Minu tavaline päev: kirjutamist, suusatamist ja kamaluga muudki

Ma arvasin, et need mõned kuud, mis ma USAs veedan, saan ma suusatada ja aega surnuks lüüa. Ma unustasin ära oma fantastilise oskuse: kui silmapiiril on näha vaba aega, siis mingil imekombel on see sama kiiresti läinud, kui tuli. Kuidas ma siis siinkandis oma päevi täidan?

6.00 – äratus! Kuigi ma ise ei pea kuskile nii vara minema, siis mulle meeldib koos Bryaniga üles tõusta. Kui ma jääksin voodisse edasi magama, siis ei jõuaks ma enne lõunat midagi teha ja tunneksin hiljem, et päeva läks raisku. Kui Bryanil on tööpäev, teen mina meile hommikusöögi. Kui Bryanil on töölt vaba päev, siis kuna tal on nagunii hiljemalt kell 7 silmad klõpsti lahti, teeb tema meile hommikusöögi ja mina saan ärgata nt pannkookide lõhna peale.

20171214_103609-01

See oli üks ilus päev, kus ma suusatasin värskel lumel vähem kui kahe tunniga 17km. Siiani parim tulemus, sest Breckenridge’s on olnud küllaltki aeglane hooaja algus ja tänaseks on avatud näiteks ainult 13% kogu kuurordist. Õnneks ülejäänud nädala ilmaeennustust vaadates on näha, et lund peaks juurde tulema!

7.00/8.00-15.00/16.00/17.00 – Bryan liigub tööle ja ma liigun tihtipeale temaga linna kaasa. Linnas olles lähen kas suusatama, Starbucksi või teen mõlemat.

dew tour

Kes on kuulnud Dew Tourist? Teate küll, Kelly Sildaru ja suuskadel trikkide tegemine? See üritus toimub iga aasta Breckis ja õnnestus ka seda vaatamas käia. Hüpped jm, mis tehakse, on ikka uskumatult suured! Ma ei julgeks vist elu sees midagi sellist proovida. Ma lootsin suvel, et ehk saaks raja kõrvalt Kellyle kaasa elada, aga nagu kõik uudiseid lugevad eestlased teavad, siis kahjuks peab Kelly põlvevigastuse tõttu korraliku hunniku võistluseid vahele jätma, seejuures Dew Touri. Aga ehk järgmine aasta…

Rohkelt suusatamist ning hooajapilet hellitab natuke ära. Kui minna kuskile mujale kuurorti, kuhu ma tean, et ma tõenäoliselt tagasi ei tule ja ma olen päevapileti eest hingehinda maksnud, siis olengi mäel esimest liftist viimaseni. Praegu ei ole mul probleemi minna mäele, saada aru, et lumi on natuke kehvavõitu, liftijärjekorras peab liiga kaua seisma, varbad külmetavad ning siis otsustada, et ma pigem lähen mäelt ära.

Mõnes mõttes käin ma praegu mäesuusatamas nagu mõni teine käib jõusaalis trennis – paar tunnikest harjutusi (jah, päriselt ka, suur osa mu suusatamisest koosneb hetkel erinevate harjutuste tegemistest, et oma nõrku külgi arendada) ja siis mäelt minema. Eks kui lund rohkem tuleb ja rohkem radu avatakse, siis püsin mäe peal ka pikemalt, aga hetkel ei näe mõtet.

Kui ma olen kella 9st mäel, siis kuskil lõuna paiku suusatan alla, söön kodust kaasavõetud toitu ning lähen Starbucksi tööd tegema, kirjutama ja kohvi jooma. Miks ma oma “kontoriks” just selle kohvikuketi esindaja olen valinud, sellest mõnes teises postituses. Tööpäeva lõppedes korjab Bryan mind sealt peale ja aeg koju minna. Hooaja alguses, kui avatud oli vaid üks roheline nõlv, siis istusin ka terve tööpäeva Starbucksis.

1513454945994

Ennelõunal suusatamas, pärastlõunal kirjutamas.

15.00/16.00/17.00 Bryani tööpäeva lõpp sõltub sellest, mis tal täpsemalt teha oli vaja, milline grupp oli jne aga seejärel siirdume koos koju. Õhtu on reeglina täidetud söögitegemisega (enamjaolt olen mina kokaks, uskumatu, ma tean!), ma teen mõnikord veel oma tööülesandeid, mida päeval tehtud ei jõudnud (eriti siis, kui ma suusatamas käisin) ning üritan iga päev teha ka oma füsioteraapia harjutusi.

