Pärast laviini

Talv pole veel poole pealgi aga meie kõige kõrgemale viiv tõstuk High Noon on selleks aastaks pillid kotti pakkinud. See tähendab, et hooaja lõpuni tuleb läbi ajada tunduvalt väiksema alaga ning kõige kõrgemad nõlvad ei ole (tõstukiga) ligipääsetavad. Laviini mainisin juba eelmises postituses, kui oli veel lootust, et väljavahetamist vajab ainult torn. Kahjuks ei olnud pöidlahoidmisest abi. Kaabel sai laviinis sedavõrd kahjustada, et selle kasutamine pole lihtsalt turvaline. Pole kaablit, pole ka toimivat tõstukit.

6DOT223D7RECLOQIT6KSQJG44U

Insenerid kahjustustega tutvumas. Nagu näha, siis pole võimalik seda torni “lihtsalt uuesti sirgeks painutada” ja kes on arvanud, et laviin on õrn lumepilveke, siis ega ei ole küll… (pilt Ruapehu veebilehelt)

Asjas süüdiolev laviini suuruseks võib viiepallisüsteemis anda 4 ehk mõne väiksema külakese võiks selline laviin ka tee pealt ära pühkida. Selles osas läks meil õnneks – liftihoone pidas ootamatule lumekogusele vastu ning kõikidest liftipostidest sai kannatada vaid üks. Ja siis see õnnetu kaabel. Muidugi võib mõelda, et mis see kaabel siis ära ei ole. Saab ju uue tellida. Ainult et kaabel valmistatakse eritellimusel Euroopas ning valmistusprotsess + kohaletoimetamine ei käi just välgukiirusel. Enne hooaja lõppu see lihtsalt ei jõua kohale. Osad kommentaatorid arvasid, et võiks ju siis seda protsessi kiirendada aga erikasutuseks mõeldud kaabli valmistamine pole just poodi minek, kus kõndimise asemel võid joosta ja asjad kiiremini tehtud saada.

Üksjagu oli näha ka arvamusi, et RAL on ikka eriline idioot, sest varukaabel võiks ju olemas olla. See on aga umbes sama loogiline, et sa ostad uue auto ja nii igaks juhuks ühe uue auto veel. Tegu pole suvalise nöörijupiga, mis võib kümme aastat kuurinurgas konutada, vaid seda peaks ka hooldama. Huvitav on teada ka seda, et see on esimene kord, kui laviin on üldse liftideni jõudnud. Arvestades seda, et esimene lift avati Turoal 1978. aastal, ei saa öelda, et varukaablit nüüd eriti tihti vaja läheks…

Mida lifti sulgemine aga lisaks vähenenud radade arvule kaasa toob? Mäe teisel küljel asuv kuurort Whakapapa (kuulub sama ettevõtte alla) peab toime tulema järsult suurenenud külastajate hulgaga, sest kõik kes tahavad kõrgemale pääseda, lähevad just sinna. Rajaohutusest rääkides, on vaja sildid ümber paigutada ja nn kiirusekontrolle uues kohas teha, sest radadel, kus sõitsid vähesed inimesed, on liiklus nüüd kahe-kolme-neljakordistunud.

Ja kuna me teame, et High Noon on hooaja lõpuni suletud, on tark mõte ära korjata kõik sildid jm asjad, mis seal üleval on. See tähendab aga vägagi eksklusiivset rajamasina peal istudes ülesminekut ning üksjagu inimesi on minu peale päris kadedad. Kui ma kodus mainisin, et peame üles minema, olid kõik majakaaslased valmis vabatahtlikuna mulle appi tulema (et saada võimalus High Nooni juurest uuesti alla suusatada). Vabatahtlike otsimiseni siiski asi ei läinud, vaid üles läks ikkagi patrulli meeskond.

