Töö ja lõbu

Töö ja lõbu käivad käsikäes ning alustaks kõigepealt lõbust. 13.-16. detsember toimub Breckenridges Dew Tour, kus oma oskusi näitavad lumelaudurid ja suusatajad. Nende hulgas ka Kelly Sildaru, kelle nimi on tuttav vist isegi neile, kes ise suuskadele pole jõudnud. Eelmine aasta, kui ma ka Dew Touri ajal Breckenridges olin, plaanisin kindlalt minna Kellyle kaasa elama. Kahjuks jäi tal aga toona Dew Tour vahele, nii et see aasta oli uus võimalus.

Korraldusliku poole pealt oli Dew Touril päris mitu korraliku möödapanekut (segane ligipääs pealtvaatajatele, puuduolevad turvavõrgud jne), kuid Bryan pakub, et see kõik on lihtsalt seetõttu, et Vail Resortsil on täielik tööjõupuudus. Tööjõupuudus on aga seetõttu, et töötajatele ei jagu normaalse hinnaga elukohti. See on aga juba mõne teise postituse teema. Kui nende möödapanekute koha pealt silm kinni pigistada, oli tegelikult täitsa vahva. Suusatajate hüpped, trikid ja reilidel sõidud on minu jaoks sedavõrd uskumatud vaadata. Nagu alati – tunduvad ülimalt lihtsad ja “no mis seal ära ei ole” aga kui keegi tahab korra proovida suuskadega reili või kasti pealt üle sõita, saab kohe selgeks, et ega ikka nii lihtne ka pole.

All piltidel Kelly Sildaru õhus, kaamera ees ja poodiumil. Eks neid õhupilte teevad professionaalid paremini aga lihtsalt näide sellest, milline see “hüpekas” siis päriselt on.

Tagasihoidliku eestlasena ma iga hüppe peale rõõmust ei kiljunud, kuid naeratus oli näol ja sisemiselt elasin ikka täiega kaasa. Eestist kaasatoodud väike lipp oli kiivri küljes ja kaasas oli ka ka suur lipp. Mõtlesin, et kui võistlus läbi ja mul aega on (töö tõttu pidin 12:30 hoopis teises kohas olema), õnnestuks ehk temaga ka pilti teha. Kui ma eelmine kord teda sõitmas nägin – 2017 alguses Tuhamäel, kui õigesti mäletan – , siis tegin ka pilti, nii et miks mitte traditsiooni jätkata. Proovisin välja mõelda, millal oleks hea hetk küsima minna, kuid õnneks ei pidanud ise seda otsust tegema. Nimelt tuli Kelly isa mind tervitama ja uurima, kas Eesti lipu kandja on äkki eestlane ja siis oli juba hulga kergem pilti paluda.

20181213_111901-01

20181214_192542-01

Reedel toimus street style, kus rada oli ehitatud keset tänavat ja kus osalesid ka nii mitmedki maailmanimed, olümpiamedalistid jne.

Kuigi slopestyle maailm on mulle võõras – ma ei tea trikkide nimesidki – ei seganud see võistlust vaatamast, nautimast ja kaasa elamast. Õhtul kodus vaatasime Bryaniga  võistluse uuesti üle ning ta seletas mulle, mis täpsemalt toimus ning mis teeb mingi triki õnnestunuks ja millal loetakse seda ebaõnnestunuks. Bryanil oli muidugi väga kahju, et  ta pidi tööd tegema ja ei saanud tulla kaasa elama. 2015, kui Kelly esimest korda Dew Touril võistles (ja võitis), oli Bryani jaoks väga hea võimalus oma õpilastele näidata, mida nende eakaaslane teha suudab. Ja Kelly Sildaru oli ka esimene eestlane, keda Bryan teadis ja mulle kohe nimetas, kui me tutvusime.

Ning kes veel ei tea, Kelly pani võistluse kolmandat korda kinni. Uskumatult tubli ja võrratult vinge saavutus! Mul oli eriliselt hea meel, et õnnestus ikkagi kohapeal olla ja seda vaadata. Järgmine aasta ei tea, kas saab, sest siis olen ma loodetavasti juba tööd alustanud. Aga kes teab, ehk saan suusapatrullina hoopis võistlusel valves olla!

Capture3

Selle raamitud pildi ja kleepsu ostsin kohalikult kunstnikult. Ma ei jaganud muidugi matsu välja, et see roheline ala raamitud pildi sees ongi Colorado osariigi kujuga. Silm ei ole harjunud sirgeid jooni maakonnaks/osariigiks/riigiks pidama…

Capture

Reedel jõudsin sel hooajal esimest korda ka Peak 6 tipule suusatama. Sildi alt paistab tammi taha paisutatud Lake Dillon.

20181212_173811

Väga suvaline pilt aga viimaks ometi on mul ehtekarp! Siiani olid kõik ehted siin ja seal, ühes ja teises kotikeses. Tulemus muidugi see, et kunagi ei tea, kus mis on.

