Lugu sellest, kuidas ma täiesti vastu tahtmist USAs uue arvuti pidin ostma

Tuhamäel töötades oli mul võimalus näha seda, kuidas sülearvuti ventilaatorist suitsu tuli. Väga graatsiline suitsujuga aga mul oli paanika lahti, sest sülearvutist ei tohiks kohe kindlasti suitsu tulla. Ma olin raudkindel, et nüüd on kõik ja seda just kõige kiiremal töisel ajal. Õnneks selgus et kui kärsakas minema hajus ja arvuti veits toibuda sai, töötas ta probleemideta edasi. Hingasin kergendatult.

Järgmine rabandus oli mõned päevad enne seda, kui Austriasse läksin. Tõstsin arvutit ja järsku oli ekraanil tekstifaili asemel vikerkaarevärvi virvendus ja seejärel arvuti välja lülis. Kuna sisse lülitades tegi ta sama trikki, olin taas kindel, et arvuti jättis minuga hüvasti. Õnneks sai lõpuks arvuti tööle ja esimene asi mis ma tegin, oli kõige vajaliku, mis seal juba polnud, pilve tõstmine. Enne reisi käis arvuti ka puhastuses ja lasin format c teha ning Windowsi uuesti peale panna. Kui arvuti tagasi sain, mainiti ka seda, et tegu on pigem vanarauaga, mis sobiks romulasse. Mitte halvas mõttes vaid selleks, et ma teaksin end ette valmistada – väga pikalt see läpa enam vastu ei pea. Minu lootus oli, et sügiseni ehk ikka peab. Katse-eksituse meetodil sain jälile ka sellele, mis vikerkaart põhjustab – arvuti ettearvamatu liigutamine. Arvuti ettevaatliku käsitsemise abil kavatsesin suve üle elada.

Aga… laupäeval tegi arvuti käimaminemise asemel hulga piikse. Kui lõpuks pildi ette sai, oli ekraan erinevates värvides (mitte sama vikerkaar, mida ma enne nägin) ning lülis välja. Hoolimata piiksudest ja värvidest sai lõpuks arvuti tööle ja kui juba sisselogimiseni jõudsin, töötas kenasti (va siis kui lauda kõigutada. Siis tulid vikerkaarevärvid külla ja arvuti lülis välja). Ilmselgelt pole selline arvuti kõige toredam töökaaslane. Kuna arvuti ka pühapäeval piiksudes protesti avaldas, sai selgeks, et on vaja Dell kellelegi targemale ette näidata. Esmaspäeval 8.30 olime ühe paranduse ukse taga.

Algus oli tore. Mingi jama on ekraani kaabliga ja tehnik pakkus, et kui ma selle asendan, peaks asi korras olema. Hind ca 100$. Leidsin et pole paha ja olin nõus. Siis aga mainisin talle seda, et viimasel paaril päeval on arvuti raskustega tööle läinud (paranduses olles läks muidugi eeskujulikult tööle) ja piiksatustega vingunud, et ma teda selleks sunnin. “Ahha. Olgu, mina seda arvutit ei paranda,” oli tehniku vastus. “Ma ei taha, et sa raiskaksid 100$ ühe paranduse peale ja siis annab emaplaat järgmine päev otsad. Pane see 100$ parem uue arvuti ostmise fondi ja kasuta vana seni, kuni pilt ette tuleb.”

Tehnikult väga armas ja aus vastus. Ta oleks võinud vabalt ka öelda, et võiks selle ekraani paranduse ikka ära teha ja loota, et emaplaat kestab. Aga ta ütles, et arvuti võib lõplikult otsad anda nii täna kui ka kuu aja pärast. Pigem siiski varem kui hiljem. Selle pooletunnise konsultatsiooni + diagnoosi eest ei pidanud midagi maksma ka, nii et kuigi ma kõndisin autosse üpris nukras tujus, siis võib öelda, et olen Colorados esimese Minu Inimese leidnud – Minu Arvutiparandaja.

Ja tegelikult sain teada, mida tahtsin – kas tasub arvuti peale loota või mitte. Selgus, et eriti ei tasuks. Muidugi ma ei tahtnud uut arvutit osta – ei tea, mis üleliigse rahaga? Aga kuna mu töö käib arvutiga, ei jäänud muud üle. Pigem varem kui hiljem oleks see olnud juba sundotsus. Teades minu ja Bryani praeguse aja õnne siis tõenäoliselt annaks Dell otsad andnud täpselt siis, kui me Uus-Meremaal maandume (ei, meil ei ole veel viisaotsust käes) ning Uus-Meremaal uue arvuti ostmine oleks kallis, keeruline ja kallis. Seega trenniminek jäi ära, tööasjad lükkusid edasi ning läksime hoopis arvutipoodidesse kolama.

