Starbucks ei sunni mind suhtlema. Jep, lähme sinna!

Ma tean, et kohalikud ei armasta väga Starbucksi ning tean miks: suur kett vs väikesed kohalikud kohvikud. Aga ometigi on läinud nii, et kui ma kodust väljaspool tööd teen, maandun ma just nimelt Starbucksis. Miks siis nii? Peamine põhjus on see, et Starbucksi mobiilirakendus lubab mul olla antisotsiaalne eestlane. Ma ei pea tellimust esitades mitte kellegagi suhtlema ja ausalt öeldes on see tõeline kergendus.

Ma tean, et ma ei pea oma inglise keelt häbenema (tervitused mu kunagisele õpetajale, kes ütles, et ma ei suuda elu sees inglise keelt ära õppida), kuid kui on mingi situatsioon, mis mind ärevusse ajab, siis selleks on igasugune söögi/joogi tellimine. Tõsiselt – mu hääl läheb niiiii vaikseks, et letitaguse lärmi sees lihtsalt ei kuule ja teenindaja peab üle küsima. See ajab mind aga veel rohkem ärevusse ning kui me oleme Bryaniga kuskil koos kuskil, saadan talle abipaluva pilgu ja ta tuleb kui prints valgel hobusel ning tellib minu eest, mida ma soovin.

Starbucksis on lisaprobleemiks see, et tavaliste (väike, keskmine, suur) suuruste asemel on seal mingi oma suuruste klassifikatsioon, mille ma alati ära unustan. Lisaks hunnik erinevaid joogivariante, mida tellides keel sõlme läheb. Kui ma olen pidanud tellima ilma mobiilirakenduseta, siis ma jään lihtsalt tavalise cappucino juurde, sest ma tahan leti juurest minema saada, mitte seal teenindaja ja teiste klientide aega raisata. Ja muidugi rahaga tegelemine. Enne tellimust ei ole võimalik teada, mis maksumuseks on, sest USA idiootse süsteemi järgi on hinnakirjas nähtava hinnad ilma maksudeta. Uhh. Ja kui ma üritan täpset raha otsida, siis ma lähen jälle närvi, sest siinsed mündid on võõrad (ja ebaloogilise suurusega) ning siis see järjekord, mu selja taga… ehk ma lihtsalt kallan peos oleva raha teenindajale kätte, lootes, et temal õnnestub vajaminev summa kiiremini üles leida.

Ehk Starbucksi mobiilirakendus on minu jaoks kui taevane kingitus. Selle asemel, et puterdades tellimust öelda, saan ma rahulikult valida, mida ma tahan, mis suuruses, mis lisanditega ning kui valmis olen, siis vajutan nuppu ja voila!

Ja kui järjekord ulatub uksest välja, ei pea ma oma asju pakkima ja järjekorra lõppu otsima minema (seejuures oma lauakohta kaotades). Istun aga oma läpa taga, esitan tellimuse ning siis nii umbes 5min möödudes kõnnin letini, võtan oma kohvitopsi ja istun tagasi oma läpa taha.

Lisaks mobiilirakendusele on Breckenridge Starbucksil ka teisi eeliseid. Näiteks selle asukoht on minu jaoks ideaalne. Peale tööpäeva lõppu ei pea Bryan umbes peatänavale sõitma, vaid ma saan lihtsalt üle jõe parkimisplatsile minna.

Siiani pole probleemi olnud ka kohvikus koha leidmisega. Ma ei taha minna kohvikusse, tellida kohvi ja siis avastada, et mul ei olegi kuskil istuda. Kuna ma teen kohvikus tööd, siis on laud ja tool hädavajalikud. Muidugi ei saa ma Starbucksis alati oma lemmiklauda, aga siiani ei ole ma pidanud pettunult lahkuma.

Tasuta wifi ja võimalus arvutit laadida. Kuigi osa tööülesannetest on tehtavad ka ilma WiFita, siis lõputult ei saa ma netivabas keskkonnas viibida. Kuna USA telefonipakett ei luba mul ka telefoninetti jagada, siis pean valima koha, mis pakub mulle internetti. Starbucksi pakutav internet on piiramatu mahuga ja piisavalt kiire. Ja võimalus laadida! Ausalt, minu meelest ei ole Eestis ka igal pool niivõrd häid võimalusi. Pistikupesad on pea iga laua ääres ja minu kobakas adapter mahub ka mugavalt ära. Kuigi tänu uuele akule on mu kallis Dell justkui uue elu saanud, siis üle paari tunni ta ikkagi välja ei taha vedada, nii et võimalus juhe seina pista on asendamatu.

Vaade – ma tean et see on midagi väga totrat ja ei peaks eriti lugema, ent mul on võimalus akendest mägesid, lund ja puid näha. Mitte igas kohvikus, kus ma käinud olen, ei ole sellist võimalust. Ainus koht, kus on parem vaade, on raamatukogu, kuid raamatukogu miinuseks on see, et pole niivõrd mugaval ajal avatud (ja kohvi ka seal ei saa).

Võimalik, et üks hetk leian ma mõne teise kohviku, kus minu tellimust hakatakse tegema kohe, kui ma nina uksest sisse pistan. Aga vähemalt praegu naudin ma kohvikumelu ja kohvi, ilma kohustuseta kellegagi suhelda.

 

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s