Hay festival 2: piilume telgitagustesse

Üks postitus tuleb veel esinejatest, keda ma kuulama jõudsin aga siin postituses on juttu sellest, kuidas oli ise see esineja olla. Ma ei ole osalenud teistel sellistel festivalidel, et Hay’d nendega võrrelda aga ma ei usu, et Hay millegi poolest häbenema peaks. Lühidalt võiksin öelda, et kõik läks õlitatult. Kes aga telgitagustest rohkem on huvitatud, siis ega ma kade ei ole ning jagan hea meelega oma kogemust.

Transport

Aitäh, aitäh ja veel kord aitäh Briti Nõukogule, kes tagas selle, et ma festivalile kohale ja sealt hiljem ka ära saaksin. Peamine oli jõuda Herefordi nimelise linnakeseni, sest sinna tuli juba festivalipoolne autojuht vastu. Äraminek käis ka sama lihtsalt – läksin festivali transpordijuhi juurest läbi, ütlesin mis kell rong läheb ja istusin siis juba auto peale, mis õigeks ajaks Herefordi raudteejaama viis.

20180529_162903.jpg

Millega siis raudteejaama vastu tuldi.

Suurbritannia rongiliiklus oli aga hoopis teine teema. Hay’sse jõudsin 2.5h hilinemisega ning teistpidi sõites hilinesin ka tubli üle tunni. Vähemalt tean, et kui UKs veel rongiga liiklemist ette tuleb, peab varuaega ikka kuhjaga arvestama.

Majutus

Üks variant oli ise majutus otsida aga otsustasin kasutada korraldajate poolt pakutud majutust. Kuigi selle teenuse kasutamisega kaasnes 15% teenustasu, säästsin ma enda närve ja aega ja tõenäoliselt siiski ka rahakotti (veel pole selge, kas pean ise maksma majutuse või kas tuleb kulka appi). Ja üldse, korraldajate poolt antud öömaja oli super! Juba sellepärast oleks tahtnud Haysse kauemaks jääda, et ma oleksin saanud veel mõne öö seal pehmes voodis suleteki all magada. Ja muide, mu ööbimiskoht oli tegelikult Inglismaal. Inglismaa ja Walesi piir oli viis minutit jalutada ning iga kord kui silda ületasin, muutus ka asukoht.

Kuna tegu oli Bed & Breakfast’iga, ootas mind igal hommikul ka korralik inglise hommikusöök, mille algusaja sain ise valida. Hommikusöögi kõrvale jutuajamine nii võõrustaja Paulinega kui ka teiste külalistega, kes samal ajal hommikust sööma sattusid. Pauline oli ka nii lahke, et ma ei pidanud lahkumispäeval oma 20kg + 8kg kotte festivalialale vedama, vaid võisin need majja jätta ja siis hiljem raudteejaama sõites auto peale võtta. Stay-In-Hay – soovitan soojalt!

20180530_094009

Võite kolm korda arvata, kas ma passisin ja ootasin seda, et meie üritus ekraanile ilmuks ja et ma seda pildistada saaksin…

Esinejate ala

Esinejatele oli mõeldud eraldi ala, green room ehk roheline tuba. Lauad, toolid diivanid, koogitükid ja tasuta kohvi. Lisaks sellele oli see ka parim koht kus teiste esinejatega kohtuda. Hay’s esinejatele eraldi kaelakaarte ei ole, nii et niisama festivalialal ringi kõndides esinejaid ära küll ei tunne. Õigemini tunneb siis, kui nad on just lavalt tulnud ehk neil on käes suur paberist roos. Natuke kahju on sellest, et ma esimesel päeval ei teadnud, et võin juba nüüd seal esinejate alal tšillida, mitte ainult sel päeval, kui esinen. Algajate vead! Praegu mõeldes tundub jah loogiline, et ma võiksin varem ka sinna minna aga no kohapeal olles oli hoopis teine tunne.

34121947_10216614731666102_8466182354975588352_n

Vajadusel sai ka telefoni laadida. Täiesti tasuta: tõmba kaart läbi, vali sobiv laadijaotsik ning jäta telefon laadima. Telefoni kättesaamiseks tõmba uuesti sama kaart läbi ja saad nautida täislaetud akut.

Lisaks puhkealale oli esinejatele ka eraldi söögikoht. Sel päeval kui ma laval käisin, sain vautšeri ning tasuta lõuna. Teisel kahel päeval tuli ise maksta aga ma ei näe põhjust väga nuriseda – lõuna hind oli 5£ ja selle eest sai kõhu ikka korralikult täis söödud.