Leidsin paar täiesti arvestatavat uut mudelit, aga jackpot tuli tänu sellele, kui lihtne on USAs kaupa tagastada. Nimelt on Best Buy nimelises poes müügil open box tooted. Need on siis kas müügisaalis olnud näidiseksemplarid, kellegi poolt tagastatud tooted vm. Kui keegi tagasi toob, vaatavad asjatundjad arvuti üle ja see läheb odavama hinnaga müüki.

Kui odava? Asus, mis mulle silma jäi, oli open box’ina müügis 251$ eest. Best Buy kodulehelt näitajaid kontrollides oli seal hinnaks märgitud 193$. Muidugi uurisime, et miks selline vahe ja selgus, et tegelikult on nii karbil kui ka internetipoes olev hind vale. Õige hind on 170$ (+maksud ka ). See oli tunduvalt odavam, kui summa millega olin arvestanud. Ma arvasin, et pean rahakotist vähemalt 300$ välja pigistama, kõige rohkem saanuks lubada 400$. Muidugi saanuks ka uhiuue läpa paarisaja dollari eest, aga ma ei tahtnud väga jama ka. ASUS aga vastas mu nõuetele (olgem ausad, peamiseks nõudeks on see, et oleks kerge), oli täitsa viisakate näitajatega ja me olime suht kindlad, et paremat diili ei leia. Seega sai ost tehtud. Kaardiga makstes pakkus võimalust tasuda nii USA dollarites kui eurodes. Küsisin üle kas on okei, kui valin eurod ja selle peale oli teenindaja siiralt üllatunut: “Ma ei teadnudki, et selline võimalus on ja et välismaiste kaartidega üldse meil maksta saab.”

35051902_10216711538806220_1623746136105811968_n

Dell’il on kaunistuseks juba terve hunnik kleepse, ASUSel on kaunistuseks lambi peegeldus.

 

Igal juhul on mul nüüd uus töökaaslane: ASUS VivoBook Max Series. Lõpphinnaks kujunes 157€ ning muidugi pidin ma vaatama, palju see arvuti siis maksnuks, kui ma ostnuks ta samast kohast, kust 2013. aasta sügisel oma Delli – vähemalt 324€. Seega on täitsa normide näitajatega ASUS isegi odavam, kui Uus-Meremaale minekuks ostetud tilluke HP, mis võiks sülearvuti asemel kanda ka nimetust “lisadega mälukaart”. Jumal tänatud, et ameeriklased asju tagastavad ning et nemad ei taha osta arvuteid, mis on juba kellegi teise poolt karbist välja võetud. Nüüd pole muud, kui uue läpaga harjuda (muidugi kehtib ka mulle tagastusõigus) ja loodetavasti teenib see mind sama kaua kui Dell (ja tegelikult ka mu kõige esimene läpa, mõlemad jõudsid viienda aastani).

35146385_10216711539246231_1685844856330518528_n

Pühapäeval Starbucksis tööd tehes läks Delli sisselülitamiseks 5-6 katset ning korra nägin vikerkaart, sest müksasin lauda. Teine kord nägin vikerkaart, sest vajutasin läpa peale liiga tugevalt. Kui nüüd (esmaspäeva õhtul) Starbucksis tööd tegin, käis südame alt iga kord jutt läbi kui laud liikus aga ei, vähemalt praegu pole ASUSega vaja vikerkaart karta. Ning vaadake laadija suurust (kohvitopsi kõrval)! Imetilluke!!!

Delli läpaga pole veel midagi teinud. Kui ma ASUSega rahule jään ja seda tagastada ei taha, viin Delli Oma Arvutitehniku juurde, kes lubas selle viisakal moel tükkideks võtta ja taaskasutusemaalma avastama saata. Kuigi ma olen Delliga harjunud juba trükkima, pole mõtet ennast nende vikerkaartega piinata ja iga kord arvutit tööle lülitades nii palju vaeva näha. Enamjaolt oli ta ikkagi tubli töökaaslane, nii et las läheb nüüd parematele jahimaadele.

PS: Esimene läpa oli mul roheline, seejärel must (Dell), siis sinine (see ootab Eestis ekraanivahetust) ja nüüd šokolaadipruun. Järgmine võiks nt kollane olla.

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s