Füsioteraapia on üks osa mu rööprähklemisest. Ma tean, et tõenäoliselt peaksin ma keskenduma ainult harjutustele aga selliselt suren ma igavusse ja kipun harjutusi “läbi tormama”, nii et füsioteraapia taustaks käib telekast mõni seriaal või film. Harjutused + massaažirulliga rullimine võtab kuskil 30-50min. Enam-vähem sama kaua kestab ka üks episood ning aeg läheb lennates.

21.00/23.00/01.00 – magama! Kuigi ma üritan ka normaalsel ajal, kell 21, voodisse jõuda, siis kui ma lõpetan mingit tööasja või tuli kirjutamisel inspiratsioon peale, võin ma ka pikalt peale keskööd arvuti taga nohistada. Uus-Meremaal oli õigel ajal magama minek lihtsam, sest igapäevane füüsiline töö on midagi muud kui mõne tunni jagu suusatamine ja kohvikus kirjutamine, kuigi kõrguse tõttu võib ka linnas kiirkõnni tegemist spordina arvestada… Tundub, et nüüd on pulss  viimaks tasapisi normaliseeruma hakanud, keha harjub selle 3000m kõrgusel olemisega ära.

Nendel päevadel, kus ma ei lähe linna suusatama ega Starbucksi istuma, ei saa ma ikka päev otsa lage passida. Kui ma tean, et ma jään koju, siis käin ma klubihoones (ca 5min jalutada) ujumas ja mullikas istumas ning pesen klubihoone pesumasinas ka pesu (meil on küll enda pesumasin ja kuivati olemas, ent kuivati on küllaltki väikese võimsusega ja nt teksapaari kuivatus võtab terve igaviku, nii et lihtsam ja kiirem on selliseid raskemaid asju klubimajas pesta ja kuivatada.

Selle ajaga, kui ma olen ujunud, mullivannis tšillinud ja end ära pesnud, on ka pesu valmis). Ja seejärel… teen kodus sama, mis ma oleksin Starbucksis teinud – teen tööd ja kirjutan.

Aga mis on siis see salapärane töö? Noh, rohelist kaarti ei ole ma kuskilt veel kätte saanud, nii et siin ma ei tööta, aga õnneks on variant enda firma kaudu midagi teha ja kuidagi sattus nii, et just USA perioodi ajaks hakkas tulema uusi koostööpakkumisi, millega saan nüüd rõõmsalt oma aega täita. Tegutsemist igal juhul jagub.

Ja kirjutamine! Novembrikuus osalesin ma NaNoWriMol ja otsustasin detsembris sama hooga jätkata. Ehk siis alustasin uue loo kirjutamist ning samal ajal toimetan ka NaNoWriMo lugu, et see enne Eestisse jõudmist valmis saada, sest raudkindlalt leian ma Eestis mustmiljon asja, mida teha ja kust on kirjutamiseks keerulisem aega näpistada.

20171215_153409-01

Roheline draakon, kes loeb lume peal raamatut. Kõik suurepärased asjad ühel pildil koos.

Mõnikord vahin ka niisama telekat, tegelen järgmise nädala kalendri ettevalmistamisega või magan hommikuti veidi kauem aga üldiselt ei oska ma lihtsalt olla ja puhata. Ikka on vaja leida midagigi, mida teha, et noh – aeg raisku ei läheks!

20171216_163028-01

Nagu mainisin, siis erinevaid suuski on mitmeid. Kõige vasakpoolsemad on isa omad, seejärel on roosad K2 Alluvit ja sinised K2 Potion suusad, mis on minu omad. Ülejäänud viis paari on Bryani töövahenditeks.

Ja nüüd lõpetuseks see, et kui ei oska ise aega leida niisama olemiseks, siis miski sunnib aega maha võtma. Ma ei tea, mis mulle pühapäeval õhtusöögis vastukarva oli (doktor Google diagnoos süüdistab ube, mida ma keetmise ajal maitsesin ja mis sel ajal veel toored olid), aga kohe peale õhtusöögi lõpetamist oli jube kehv olla, öö möödus voodis väherdes ja mõmisedes ning hommikul kallistasin esimese asjana wc-potti. Ja siis ei läinud ei suusatama ega teinud tööd, vaid veetsin terve päeva diivanil horisontaalis, kaaslaseks klassikalised toidumürgituse sümptomid. Õnneks õhtuks oli olukord juba kordades parem aga ube ei taha nüüd tükk aega näha.

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s