Esinemine

Tund aega enne oma etteastet pidin admini juures ennast üles andma. Sealt võttis mind enda hoole alla meie grupile määratud vabatahtlik. Tema ülesandeks oli veenduda selles, et kogu meie kamp oleks olemas ja koos ning lahendada võimalike probleeme ja murekohti. Kahjuks jäi tulemata Zimbabwe esineja, aga seltskond sai siiski väga tore: Läti kirjanik Janis Joņevs, Prantsuse kirjanik (elab hetkel New Yorgis) Victor Dixen ning Suurbritannia kirjanik Jenny Valentine. Kui ma eelnevalt kartsin, et kuidas ma ikka laval toime tulen ning äkki olen nii närvis, et inglise keel kaob kus seda ja teist, siis esinemisele eelnenud tunnike, kus saime omavahel suhelda, aitas kindlasti kaasa ka mugavale lavakogemusele.

Meie lava oli üldse mu lemmik ja seda just kujunduse poolest. Lava nimeks oli Starlight stage ning laes oligi riie ja sellele kinnitatud (?) LED tuled, mis jätsid tõesti mulje, nagu me oleksime kuskil tähistaeva all.

33898062_10216605139866313_2506656739168878592_n

Esimest korda elus sain kasutada sellist väikest mikrofoni. Parema põse kõrval on näha valget jullat. Sealt tuli juhe pluusi alt üle selja ja taskusse. Tõenäoliselt väga väike asi aga minu jaoks oli see väga põnev!

Tänu eredatele lavaprožektoritele suurt rohkemat kui esimest rida ei näinudki, nii et see võis ka positiivselt mõjuda. Tund aega lava peal läks lennates! Natuke kahju oli küll sellest, et ma olin meist neljast ainuke, kel pole raamatut inglise keelde tõlgitud. Seetõttu mõtlesin, et ei hakka pärast esinemist raamatupoodi minemagi (igale esinemisele järgnes autogrammide jagamine raamatukogus aga no mida ma jagan, kui raamatut pole). Õnneks ei teinud teised seda kuulmagi ja nii ma vantsisin siis kaaslaste järel raamatupoodi ja tegelikult oli väga tore.

Mõned korjasid esinejate autogramme endale märkmikesse ja piletitele, nii et sain ikkagi oma nime kirjutamist harjutada. Lisaks sellele oli mul väga huvitav vestlus ühe britiga, kes on endale e-residentsuse teinud. Ta ei ole veel oma ID-kaardil järel käinud aga minu ID-kaarti uurides ütles ta, et on igati väga põnevil.

Õhtu tipphetk oli mõnes mõttes aga see, kui nägin Instagramis enda pildi alla jäetud kommentaari, kus üks kuulaja kiitis mind ja ütles, et esinemine oli väga huvitav olnud. No ma peaaegu et hõljusin selle kiituse peale!

33923579_10216606499820311_4235314804463501312_n

Paberist roos, mis teekonna USAsse põhimõtteliselt isegi üle elas ning meie üritusele müüdud pilet.

Kokkuvõte

Muidugi oli tegu äärmiselt vinge elamusega! Ma olen nii õnnelik, et sinna kutse sain ja et seal ära käisin. Kuigi mulle kohapeal tõlkimissoovilepingut näppu ei pistetud, on täitsa võimalik, et ma ei oska hetkel aimatagi, mis uksi Hay festivalil osalemine avada võib. Huvitava vahemärkusena see, et kui Läti kirjaniku Janisega oma loomingust rääkisime, avastasime, et oleme vastastiku pisut kadedad teineteise peale. Tema oli veidike kade (no heas mõttes) selle peale, et mina olen juba kuus raamatut kirjutanud ja tema ainult ühe. Mina olin aga (endiselt heas mõttes) kade selle peale, et temal on juba raamat tõlgitud. Et ei ole kunagi õnnelik, eks ole?! Igal juhul olen ma võimalust teiste kirjanikega suhelda alati hinnanud ning Hay’l sellest puudust ei tulnud.

Lõppu siis veel aga ka link Hay blogisse. Nimelt küsiti, kas oleksin huvitatud blogipostituse kirjutamisest ning muidugi olin ma nõus. Oma festivalikogemuse 200 sõna sisse mahutamine oli küll paras proovikivi aga sai tehtud ja olen tulemusega üpris rahul.


Minu festivalile minekuga seotud taustajõud:

Eesti Lastekirjanduse Keskus

Festivaliga seotud reisikulud kattis Briti Nõukogu

Majutuskulud kattis Eesti Kultuurkapital

Print

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s