Mu esimene armastus

Uus-Meremaal on pohutukawa ja kauri puud, seal on vulkaani peal suusatamine ning soolases ookeanivees ujumine. USAs on võimsad Kaljumäed, põdrad suusanõlvadel jooksmas ning kallis abikaasa. Aga Austria… Austria on nagu esimene armastus. Iga kord kui kohtud, hakkab süda taguma ja mõtled, et aga mis siis kui…

Teine kord kui ma välismaale kolisin, kolisin ma just Austria läänepoolseimasse regiooni Vorarlbergi. See koht leidis hetkega tee mu südamesse ning välja pole veel pääsenud. Sedakorda Austriasse minnes leidsin parima lennupakkumise Viini ning lihtsaim viis Viinist edasi Vorarlbergi saada, on rong – 6h ja 47min. Kui paljude jaoks on nii pikk rongis istumine tõeline õudukas, siis mul silm säras.

20180525_104039

Üks esimesi “Ohhhhhh Austria” hetki

20180525_124958

Raudteerööbaste hargnemiskoht paneb alati mõtte liikuma, et kuhu küll mingi rööpapaar viia võib.

Muidugi ma vahepeal tukkusin, vahepeal tegin midagi telefonis aga hea osa ajast istusin käsipõsakil, nina vastu akent ning lihtsalt vaatasin, kuidas Austria minust mööda kihutab. Viini ümbrus, väikesed linnad ja külad, mets, vanad kirikud, kosed, jõed ning muidugi mäed. Vahepeal tegin pilti ka aga kuna kogu aeg kaamera näpus ei istunud, läksid nii mitmedki parimad pildistamishetked vuhinal mööda ja kaader jäädvustus vaid minu mälusse. Vahepeal mõnest eriliselt maalilisest kohast möödudes tegi süda jõnksu ja vaat, et pisargi tuleb silma, sest no nii ilus on!

Austrias elasin 2014. aastal veebruari keskpaigast juuni keskpaigani, seejärel käisin 2015. aasta maikuus külas ja nüüd, 3 aastat hiljem maikuus,  olen tagasi. Ostetud saigi üheotsapilet ja ma mõtlesin, et eks hiljem vaatan, kas tulen siis Viini kaudu tagasi Eesti või läbi Müncheni või läbi Zürichi või lendan Amsterdami Mandyle külla või… või… läks aga selliselt, mida ei osanud isegi oodata. Olen blogis ka juba kirjutanud, et mind kutsuti mai lõpus Walesi kirjandusfestivalile ja seega lähen Austriast (läbi Müncheni) otse sinna.

Seda, mida Austrias teha, väga täpselt paika ei pannud. Viinis ööbisin Saksamaa ajast pärit sõbranna juures (viimati nägin teda 2014. aastal, kui tal Prantsusmaal Lyonis külas käisin) ja Vorarlbergis sai peatuspaigaks sedakorda Bregenz, kuhu Susan vahepeal kolida jõudis. Mõtlesin, et võib-olla istun neli päeva Bodensee kaldal, loen raamatud, vaatan järve peal puhisevat aurikut ja saan päikesepõletuse. Matkama väga ei kisu, sest noh põlvega on nagu ta on. Arvasin juba, et on piisavalt puhkust saanud, tegin siis bussile 100m sprinti ning tere jälle põlvevalu. Ja buss oli varem ära sõitnud, nii et tegelikult oli see asjatu sprint nagunii.

Ja kuigi matkama ei läinud, viis Carmen mind sellisesse kohta nagu Schönenbach. Koht oli täpselt nii ilus, et iga viieteist minuti tagant õhkasin, kui ilus ikka Austria on.

20180526_121230

Carmen pakkis meile “pisut” piknikunäksi kaasa

20180526_140403

20180526_141330

Mina ja mäed

20180526_141735

20180526_151345

See on nüüd Carmeni sugulase söögikoht/hotell, kus me peatuse tegime ja vaadet imetlesime.

20180526_15144720180526_160619

20180526_164034

Selline tavalises suuruses (ehk hiiglaslik) maja Vorarlbergis.

20180526_162447

Kanisfluh – 2014. aastal ronisin ma mööda teist külge üles välja ja veetsin öö tähtede all. Võrratu kogemus.

20180526_211731

Susani sünnipäeva tähistamine.

20180527_145556

Ei saanud ka Rankweili imelist basiilikat külastamata jätta. Pühakoda ise on ilus ja vaated veel ilusamad.

20180527_15092120180527_151228

20180527_174656-01

Mina ja Susan traditsiooni jätkamas – punane huulepulk, kleidid ja selfie.

Tegelikult sai siin ette võetud vähem, kui ma arvasin. Käisime küll Rankweili sisehallis boulderdamas (väga lahe oli!) ja Bodensee ääres jalutamas, kuid väga palju oli ka niisama olemist, pikalt magamist ja lihtsalt lebotamist. Samas oli ka seda vaja, nii et minu poolt pole mingit kurtmist ning Susani uus kodu on nii hea tundega, et ilma tšillimata ei saagi olla. Võimalik, et sellele tundele aitab kaasa eriti suur rõdu.

Täna õhtul asun aga juba teele Müncheni poole, et homme hommikul edasi Londoni ja Walesi poole minna. See vahepeatus Austrias oli aga täpselt see, mida ma vajasin. Loodetavasti jõuan järgmine kord siia tagasi enne kolme aasta möödumist.

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s