Läbi käis veel ka kirurg koos assistendiga, anestesioloog, juhtumitöötaja ning muidugi medõde ja medõe assistent.

hospital menu

Haiglamenüü – vali, mida tahad

hospital food 2

Ütleme nii, et toidu pärast oleks vabalt võinud veel paar ööd haiglas veeta. Nämma!

hospital food 1

Selleks, et ta koju saaks, pidi ta suutma karkudega trepist üles/alla käia ning valu pidi olema kontrollitav vaid tablettide abil (no tilgutit ei saa ju koju võtta). Motivatsioon oli ja pühapäeva pärastlõunal kirjutatigi Bryan juba haiglast välja. Minu jaoks natuke üllatav, ma ei oodanud, et see nii kiiresti juhtub aga kui nad ei näinud põhjust enam sees hoida, siis miks ka mitte.

Haiglale on meil tõesti ainult kiidusõnad. Iga viimane kui töötaja, kellega kokku puutusime, oli meeldiv, sõbralik ja toetav. Egas see vigastus ja operatsioon midagi toredat ega kerget pole, nii et selline toetus nende poolt oli niivõrd vajalik.

48365442_2200050706899924_4755615054030700544_n

Kodus

Järgmised 6-8 nädalat ei tohi Bryan jalale toetuda ehk kogu liikumine käib karkudega. Valu kontrolli all hoidmiseks on kolm erinevat ravimit, mida tuleb tõesti kellaajaliselt võtta (ravim A iga 4h tagant, ravim B iga 6h tagant, ravim C iga 8h tagant), jalg kõrgemal jne jne. Ja muidugi on see täpselt sel nädalal, kui ma tööd alustasin, nii et ma ei saa isegi töölt vabu päevi võtta. Nii ongi siis praegu nii, et mina olen Bryaniga hommikul, õhtul ja öösel ning päevaks sõidab Bryani ema 3h siia (ja pärast 3h tagas), sest üksi ei tuleks Bryan praegu veel toime. Siiani on iga päevaga olemine paremaks läinud, nii et vaatame mis järgmine nädal toob.

Sinnani proovime positiivsust säilitada ja mõtleme näiteks selliselt, et oli ka aeg, et midagi sellist juhtuks. Bryan on teinud jutti 17 talvehoaaega (2 talve aastas) ja tal pole olnud mitte ühtegi tõsist vigastust. Puht statistilises plaanis see pidi ju juhtuma, nii et mis seal ikka.

Kui on mingeid küsimusi, mõtteid, soovitusi, siis on kõik igati oodatud.

Advertisements

One thought on “Sääreluu, suurim võimalik metallplaat ja viisteist kruvi

  1. Pingback: Minu 2018 | Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s