Minu ja K. ülesanne on esmapilgul lihtsate killast – kolmel rajal (Snowbird, Vertigo ja Big Bowl) on raja ühte serva pandud rajatähised. Kuna neist enam kasu pole, oleks vaja need üles korjata, mis pole aga sugugi nii kerge kui arvata võiks – Ruapehu on tuntud oma eriti jäiste olude poolest ning ka rajamärgised ei ole mitte lihtsalt lume sees, vaid täielikult jäässe kinnikülmunud. Eks puurime siis trelli abil jääd tükk-haaval lahti ning sentimeeterhaaval tõmbame rajatähist välja. Eriti kangekaelse rajamärgise peale võib vabalt kuluda ka viisteist-kakskümmend minutit ning väga lootusetute juhtumite korral lõhume rajatähise lihtsalt ära ja tõmbame jupphaaval välja.

20180816_132529

Laviini tõttu ei saa aga ka kõiki tähiseid kätte, sest kui me tähist ei näe, ei saa ka seda välja kaevata. Snowbird rajal olid esimene ja kolmas tähis täiesti kadunud. Pildil on teine, mis vaevu lume alt välja paistis. Selle saime ka kätte.

20180816_133559

Rajatähiste päästmine.

20180816_132533

Alguses oli ilm selline…

20180818_133445-01

…ja lõpus pigem selline. Pilt on tehtud tunduvalt allpool (seetõttu on ka inimesed tõstukil) aga pilvesupp oli samasugune. Ja nüüd üritage seal suusatada – ilma sinise jooneta, ilma abistavate liftipostideta ja ilma rajatähisteta.

Esimene kord kui üles läksime, saime pool tunnikest peale töö alustamist käsu töö katkestada ja lihtsalt alla suusatada. Lisaks jääle on Ruapehul teinegi seltsiline ehk pilved. Seekord mässis pilv mäe ülemise osa nii hoolikalt endasse, et silm enam suurt ei seletanud ning ohutuse mõttes võtsime suuna alla, neli päästetud rajatähist kaenla all.

Sellises pilvesupis suusatamine on ikka omaette kogemus. Kui silmal pidepunkti ei ole, võibki tabada vertiigo (keha või ümbruse liikumise ekslik tajumine). Ühe korra oleksin peaaegu pikali kukkunud, sest olin liftipostide poole seljaga, polnud midagi millele pilku kinnitada ja silm ei jaganud enam ära, kus maapind lõpeb. Lisaks on ka kiiruse tajumine väga keeruline. Arvad, et sõidad aeglaselt (ja siis möödud mõnest paigalolevast asjast hirmsa hooga) või väga kiiresti (proovid seisma jääda ja kukud ümber, sest tegelikult liikusid juba üliaeglaselt). Aga tulime rahulikult mööda rajamasina jälge ning lõpuks jõudsime tagasi staapi. Hoolimata sellest, et olime parajalt märjad, kindad läbiligunenud ja allasõit polnud just kõige meeldivam, oli see väga mõnus kogemus.

Teisel korral üles minnes oli hoopis teist masti kogemus. Äsja oli korralikult lund sadanud, mis tähendas täiesti arvestatavat puudrikogemust. Muidugi ei saanud sõitu täiega nautida, aga ka “kolm pööret-stopp-kaeva rajatähis välja-kolm pööret-stopp-kaeva rajatähis välja” variant oli võrratu. Ka kogenud patrullid ütlesid, et see oli üks parimaid päevi, mis neil üldse siin olnud on!

20180819_121401

Ahh imeline Turoa! Turoa kohta oli see ikka imeline puuder. Ja kuna liftiga üles ei saa ja üles kõndijad päris igale poole polnud jõudnud, sai nautida puutumatut lund.

20180819_123534

Advertisements

7 thoughts on “Pärast laviini

  1. Kuule, kas see oli plaanipärane laviin (“controlled avalanche”), mille rajameeskond lisa-lume eemaldamiseks teele saatis? Või oli see ootamatult juhtunud laviin?

    Ja siis, juhul kui ta oli plaanipärane, kas midagi läks valesti või, et ta liftipostide suunas läks ja varustust lõhkus? Ja kui oli ootamatu, kuidas mäe peal nii palju lund oli, et seal korraliku laviini jaoks nii palju “jõudu” oli?