20181212_145037-01

NaNo kraam jõudis ka kohale! Esimest korda ostsin t-särgi ja postri aga mõlemad on see aasta nii hea kujundusega, et ei saanud jätta ostmata.

Tööst rääkides, siis aega läks aga asja sai – esmaspäeval on lõpuks ometi esimene tööpäev. Veel selle nädala esmaspäeval, 10. detsembril, ei olnud taustauuringust aga kippu ega kõppu. Mul hakkas asi juba vaikselt üle viskama, sest kaks alguskuupäeva on mul vahele jäänud (kuna töö algab koolitusega, ei saa päris suvalisel päeval alustada) ning kui nüüd 17. detsember ka vahele oleks jäänud, oleks järgmine võimalus tööd alustada alles jaanuaris. Egas midagi, kui asi enda kätesse võtta. Esmalt helistasin Summit County politseijaoskonda, et uurida, kus mu politseitõend on. Nemad ei teadnud mitte midagi ja ütlesid, et neil ei ole isegi taotlust. Helistasin siis Vail Resorti personaliosakonda, et uurida, miks politseijaoskonnas mu tõendist midagi ei teada. Olgu, tuleb välja, et Vail Resorts tellib oma politseitõendeid vahendaja kaudu. Töötaja, kellega ma rääkisin, ütles kohe, et ta võib mulle selle vahendaja telefoninumbri anda. Tahtsin juba küsida, et kui see telefoninumber olemas on, siis miks keegi juba helistanud ei ole?! Aga justkui mu mõtteid lugedes lisas ta juurde, et ta ei tea, kuidas see täpselt käib, sest nad pole vahendajaga kunagi ühendust võtnud ja tõenäoliselt ei öeldaks neile nagunii midagi, sest noh, isikuandmete kaitse jne. Kõne vahendajaga läks kiirelt ja mulle lubati, et järgmiseks päevaks saadetakse e-mail infoga, kui kaua mu tõendi saamiseks kulub. Kõne lõppedes lubasin Bryanile ja ta emale, et kui mul homseks seda infot pole, helistan helistan neile kasvõi kolm korda päevas, kuni midagi liikuma hakkab. Meeldetuletuseks, selleks hetkeks olin ma tõendit oodanud juba kaks ja pool nädalat (tavaliselt võtab see paar päeva) ja avalduse teistkordsest esitamisest oli möödas peaaegu nädal. Kanäe imet! Teisipäeva hommikul oli politseitõend lõpetatud ja tööandjale saadetud. Tõsiselt, mul on tunne, et kellelegi oli mu tõendi taotlus(ed) kahe silma vahele jäänud ja alles siis kui ma helistasin, otsiti see üles ja võeti ette.

Töökoha kontorisse minnes, et paberimajandus ära lõpetada, oli selgemast selgem, et ma olen ikka paras tulnukas, kellesarnast enne pole nähtud. Füüsilist rohelist kaarti ehk töö- ja elamisluba mul veel ei ole (äkki mõne kuu jooksul jõuab). Kuni aasta aega kehtib aga rohelise kaardi asendusena passis olev viisakleebis. Vaene noormees ei suutnud välja mõelda, mis kategooria alla mu imeliku dokumenti süsteemis sisestada. Lisaks küsis ta väga siiralt ka seda, et kuna mu abikaasa on ameeriklane, siis ma peaksin ju kohe varsti kodanikuks ka saama. Eip. Hiljem kui teine töötaja ka lõunapausilt tagasi tuli, uuris noormees temalt ka üle, et mis kategooria ta oleks pidanud valima. Tulemus oli siis see et mult küsiti mitu korda residendi kaarti. Kuidagi ei tahetud uskuda, et mul ei ole seda, aga ma võin ka ilma selleta tööd teha. Lõpuks koukisin uuesti passi välja ja näitasin, et viisakleebise peal on kirjas, et kuni aasta aega tõendab mu residentsust ka see kleebis. Siis ka ei usutud. Loeti sõnad peale, et kui mind tagasi kutsutakse, et dokumente uuesti kontrollida, et siis ma kindlasti kohe tuleksin. Muidugi, kui ise kogu selle paberimajandusega ei tegele, ei pea ju ka kõike teadma, aga ikkagi on natuke uskumatu. Seni nüüd aga kuni tööpäev kätte jõuab, jätkan tavalist elu – suusatan ja kirjutan.

20181211_101248

Lume all peidab end… golfiväljak!!

20181211_100615

20181210_081713

Hommikuks oli järve kohale tekkinud udu…

20181210_081945

…mis hakkas siis mööda orgu minema hiilima ja moodustas linna kohale sellise ägeda pilveviiru….

20181210_082015

…mille alt meie ka läbi sõitma pidime.

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s