Häbematu enesereklaam – jah? Ei? Miks ja kuidas?

Ma olen varemgi kirjutanud sellest, kas ma saan ennast kirjanikuks nimetada ning kui raskelt selle aktsepteerimine on tulnud. Samm-sammult aga asi areneb ja järgmine teema, millesse ma olen tõsisemalt hakanud suhtuma, on iseenda reklaamimine. Muidugi võib küsida, et kas seda üldse on vaja? Kas raamatud mitte ei peaks minu eest rääkima ning ise ennast reklaamima? Muidugi, ma võin sellele lootma jääda aga kui vähegi asja üle järele mõelda, siis ega ei suuda küll.

Maailmas on nii palju raamatuid, et mitte kõik raamatud ei jõua inimesteni, kes nende lugemist täiega naudiksid. Minu üks lemmikraamatuid “Viis inimest, keda kohtad taevas” jõudis minuni puhtjuhuslikult – täiesti mitte midagi ütlev kaanepilt, suvaliselt kuskil realiseerimiskeskuse odavate raamatute korvis. Hea juhus, et ma selle raamatu endale ostsin, kuid alati ei saa juhusele loota. Lotomängus ei vea mul kunagi, miks peaks siis vedama sellega, et keegi minu raamatu otsa satub ja sellest lõpuks bestseller kujuneb. Kui enne tegin tõsist tööd sellega, et enda kohta kirjanik öelda, siis nüüd töötan sama tõsiselt selle kallal, et ma julgeksin ka oma raamatuid reklaamida ja pakkuda. Äkki kellelegi tohutult meeldiksid mu raamatud, aga ta pole neist lihtsalt kuulnudki? Kasvõi mu viimane raamat, “Jagatud suvi”, mis räägib hobustest ja ratsutamisest. Kui ma ise teismelisena ratsutamas käisin, oleksin jube hea meelega sellist raamatut lugenud aga kui raamatukogus sellele otsa ei koperdaks, ei jõuaks raamat minuni.

DSC_0871

Teine küsimus on muidugi, et kuidas reklaami teha. Sel aastal võtsin lõpuks ette selle, et tegin endale Facebooki eraldi lehe. Üheks põhjuseks oli see, et ma ei spämmiks oma (paljuski võõrkeelseid) sõpru raamatute promokuulutustega jms aga viimase tõuke andis Katrin Pautsi artikkel. Nüüd on mul täitsa oma leht, kus saan teha seda, mis vaja: infot jagada, loose korraldada jne. Suureks abiks on ka mu enda blogi ning seegi, kui ma käin koolides ja raamatukogudes või võib minust ajalehes lugeda. Ja ka muidu tuleb julge olla (või noh, ennast julgeks sundida). Näiteks kirjutasin Balti raamatukogule Helsinkis, uurides kas nad sooviksid äkki mu viimast noortekat (kindlasti on ka Soomes eesti keelt kõnelevaid noori, kellele meeldivad hobused). Lisaks viimasele raamatule läksid teele aga ka mu neljas ja viies teos. Minu jaoks tõeline töövõit!

Mu Facebooki leht on siin, võite minna ja “Meeldib” vajutada. Ning kes soovib mu viimast raamatut “Jagatud suvi”, siis olen veel Eestis ja panen hea meelega raamatu posti (hind on 15€, sisaldab postikulu).

DSC_0829

Teise asjana tegin endale ära visiitkaardid. Tundub vist väga vanamoeline lähenemine, sest kõik on ju veebis aga tegelikult loeb ikka paber ka. Visiitkaartide tegemise peamiseks põhjuseks on tegelikult mai lõpus eesootav Hay kirjandusfestival Walesis. Mul pole õrna aimugi, mis seal toimuma hakkab, kuidas seal näiteks kirjanike/tõlkijate/kirjastajatega kontakti luua jne. Aga kui peaks juhtuma, et õnnestub kontakt luua, siis jutu jätkamiseks ka pärast festivali, on mul tunne, et pihkupistetud visiitkaart on parem lahendus, kui suvalisele paberile kritseldatud meiliaadress.

32076184_10216439454404280_6685308989284024320_n

Disaini autor on Vestmint. Täiesti ideaalse visiitkaardihoidja leidsin aga juhuslikult Apollost.

Nagu üleval pool olnud piltidest näha, siis lasin endast (ja oma raamatutest) mõned uuemad fotod teha. Vajadus nende järgi oli juba üsna karjuv. Kui ma kuskil esinen ja nad paluvad pilte saata, olen pidanud teele panema pildid aastast 2010 või vist 2013. Muidugi on minust hiljem ka pilte tehtud, aga pole ju mõtet saata mingeid selfie`sid või siispilte, kus pool näost on suusaprillide ja maskiga varjatud. Õnneks oli Fotail ehk Aili aga sobival ajal Tallinna tulemas ning kohtumine Kadriorus sai kokku lepitud.

Ma ei tunne end kaamera ees väga kindlalt ning seetõttu ei meeldi mulle sinna ka sattuda. Aili blogi olen ma aga päris pikalt lugenud ja varasemalt oleme korra ka kohtunud (8a tagasi EVS vabatahtlike ettevalmistaval koolitusel kuskil Tallinna külje all), seega tundus ta inimene, kes suudab ehk minust ilusad pildid välja võluda. Ja suutis. Seda küll päris rohke juhendamisega, aga juhendamine oligi täpselt see, mida ma vajasin! Minu lemmikuid võib näha allpool, kuid egas ma kõike siia ei postita. Mõned võiksid tuleviku jaoks varuks ka ikka jääda.

Hea meelega kuulaksin aga teiegi mõtteid sel teemal, et kas kirjanikud peaksid üldse end promoma või laskma seda oma raamatutel teha. Ja kui arvad, et peaksid küll, siis kas on mingi piir, kust maalt on seda promomist juba liiga palju?

DSC_0836DSC_0812DSC_0922

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s