    Wanaka lähedal on Treble Cone suusamägi – üsna järsk nõlv. Kunagine töökaaslane läks sinna suusapatrulliks ja nemad tegid sihilikult väiksemaid laviine, et saada lahti ohtlikest lumevaaludest, millel oleks potentsiaali ise ootamatult mäe pealt alla tulla. Ma ei ole kunagi Ruapehul käinud, ja suusapatrull ise pole olnud :), nii et ma ei tea, kuidas te asju teete, aga… kuidas juhtub see, et suusakuurordis tuleb piisavalt suur laviin, mis liftiposti pooleks väänab?

    • Võib öelda, et kontrollitud ja ootamatu laviini kombinatsioon. Pommitati ühte nõlva (samal eesmärgil, et ohtlikest lumevaaludest vabaneda) ning täiesti oodatult käivitas see pommitamine antud nõlval laviini. Ootamatu oli aga see, et see laviin omakorda käivitas laviini teistel kõrvalolevatel nõlvadel (ahelreaktsioon, mis ei oleks pidanud juhtuma, sest mäeharjad on vahel, lumi pole sellisel moel ühendatud jne). Ehk neli nõlva, mida on alati koheldud eraldi laviiniteedena (st laviin ühel nõlval ei käivita laviine teistel nõlvadel) otsustasid mis iganes põhjusel sedakorda ühineda ja eks see ole vast ka põhjuseks, miks sedavõrd suured kahjustused tekkisid. Sellist olukorda ei ole ka need patrullid näinud, kes on mäel 30+ aastat töötanud ja ka varasem kirjapandud ajalugu selle (nelja laviinitee asemel üks) kohta puudub. Et noh, kui arvad et juba tead mäge ja seda, mida oodata, siis tuleb välja, et ei tea ikka küll =) USAs oli nt laviin kuurordi piires ning sel ajal kui inimesed seal juba suusatasid (https://squawalpine.com/explore/blog/bounds-avalanche-squaw-valley-statement), mis on igas mõttes halvem variant.

      Ruapehu erineb ka selle poolest, et teistel Uus-Meremaa kuurortidel ei jää kuurordist kõrgemale (st siis ka kuurordi ametlikest piiridest väljapoole) sedavõrd suurt maa-ala, mille pärast muretseda (ehk kui ei oleks pommitanud ja kui see ahelreaktsioon ei oleks toimunud, siis võimalik et sama laviini oleksid käivitanud need, kes lähevad backcountryt avastama ja oma keharaskusega lume stabiilsust häirivad). Meie laviiniatlasesse muudatused sisse viidud, töökorraldust muudetud jms, et edaspidi sellise laviini võimalusega arvestada. Ja muidugi, täitsa võimalik, et kui selline olukord oleks varasemalt juhtunud, oleks lift teise kohta planeeritud. Aga egas enne ei tea, kui see juhtub.

      • Hmm, kirjutasin just kommentaari, aga see kadus ära?

        (copy-paste)

        Vau… Okei, üks huvipärast küsimus veel: kas plaanipäraseid laviine (“pommitamisi”) tehakse päeval, kui kliendid mäe peal on? Sellesama Treble Cone’i töökaaslase jutust millegipärast mäletan, et nad tegid pommitamisi pärast sulgemisaega, õhtul, kui kliente enam mäe peal ei olnud. Et kell 4 pannakse mägi kinni, kella 5-ks on isegi parkla tühi ja siis nad teevad pommitamised ära, ja pärast pommitamist hakkavad rajahooldusmeeskonnad lund jälle järgmiseks päevaks korda tegema.

        See väike tüdruk, kes bussiõnnetuses surma sai – üks mu tuttav on põhjasaarel tolle pere sõber. Üsna kurb on kuulda, kuidas too pere praegu leinab… Kuidas vahel tundub, et ei ole midagi paremat emale öelda kui: “Just hold on.” 😦

        ***

        Tead, see turismis töötamine on üldse selline… ma ei teagi, mis on õige sõna seda kirjeldamaks. Imelik? Mitte imelik, aga see, et… Noh, tavaliselt on töö tulemuseks inimestele fantastilise kogemuse andmine. Keegi läheb esimest korda elus langevarjuga hüppama, 99.99% ajast on tulemuseks laiad naeratused ja inimesed, kes ütlevad, et neil oli nii, nii tore! Aitäh!

