Hetked mäe pealt

Pikad tööpäevad tähendavad seda, et blogi on unarusse jäänud. Üritan aga seda viga nüüd heastada ja toon teieni mõned pildid ja kirjeldused oma tööpäevadest. Alustaks sellest, kuidas mul õnnestus siinpool maakera vene keelt kasutada.

Reegleid rikkuvad inimesed peavad oma mäepileti ette näitama ning nende nimi ja piletinumber läheb meie infosüsteemi. Üks klient, kelle kõrvale tõmbasin, olevat aga pileti ära kaotanud. Egas midagi – läheme aga koos klienditeenindusse ja sealt saab info kätte. Eks ta üritas mind tee peal ikka ümber veenda, et kas on mõtet minna aga kuna ta suutis kahele inimesele otsa sõita, siis ma talle väga palju valikut ei jätnud. Maja poole kõndides hüüdis ta midagi oma sõpradele. Mida ta täpselt ütles, ma ära ei tabanud, aga nii palju olen ma vene keelt ja levinumaid vandesõnu küll kuulnud, et see ära tunda. Eriti hea oli siis öelda: “Я тоже понимаю по-русский!” Ta pidi peaaegu et pikali kukkuma selle peale. Ahh… kaheksa aastat vene keele õppimist läks igati asja ette!

20180726_125401-01

Pohutukawa on mu lemmikpuu (Uus-Meremaalt). Todd otsustas täisõites puu paberile püüda ning pildi mulle anda.

Olen ka varasemalt maininud, et kasutame raja markeerimiseks sinist värvi. See aasta on meil kogu süsteem hulga paremini läbi mõeldud. Varustusse kuulub pontšo (et punane jope siniseks ei muutuks), tuunitud kanister (tuunimise all pean silmas tugevdatud õlarihmasid ja rinnarihma) ning paksud kummist kindad (et kindad siniseks ei muutuks). Värvi doseerimine käib aga süstla abil (4x 10ml 12 liitri kohta). Ühel päeval süstal aga ei toiminud, nii et ma pidin värvi umbes valama. Valasin sortsu sinist värvi kanistrisse, mõtlesin et ei ole piisavalt ja valasin sortsu veel. Ja no siis igaks juhuks tsutikese veel. Värvisegu sai nii korralik, et Boneyard oli veel järgmisel päevalgi sinine.

***

Augusti algusest kuulub rajaohutuse meeskonda uus inimene, kelle väljaõpe on minu vastutada. Natuke naljakas on mõelda, kuivõrd tavaliseks on minu jaoks kujunenud järskudel nõlvadel suuskade jalast äravõtmine ja jalgapanek, ilma keppideta suusatamine ning suusatamine erinevaid asju kandes. Aga see kõik on vaid harjutamise küsimus ning mul pole kahtlustki, et uus kolleeg suusatab kuu aja pärast mustadel nõlvadel, kandes samal ajal kolm silti ühe õla peal, paari bambustoigast käe all ning kõige tipuks on ka akutrell näpus.

20180803_111907-02

Värske kolleeg tööd tegemas. Rada värvides on komplimendid ja kiidusõnad klientidelt on garanteeritud. Boonuspunktid selle eest kui sind jälitavad viis 7-10a vanust last, kes annavad endast parima, et täpselt sinisel joonel sõita. Bryanile oli üks klient öelnud, et me võiksime iga päev rada värvida, sest tal on palju lihtsam mööda joont sõita, selle asemel et ise oma pöördeid planeerida.

On päevi, kus suusasaapad on jalas ligi 10h ning vaid töö tõttu saab suusatatud üle 20km. Ja siis on väheke teistsuguseid päevi. Näide: Läksin tõstukiga üles, suusatasin mööda Clarry’s Track’i alla, et sildid üles panna ning kui baasi jõudsin, tuli raadiost teadeanne: “10-23, Parklane lift on ootele pandud”. Ilmateatega kursis olles teadsin, et Parklane’i enam ei avata. Boss ütles, et ma siltide pärast ei muretseks ja koolitusele liiguksin. Pidin aga nentima, et kahjuks olin ma liiga tubli ning sildid on juba üles pandud…  Üle öö neid aga välja ei taha jätta, sest esiteks on need rajamasinatel ees ja teiseks tirib korralik tuul sildid lume seest välja ja läinud need ongi. Õnneks oli baasis üks vaba mootorsaan ning mõned minutid peale seda kui olin baasi jõudnud, hüppasin juba mootorsaani tagaistmele ja kolleeg viis mind Clarry’s Track’i algusesse. Suusatasin uuesti alla ning võtsin sildid maha.

20180809_115205-01

Eelmisel nädalal oli teinegi huvitav tööpäev. Kell 9 ostsin uued kindad ja kell 12 uued sokid. Uus-Meremaal on pigem märjavõitu lumi aga no nii hullu olukorda varasemast ei mäleta. Kindad veel (mul on neli paari kindaid just selleks, et vajadusel kuiv paar haarata) aga see, et saabastesse nii palju vett tuleb, et iga sammuga varbad lirtsuvad… Uhh. See oli ikka ülimalt vastik. Aga noh… otstsin siis uued sokid, saapad said pool tunnikest kuivatusruumis kuivada ning ülejäänud päev õnnestus mitte just kuivalt aga siiski mugavamalt mööda saata. Ja uued kindad on kummist – vähemalt on nüüd garanteeritud, et käed jäävad kuivaks ka eriti märgadel päevadel.

