50 ideed, millest kirjanik võiks blogida: 1, 2 ja 3

See oli vist millalgi novembrikuus, või isegi enne, kui sattusin postituse peale, kus toodi välja 50 ideed, millest kirjanik võiks blogida. Minu jaoks on enda kirjutamisest rääkimine alati omamoodi keeruline olnud (alustades sellest, et kas ma üldse võin enda kohta “kirjanik” öelda), nii et need 50 teemat on parajaks väljakutseks.

Kuigi ma võtan teemasid järjekorras, siis päris kõigest ma ka ei saa (st et ei oska) kirjutada, nii et mõne küsimuse vastus jääb väga lühikeseks. Aga ilma pikema jututa, läheme asja kallale:

1. Juhis selle kohta, kuidas Kindle’t kasutada

Nohjah. Kohe tuli teema, millest ma ei oska ei a’d ega o’d kirjutada, sest ma ei kasuta ise ei Kindle’t ega ka mitte mingit muud e-lugerit. E-raamatuid küll loen (Elisa Raamatu rakenduses), ent vahendiks on mu telefon, kust on üllatavalt mugav lugeda.

2. Telgitagused – milline on su laud ja kus sa kirjutad

Kirjutan (või vähemalt üritan) igal pool. Minu eriliseks lemmikuks on kohvikud, mis oma ainulaadse atmosfääriga lihtsalt annavad inspiratsioonile hoogu juurde. Reeglina leian ma päris ruttu igal pool lemmikkohviku, kuhu siis märkmiku või sülearvutiga jälle istuma jõuan. Tallinnas on selleks näiteks Living Room Cafe. Breckenridge’s Colorados oli kohalik Starbucks. Uus-Meremaal Ohakunes kohvik nimega OCR. Kiviõlis, kus ma praegu elan, on selleks kohvikuks Tuhamäe seikluskeskuse teisel korrusel olev kohvik (ausalt öeldes ma ei teagi, kas Kiviõlis on veel kohvikuid. Mu elu kulgeb praegu liiga palju kodu-töö-kodu trajektooril).

Starbucks

Selline oli mu vaade Starbucks kohvikust Breckenridge’s kus ma kõige rohkem kirjutamas käisin.

Kodune laud on aga ülimalt igav. Kujutage ette sellist kõige tavalisemat nõukaaegset nn diivanilauda, millel on lauaplaadile lisaks ka üks riiul. No vot, selle taga ma kirjutan. Sama laud täidab ka söögilaua rolli, nii et tõeline multifunktsionaalsus.

27747333_10215602667645134_173915031_o

Ei midagi uhket. Lihtsalt üks läptop, teetass ja neli märkmikku (jah, ma kasutan neid kõiki. Igaühel on oma roll)

3. Lugu sellest, kuidas sa üldse kirjutamiseni jõudsid

Alati on süüdi keegi teine. Minu puhul on süüdlaseks kauaaegne sõbranna Kati, kes kunagi põhikoolis hakkas järjejuttu kirjutama. Kuna tema kirjutas, siis tahtsin mina ka. Õigesti mäletades, sai jutt alguse siis, kui ma olin 14aastane ning esimesed read panin kirja füüsika tunnis. Kirjutasin alguse ja lõpu ning hakkasin siis vahepealset osa täitma.

Esmalt kirjutasin valgetesse kaustikutesse, mida teistele lugeda sai anda aga ühel hetkel jõudsin selleni, et peatükkide kaupa oma lugu foorumid.org nimelises veebikeskkonnas (ja vist mujalgi) avaldada. Just nimelt foorumid.org on ka põhjuseks, et järjejutt raamatuks muutus, sest seal mainiti Tänapäeva noorsooromaanivõistlust, kuhu ma siis oma teose nimega “Medaljon” esitasin. Ja kanäe – kolmas koht ning 2009. aastal sai järjejutuna sündinud lugu kaante vahele.

 

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s