        Aga vahel, VÄGA HARVA, läheb asi mitte-nii-hästi. Halb maandumine ja instruktoril selgrookanal katki – ratastool. Queenstownis oli paar kuud tagasi langevarjuõnnetus, kus nad järve maandusid ja klient ära uppus.

        Õnnetuse päeval pannakse firma poole päeva pealt kinni ja inimesed tegelevad esmaabiga, haigla-helikopteritega (veel üks Uus-Meremaa asi, eks!, et kui on vaja kiiresti haiglasse saada, siis lähim haigla on võib-olla 4 tunni autosõidu kaugusel), paberitega. Järgmised 1-3 päeva on firma ikka veel kinni, politseid teeb uurimistööd, inimesed saavad nõustamist, kõik kuidagi… koguvad iseennast, eks.

        Aga siis, paar päeva hiljem, hakkab jälle töö pihta. Ja kuigi keegi sai just surma või tõsiselt viga, suurem osa kliente ei tea tegelikult sellest midagi, ja töötajate rolliks saab jälle, lai naeratus näol, klientidele fantastilise kogemuse andmine. Need esimesed paar päeva on nii veider tööl olla. Aegamisi see ununeb, aga see võtab aega.

        Ühe mu sõbra pere on kirikuõpetajad. Mõned aastad tagasi juhtus ühes lõunasaare suusakuurordis õnnetus, kus hilisteismeline ameeriklane selgroo vigastas, kui ta lumelauaga sõitmist õppis. Kuna ta pidi üsna pikalt teraapiat tegema, et oleks üldse võimeline tagasi Ameerikasse lendama, siis sellest kirikuperest sai tema Uus-Meremaa tugipere – ta elas nende juures, kuni oli vaja pidevalt haiglas käia ja teraapiat teha.

        Ja ma mõtlen selle üle, kui… imelik see on, võime uutele klientidele anda fantastilisi kogemusi samal ajal teades, et vahel, VÄGA HARVA, lähevad asjad halvasti. Esimestel päevadel pärast õnnetust on eriti raske.

        See on umbes sama, nagu ma vahel autosse istudes mõtlen, et vahel inimesed ei tule autodest elusalt välja. Ma sellegipoolest sõidan autoga edasi, ja panen turvavöö peale, aga esimesed paar päeva pärast kellegi autoõnnetust on nii imelik autosse istuda ja öelda iseendale, “It’s okay.”

        PS. Ma tegelt ei tea, miks ma seda üldse kirjutasin. Lihtsalt… meenuvad enda lood, ja siis ma juurdlen nende üle.

      • Ma ei tea, miks ma ei saa su kommentaarile vastata. Tundub, et lubab vaid kolmekihilist kommentaari aga see selleks.

        Meil tehakse neid pommitamisi reeglina varahommikuti (kohe kui päike tõuseb). Kui võimalik/vaja, siis ka päeval, aga sellisel juhul üksnes nõlvadel, kus on 100% kindel, et inimesteni ei jõua. Reeglina tehakse pommitamisi ikkagi hommikul, et ööga ebastabiilseks muutunud lumi (külma-sula protsessi tõttu, tuul, värske lumi) turvaliseks muuta. Õhtune pommitamine vähemalt meil ei ole väga levinud, sest ega kui pimedaks läheb, siis pole suurt mõtet midagi teha, sest raske on sihtida ja tulemust ka ei näe.

        Oeh see bussiõnnetus… täpselt see, et “imelik” ei ole õige sõna aga seda õiget sõna praegu ka ei leia. Aga tõsi on see, et vahel harva lihtsalt ei lähe nii nagu on alati läinud. Egas keegi ei eeldanud, et lõbus päev mäe peal selliselt lõpeb. Ma ei kujuta ise ka ette, mida perele öelda. Või kuidas toetada ka töötajaid, kes sellega ühel ja teisel moel seotud olid.

        Kuskil kuklas tiksub ka endal kogu aeg teadmine, et tegelikult võib ka see suusapäev mulle viimaseks jääda, sest mäe peal võib igasuguseid asju juhtuda – ekstreemsport, mis teha. Tihtipeale ei pruugigi ise selles süüdi olla, vaid oled valel ajal vales kohas. Nii et jah, tõesti selline teema mõtisklemiseks.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s