Ja nii ruttu see suusahooaeg läbi saigi. Laupäeval oli veel tore tööpäev (kui välja arvata see, et üks idikast lumelaudur mu suusakepi pooleks otsustas sõita. Ta veel vabandas, et ta ei sõitnud ju üldse kiiresti) aga pühapäeval sain just koduuksest välja astudes sõnumi, et pole vaja üles tulla. Kuna aga varustus oli vaja ikkagi kätte saada ja alla tuua, sõitsime ikkagi mäkke ning veetsime aega Alpine Cafe’s juttu ajades. Pühapäeva õhtul oli meil ka suusapatrulli tiimiga hooaja lõpetamise pidu ning nagu eelmiselgi aastal, oli see üks ülimalt lõbus õhtu!
Järgmine päev oli pisut vähem lõbus, sest me pidime pakkimisega alustama. Kõigepealt oli vaja ära sorteerida, mis kaasa võtta ja mis maha jätta. Kui ikka nii mitu aastat ühte kohta tagasi tulla, siis kipub ikka natukene oma kraami tekkima, mida pole mõtet üle ookeani edasi-tagasi vedada. Bryanil oli see seitsmes hooaeg ja 95% Uus-Meremaale jäänud kraamist ongi asjad, mis ta varasematel aastatel ostnud on. Nii et voodipesu, mõned riideesemed, köögikraam jne sai kõik ära pakitud ning siis Tashi juurde ladustatud, kellel õnneks ei ole midagi selle vastu, et me tema trepialuse konku enda asju täis toppisime.
Pakkimise käigus leidsime üles mu töökaardi, mida tagasi viies sai 5$. Lisaks leidsime ka hunniku sente, nii et kui asjad pakitud said, läksime pubisse puhkama.
Kui olime pakkimisega peaaegu lõpusirgele jõudnud, tuvastasime et meie viies äraantav pagas kaalub kõigest 11kg. Kaalusime ülejäänud neli kotti ka üle ning otsustasime, et meil on piisavalt vabu kilogramme, et see viies kott lihtsalt elimineerida. See tähendas muidugi seda, et pakitud kotid oli vaja lahti pakkida ja siis uuesti alustada, et viienda koti sisu ümber jaotada. Uuesti pakkides oli kotti vaja ka vahepeal kaaluda, et mitte kaalulimiiti ületada (siinkohal oli eriti suureks abiks kunagi Austriast soetatud pagasikaal) aga saime hakkama ning mahutasime kogu oma kaasavõetava kraami nelja kotti. See tähendab ka seda, et meil polnud vaja lisapagasi eest ei rongis ega ka lennukis maksta, nii et jess! Lisaks väärib tunnustust seego, et siia tulles ei suutnud me oma asju nelja kotti mahutada… Võimalik, et oma osa on selles mitmes kilos Eesti kommides, mis mul Uus-Meremaale tulles kotis ruumi võtsid
Aga jah, nüüd siis istume Aucklandis hotellis. Siia jõudsime muidugi rongiga. Kuna bussipilet on rongipiletist tunduvalt odavam, siis vahepeal jõudsime kaaluda bussiga Aucklandi sõitmist, aga lõpuks võitis ikkagi rong:
- raudteejaam on põhimõtteliselt kohe meie elukoha kõrval, samas kui bussijaam on linna teises otsas. Ehk raudteejaama pole probleemi jala kõndida, bussi peale minekuks oleks vaja kedagi, kes meie kraami autoga kohale viiks.
- rongis saab ringi kõndida, seal ei lähe süda pahaks, vajadusel saab juua/süüa osta
- ma saan rongis arvutiga tööd teha ning kui töötegemisest kõrini on, siis on aknast huvitavam välja vaadata
Hotellivalik on sama, mis juunikuus – Quadrant. Kuigi sedakorda pidime öö eest toonasest rohkem maksma, siis olime nõus selle ohverduse tegema. Me teadsime, et hotell asub heas kohas, teenindus on super, me jääme kindlasti rahule ning lisaks on igas hotellitoas olemas oma kööginurk ning pesumasin-kuivati. Meie otsuse õigsust tõendas ka see, et hotelli jõudes ja check–ini tehes öeldi meile, et saame kõrgema kategooria toa. Päris mullivanniga sviiti ei saanud aga rõdu ja voodi on suuremad, olemas on korralik laud ja diivan ning magamistuba on eraldatud.
Aucklandis oleme nüüd neljapäevani ja siis neljapäeva õhtul võtame suuna Los Angelese poole. Nii et jah – veel üks hooaeg Uus-Meremaal on läbi saanud! Selle nelja kuu jooksul jõudsin mäe peale 58 päeval ning suusatatud sai 956km. Järgmise hooaja eesmärgiks võiks võtta 1000km verstaposti kättesaamise!
Bryan, kaks suusakotti, kaks suurt reisikott ja kaks käsipagasit Ohakunes rongi ootamas.
Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn 