Kas aasta jooksul 17 lendu on palju või vähe?

Selle postituse kirjutamist olen tükk aega edasi lükanud, sest kardan mõjuda kuidagi ninatargalt või üleolevalt. Niisiis alustan täiesti algusest ehk esimesest lennureisist. Esimest korda lendasin Eestist Saksamaale, et seal aasta aega vabatahtlikuna tööd teha. Pakkimisnimekirja tegin peaaegu kaks nädalat enne reisi, nädal enne minekut ka proovipakkimise. Ka Austriasse kolides oli pikk plaanimine ja põhjalik pakkimine. Uus-Meremaale minnes sama lugu – korralik nimekiri, proovipakkimine jm.

Pakin Austria jaoks

2014. a Austria jaoks pakkimine (st mina kuhjasin asjad voodile ja ema pakkis)

Lennupiletite osas olen sama ettevaatlik olnud. Saksamaale minnes ei pidanud õnneks selle üle pead vaevama aga kui ise hakkasin lennupileteid ostma, siis enda mälu järgi vaid lennufirmadelt. Ei mingeid vahendajaid. Uus-Meremaale minnes kasutasin Estraveli abi. Ma ei tea, miks ma ise ei ostnud. Ei julgenud vist. Ikkagi nii kaugele lendan. Kui miskit juhtub, siis vähemalt ma ei lahenda seda üksi.

Enne aga kui edasi lähen, siis selle postituse ajendiks olnud tõsiasi ehk mitu korda sel aastal ja viimase 12 kuu jooksul lennanud olen:

2018. aasta lennud:

  1. Denver – London – Helsingi
  2. Tallinn – Helsingi – New York – Denver
  3. Denver – New York – London – Tallinn
  4. Stockholm – Reykjavik
  5. Reykjavik – Stockholm
  6. Tallinn – Kuressaare (mu lemmik! Tagasi tulin buss+praam kombinatsiooniga)
  7. Tallinn – Viin
  8. München – London
  9. London – Los Angeles – Denver

Lennud al mai 2017:

  1. Tallinn – Stockholm
  2. Stockholm – Tallinn
  3. Stockholm – New York
  4. Washington DC – Denver
  5. Denver – Los Angeles – Auckland
  6. Auckland – Los Angeles – Denver
  7. Denver – Los Angeles
  8. Los Angeles – Denver

Mõne teise jaoks on 17x lendamine (ja need on kogulennud. Kui hakati igat vahemaandumist eraldi arvestama, on number 25) vist käkitegu aga minu jaoks, kes 10 aastat tagasi polnud veel kordagi lennanud ja seejärel maksimaalselt kaks või ehk kolm korda aastas, on see tõeline muutus .

Päris mitu aastat tagasi oli üheks mu tööotsaks Lõuna-Korea ärimehele Tallinna tutvustamine. Kui ma õigesti mäletan, oli ta reisikava USA – Stockholm – Tallinn – Lõuna-Korea. Seda kõike vist kolme-nelja päeva jooksul. Ma olin täiesti rabatud, et vau! Kuidas see võimalik on! Nüüd ma täitsa mõistan, kuidas see võimalik on.

SONY DSC

Üritasin leida teemakohaseid pilte. See on 2013. aastast, kui Bonni jõudsime ja meie pagas endiselt Amsterdamis tšillis. Siiani on see ainus kord (ptüi-ptüi-ptüi) kui pagas pole õigel ajal õigesse kohta jõudnud. Pagas toodi õhtuks hotelli.

Mõnes mõttes tundub natuke üleolev mõelda, et minu mõtetes on “lähen rongiga Tartu sõbrannale külla” ning “lähen lennukiga Austriasse sõbrannale külla” samal tasemel. Kui ma mais veel Eestis olin ja oma järgmise pooleteise nädala reisikava (Tallinn-Viin-Vorarlberg-München-Wales-Colorado) ette lugesin, kerkisid nii mõnegi kulmud. Ma ise ei saanud kohe aru, et mis selles siis nii imelikku on ja kehitasin õlgu, et noh.. mis seal ikka. Kui aga oli aega mõelda, siis jõudis endalegi kohale, et tegelikult see ju päris igapäevane pole ning leidsin ka enda seest üllatusmomendi (egas ma muidu sellest ju blogis ei kirjutaks). Mõtlesin, et huvitav kuidas minu sees on selline muutus toimunud, et teise riiki lendamine on sama igapäevane asi kui poes käimina. Vastus: lendamine on muutunud harjumuseks. Kõik lennud on olnud enam-vähem samadesse piirkondadesse ning kui esimesel korral lennates ei teadnud üldse mida oodata, mida piiril küsitakse, kuidas lennujaamas asjad käivad jne, siis nüüd on pilt selgem ning tekkinud on puhas rutiin.

Asju olen hakanud pakkima päev enne minekut (mis proovipakkimine?!), lennupiletid tulevad nii firmadelt kui vahendajatelt (kust odavamalt saab) ning enne turvakontrollist läbiminekut tühjendan oma veepudeli. Ma tean, mis asjad mul kindlalt kaasas peavad olema (pass, rahakott vajalikuga ja reisikindlustus) ning lohutan end sellega, et kui midagi ununes pakkimata, saab selle alati lasta järgi saata või saan ka kohapeal osta (mida ma loodan et ei juhtu, sest rahakott küll sellele vastu ei peaks). Viimastel kordadel pole ma isegi nimekirja teinud – ma tean, mida kaasa võtta ning kui kott liiga palju kaalub, on selge, mis esimesena välja visata. Pikemaid lennusõite mõnes mõttes lausa ootan, sest siis on mul võimalus neid filme vaadata, mida siiani pole näinud ning ka ajavahega harjumine on justkui kergemaks muutunud.

new-york-2

2017. aasta veebruar New Yorki JFK lennujaamas. Matkakott seljas, suusakott järgi lohisemas, seljakott kõhu peal ja kõige lisaks veel kiiver koti küljes rippumas.

Ainus, mis mind närvi ja ärevusse ajab, on USA piiri ületamine. 1. juunil siia lennates oli mul tunne, et mind saadetakse lisakontrolli, sest olen liiga tihedalt USAs käinud (tunnistan, olen jah). Piiriametnik küsis kordades rohkem küsimusi kui varasemalt, ütles et ta näeb selgeid ohumärke ja murettekitavat käitumismustrit. Ma nõustusin, et mu reisid võivad küsimusi tekitada. Lõpuks ütles ta, et peaksin õige viisa taotlema (abikaasa külastamiseks), mitte ESTAga reisima. Ma sain vastu öelda, et viisaprotsess ongi juba pooleli ja hetkel ootame NVC’st oma juhtuminumbrit, et asjaga edasi minna. Muidugi küsis tema selle peale, et kas mul mingeid dokumente ka on ja muidugi mul oli. Ma usun, et NOA1 paberi ettenäitamine mind päästiski (nii lisakontrollist kui võimalikust tagasisaatmisest). Tempel löödi passi juba enne, kui olin jõudnud talle NOA1 nina alla pista. Sellele viskas ta kiirpilgu peale ning oligi kõik. Võin nüüd augusti lõpuni USAs olla.

Väike kõrvalepõige selle ühe asja juurde, mis mind ärevusse ajab. Aga kui see kõrvale jätta, siis tõesti vahet pole, kas minek on Pärnu, Berliini, Narva või Pariisi. Võib-olla tuleks reisiärevus siis, kui läheksin täiesti teise kultuuriga kohta (nt Lõuna-Ameerika või Aafrika) aga praegu üllatun oma mitteüllatumisest.

Ma ei teagi, miks ma seda kirjutan. Võib-olla ka selleks, et iseendale pilt selgemaks teha, kuidas ma olen jõudnud “põhjalikud nimekirjad, proovipakkimised, närveldamised”  suhtumisest praegusesse “rutiini” jõudnud. Ja teiselt poolt ka selleks, et öelda, et kõige raskem on see esimene samm, see esimene reis. Kardetakse ju teadmatust ja tundmatust. Kui esimene (lennu)reis tehtud, on pilt selgem ja järgmine kord natuke lihtsam.

 

Advertisements

7 thoughts on “Kas aasta jooksul 17 lendu on palju või vähe?

  1. Oh, mina olen elus vaid mõned lennureisid teinud ja närvitsen täiega (dokumendid, kontrollid, lend võib hilineda, pagas kaduda jms). Nüüd suve lõpus pean jälle lendama, nii hirmus on 😵!

    • Ma passi kontrollin ka alati mitu korda üle aga muudele asjadele üritan leida loogilisi seletusi. Et hilinemise ja pagasi eest kannab hoolt reisikindlustus, dokument alati õiges kohas. Aga nagu kirjutasin siis USA piirikontroll on jah see kõige vastikum osa. Uhh. Loodetavasti oli see viimane kord enne elamisloa kättesaamist.

    • Häbenedes tunnistan et jah. Seal oli õigemini minek Austriasse ja ei olnud mingit infot, et mis nõud olemas on jne. Ju ma siis mõtlesin et mul endal hea pott olemas, nii et võtaks kaasa. Ütleme nii et nüüd enam ei võtaks…

    • Mul oli sama küsimus, aga ma vist poleks söandanud küsida 🙂

      Samas, ma käisin just Islandil, oma potiga, kuueliitrine.

      Sageli lendamise häda on, et muutud lohakaks. Ma viimati USA-sse lennates jätsin autojuhiload maha, jama kui palju. Päris kõike ei saa igalt poolt osta…

      • Lühikesele reisile võtaks vist veel kaasa aga kui ikka terveks semestriks minna, peaks asju targemini valima 😀

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s