20180810_111700-01

Päev kus ei pea muretsema selle pärast, et jalad läbi vettivad.

Iga palgapäev toob kaasa paraja üllatuse. Maksame üüri ära ning – me ei olegi peaaegu pankrotis. Päriselt? Vau! Võrreldes eelmise aastaga, kui esimese poole hooajast elasime üksnes Bryani palgast, on ikka oluline vahe. Keeruline on harjuda sellega, et ei olegi palgapäevast palgapäevani elamist, vaid iga kord õnnestub midagi ka säästa. Tänu sellele, et see aasta oleme mõlemad hooaja algusest tööd teinud, on tänaseks ostetud ka tagasilennupiletid. Ja kuigi meie lend väljub samal päeval – 19. oktoobril – siis Bryan lendab USA suunas ja mina läbi Katari Rootsi (Auckland-Doha lend on 17h). Kui USA elamisloa protsess kenasti kulgeb, saan ehk sügise lõpus USAsse edasi minna aga vahepeal tuleb siiski Eestist läbi käia. Mugavamaks reisimiseks rändab minu suusakott koos Bryaniga otse USAsse (ehk Bryanil on käsipagas + äraantav pagas + enda suusakott + minu suusakott).

20180727_100908-01

Tõstukitool, mille küljest on jää juba minema pekstud ja tõstukitool, mis on alles sinnapoole teel.

Postituse lõppu aga ka kaks kurvemat hetke. Nädal tagasi toimus mäel korralik laviin. Ütleme nii, et paaril töötajal oli väga napikas pääsemine aga õnneks ükski inimene vigastada ei saanud. Küll ei saa sama öelda meie kõige kõrgemale viiva lifti kohta. Üks liftipost väänati pooleks ja ka liftikaabel sai viga. Endiselt ootame infot selle kohta, kas ja millal lifti tööle saab. Pöidlad peos, et selle hooaja jooksul! Vastasel juhul on meil ainult pool mäge ning see pole eriti nauditav ei klientidele ega töötajatele.

1533524421963 (1)

Laviin – kõik see sinisem osa on laviinirusu, valge lumi on see osa nõlvadest, mis ei läinud liikvele. Paremal pool on näha ka Gianti hoonet (all servas) ja High Noon lifti, millel on vaja üks liftipost välja vahetada.

Mõni nädal enne laviini toimus kuurordist alla viival teel aga ränk bussiõnnetus. 20 inimest sai vigastada, üks inimene surma. Eesti uudistesse see minu teada ei jõudnud. Ma olen mõelnud, kas ja kuidas seda õnnetust oma blogis kajastada. Tahaks jagada seda, mis on karakia, tahaks kirjeldada seda, milline on toetussüsteem pärast sellist ränka õnnetust, miks kuurort järgmisel päeval suletud oli jne. Informatsiooni, mis mul on oma töö tõttu, ei oleks ma postituses nii või naa avaldanud, aga isegi uudiste refereerimise osas ei olnud ma kindel, kas ma peaksin ja kui palju ma peaksin. Nii et kuigi mul on postituse mustand valmis kirjutatud, jääbki see hetkel mustandiks. Ma tahtsin lihtsalt selle ära mainida, sest seegi on hetk mäe pealt…

Advertisements

2 thoughts on “Hetked mäe pealt

  1. Muideks, ma sain “hea” õppetunni uudiste refereerimise osas paar aastat tagasi, kui üks eestlane Uus-Meremaal õnnetusse sattus. Ise ei tahtnud õnnetust blogis kajastada, eks, aga kui artiklid Uus-Meremaa lehtedes ilmuma hakkasid, siis mõtlesin, et nüüd ei ole enam probleem. Et, noh, panen lihtsalt lingi Uus-Meremaa artiklitele oma blogisse – et mina ei ole ju see, kes uudised “liikvele” pani. Et ma ju “ainult” panen lingi artiklile, mille keegi teine juba kirjutas, et uudis on niisamagi väljas juba.

    No ütleme nii, et… minge pekki, mis siis pihta hakkas. Telefon hakkas helisema. “Tere, helistan Eesti Päevalehest…”. Järgmine telefonihelin. Järgmine. Meediakaja kestis mitu päeva ja ma tahtsin ikka korralikult maa alla vajuda, et ma selline idioot olin olnud. Sest kui mina ei oleks toda linki oma blogis jaganud, siis võib-olla polekski keegi seda uudist märganud, kuni asi oleks juba vana ja keegi poleks sellest huvitatud? Selle asemel oli aga korralik meediajama ja noh, ütleme nii, et ma sain korraliku õppetunni. Nagu ma kellelegi mingi hetk ütlesin, et kahekümnendates saab ikka palju olulisi vigu teha, ja nendest siis õppida 😀

    • Hea õppetund tõesti. Ma proovin sinu veast õppida 😀 Enamjaolt on päris selge, et millest kirjutada ja millest mitte, aga just need vahepealsed “nii ja naa” olukorrad tekitavad kahtlust, et mis ja kuidas.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s