Hay festival 1: rongijuhita rongisõit

Müncheni lennujaamas kogetu (magada ei saanud, pistikupesasid ei leidnud, turvakontroll avati hilinemisega jne) kahvatub selle kõrval, mis põhjusega terve rongitäis rahvast Oxfordi jõudes rongist välja kupatati. Nii totrat selgitustei ole kunagi kuulnud ei mina ega teised, kellega räägitud sai.

Heathrow lennujaamast sai üsna probleemivabalt Paddingtoni ja sealt edasi rongi peale. Süüa ma ei ostnud, sest kartsin et magan platvormi määramise maha ja eeldasin, et rongis on mingi kohvikuke vm olemas. Halvasti eeldasin. Halvasti tegin ka seda, et hakkasin rongis esmalt oma uut telefoni laadima – seda, millega saab pilte teha, WiFis surfata jm aga mitte helistada, kuna see on lukustatud USA võrku. Eesti telefoni aku tühjenes aga omasoodu edasi (nagu mainitud, ei saanud Münchenis vooluvõrgust abi). Probleemi ei näinud enne kui hilinemisega Oxfordi jõudsime ja läbi rongi kõlas teavitus, et Oxfordist rong edasi ei sõida, sest neil pole vedurijuhti, kes saaks rongi juhtida. Ausalt, ma arvasin et sellele teadeandele jälgib itsitus ja mingi reaalsema põhjuse väljatoomine aga see oligi tõsi. Rong ei sõida edasi, sest rongijuhti pole. Seda kas ta läks tööle tulles kaotsi, magas sisse või lihtsalt unustati graafikusse lisada, ei mainitud. Olenemata sellest kas Oxford oli sihtpunkt või ei, oli vaja kõigil rongist väljuda ja end Oxfordi jaamahoonesse kokku pressida. Ainus hea asi selle juures oli see, et sain endale võikut osta.

Kogu seiklust ei hakka läbi jutustama, aga Herefordi raudteejaama jõudsin plaanitust 2.5h hiljem. Lisaks pika reisipäeva niigi pikemaks venitamisele tähendas see ka seda, et ma jäin ilma kahest Hay festivali üritusest, mida ma väga näha tahtsin.

33850514_10216600436948743_2503161610747510784_n.jpg

Herefordis oli mind ja veel üht esinejat tervitamas festivali poolt saadetud autojuht Martin, kes meid Mini Cooperisse pakkis ja Hay-On-Wye poole kimama pani. Käänulised ja kitsad teed, mis on eriti ilusad seetõttu, et ma ei pidanud roolis olema ning teid ääristavad kõrged hekid, mis tekitasid tunde nagu sõidaksid kuskil rohelises tunnelis ja muidugi silmapiiril voogavad künkakesed.

Martin pakkus, et ma võin oma asjad lihtsalt ööbimiskohta maha panna ja siis nendega koos festivalialale edasi sõita aga ma eelistasin ennast esmalt inimeseks  teha. Austriast hakkasin ju liikuma esmaspäeval kell 19.55 nii et teisipäeval kella viieks kohale jõudes oli viimane aeg riideid vahetada ja duši all käia. Tahtsin ka tukastada aga kell tiksus halastamatult edasi ja tahtsin vähemalt ühel oma väljavalitud esinemisel ära käia, nii et magamine jäi ööseks.

33807368_10216600436628735_2578520209274961920_n

Jõudsin kohale!!!

Õhtuseks maiuspalaks oli Mr Bingo sõnavõtt, kes jagas oma kogemust sellest, kuidas alternatiivsel moel endale leiba teenida. Tunniajane etteaste oli täielik komöödia ja vahepeal meenutas hoopis mingit standup õhtut. Samas näitas tema kogemus väga selgelt ära aga selle, et mingi ajuvaba idee võib tegelikult osutuda tõeliseks nišitooteks, mille peale inimesed hea meelega raha kulutavad. No näiteks saad Mr Bingolt tellida endale postkaardi, kus kunstnik sind joonistuse kaudu solvab. Ja see on ülipopp! Ka advendikalendrid, kus iga päev ühel inimesel kuldsed riided seljast saab kraapida, on saanud nii paljude lemmikuks, et kui ta tahtis netist leitud suvalised paljad inimesed reaalsete inimestega asendada, laekus talle rohkem kui 230 sooviavaldust. Mis ma aga  enda jaoks tema esinemisest (lisaks rohkele naermisele saadud kõhulihaste trennile) kaasa võtan, on see, et kui sa tahad keegi olla, siis lihtsalt hakka selleks. Sa ei pea ootama kellegi välise heakskiitu. Ehk kui ma tahan olla kirjanik, siis ma pean lihtsalt otsustama, et nüüd ma olen kirjanik ja ongi kõik!

Kuna rohkem ma endale teisipäevaks pileteid broneerinud polnud (esinejana sain 10tk tasuta), mõtlesin ööbimiskoha poole tagasi suunduda. Tee peal tõmmati mind aga sõna otseses mõttes kõrvale, pisteti pihku tasuta pilet ning läksin kuulama Martin Stockley ja Andy Fryersi vestlust sellest, mis on viga Suurbritannia infrastruktuuriga – auke täis teed, ummikud, inimesi pungil rongid jne. Teema, mis mind iseenesest väga ei huvita, aga kui pakuti võimalust, et ehk tahan kuulama minna, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Olin küll ainult pool ajast, sest tahtsin veel poodi jõuda, aga selle poole tunniga sai ikka paar huvitavat infokildu kõrva taha pandud, nii et võib teinekordki selliselt kuskile ootamatult sisse sadada.

Ja nüüd on ees ootamas täispikk festivalipäev! Esmalt käin kuulamas, siis lähen ise lavale ja siis jälle kuulama. Ning vaatab, mis sinna vahele veel mahutada õnnestub.


Minu festivalile minekuga seotud taustajõud:

Eesti Lastekirjanduse Keskus

Festivaliga seotud reisikulud kattis Briti Nõukogu

Majutuskulud kattis Eesti Kultuurkapital

Print

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s