Peast soojaks läinud või julgus võtta riske ehk tagasivaade Uus-Meremaa aastale

Ma lahkusin Uus-Meremaalt rohkem kui 50 päeva tagasi. Pisut üle kuu aja olen Eestis olnud. Suurem osa sellest nagu orav rattas, saamata aega hingegi tõmmata. Aga nüüd võtan aega, et vaadata korra tagasi, kuidas Uus-Meremaa mu ellu tuli ja kõik pea peale pööras. Olenevalt inimesest arvatakse, et ma olen lõplikult aru kaotanud või et mind võib eeskujuks seada.

Märtsi lõpus avaneb selle aasta Working Holiday Visa taotlusvoor. Eelmine aasta üks sõbranna pani oma näpud kiirelt tööle ja jõudiski kohale, elades hetkel National Parki külakeses. Ootan huviga, kas see aasta ka mõni mu sõpradest proovib, on siis veel, kelle Uus-Meremaa seiklustele kaasa elada. Ja pärast koos nentida, et jaa……. see aasta muutis paljut.

Otsus magistriõppest paberid välja võtta – see on ilmtingimata otsus, mida olen kõige rohkem pidanud kaitsma ja põhjendama. Nagu blogiski olen kirjutanud, siis 2015a sügisel astusin Tartu Ülikooli magistriõppesse. Plaan oli olla aasta Uus-Meremaal ja tagasi tulles magistriõpinguid jätkata. Kuigi mingid kahtlused olid juba enne, siis Eestisse tagasi jõudes istusin ma loengus ja avastasin end mõtlemast: „Mida paganat ma siin teen?“ Palun mitte valesti aru saada: sotsiaaltöö on minu jaoks endiselt tohutult põnev ja huvitav, õppejõud on suurepärased ja kursusekaaslased toredad ja kogenud. Miks ma siis aga paberid välja tahan võtta?

Muidugi ma suudaksin magistriõppe lõpetada ja magistritöö ära teha – selles pole küsimustki. Milles on aga küsimus, on see, et kui ma ei näe end lähitulevikus (no nii 5a jooksul) täiskohaga sotsiaaltööd tegemas, siis miks ma peaksin hetkel magistrikraadi omandama? Muidugi paberi võib ju teha aga kui ma nt 10a pärast otsustan, et nüüd on aeg sotsiaaltöö käes, siis esiteks ma ei ole praktiseerinud ja ma olen suure osa õpitust unustanud ja teiseks on ajad ja teadmised muutunud, nii et ma peaksin nii või naa ennast täiendama.

Teha aga magistrikraadi lihtsalt selle pärast et… seda teha? Ei. Ma olen alati olnud inimene, kes leiab, et paberi pärast paberit teha, ei ole mõtet. Kui teha magistrikraadi erialase töö kõrvalt või plaaniga peale õpinguid erialast tööd alustada, siis vähemalt minul oleks lähenemine teine ja ma tunnen, et ma võtaksin õpingutest 110% – kasutades ära kursusekaaslaste teadmisi, küsides nõuandeid parasjagu käsilolevate juhtumite kohta jne.

Ma kujutan ette et see otsus ei pruugi olla väga selge ja natuke küsitavusi tekitav, aga minu enda jaoks on väga lihtne: ma ei näe hetkel, et ma hakkaksin erialaselt tööle, nii et miks ma peaksin kulutama enda, õppejõudude, ülikooli jne ressurssi sellele, et lõpetada magistrikraad, mida ma ei kasutaks?

Ülikoolist äratuleku otsusega on väga tihedalt seotud mu karjäärimuudatus. Kõige lihtsamalt saab seletada seda nii, et kirg, mis mul enne oli sotsiaaltöö vastu, on mul hetkel mäe peal töötamise osas. Ma ei mäleta kahjuks millal täpselt, kuid vist kuskil augustikuus helistasin ma Ruapehu tööbussi oodates Sukhyle ja ütlesin talle, et suusapatrulli töö on nii huvitav, aga et ma ei tea, kas ma peaksin sellele kaaluma, sest ma olen nii vana ja sotsiaaltöö on ka huvitav ja mul poleks rahagi, et töö jaoks vajalikke koolitusi teha jne jne. Sukhy ütles mulle, et lõpetagu ma vabanduste otsimine ja kui see mul silma särama paneb, siis andku ma minna ja hakaku tegutsema. Ta ütles seda muidugi ilusamini aga põhimõte oli selline.

Ja see mõte kasvas ja arenes ja sättis end mu hinge ja nüüdseks on idee ja soov mäe peal töötada kujunenud plaaniks. Eestisse tagasi jõudes alustasin ma tööd Kiviõlis Tuhamäel suusainstruktorina ning õnnestus kohe nii õigel ajal siia tulla, et 10. märtsil sain tehtud ka suusainstruktori eksami, nii et olen nüüd täiesti paberitega õpetaja (ma sellest kirjutan veel hiljem).

Suvel lähen uuesti Uus-Meremaale. Kahjuks ei saa ma sinna küll tööviisat, kuid turistiviisaga on mul endiselt võimalik mäe peal vabatahtlikuna töötada (ehk saada vajalikku kogemust) ning teha ära Uus-Meremaa suusainstruktorite süsteemi level 1 ja level 2 eksamid. Talvel aga hooaeg Eestis ja siis saaks loodetavasti juba sponsorviisa Uus-Meremaale ning saaks seal terve hooaja töötada. Ja seejärel – talv talve järel. Hetkel suusainstruktorina ja siis loodetavasti üks hetk toimuks vahetus suusapatrulli suunas…

Ja sellega seostub väga hästi mõtteviis „Ma saan hakkama“. See ei tähenda seda, et ma oleksin nüüd leidnud, et ma olen mingi kõikvõimas jumal, vaid pigem usk sellesse, et ma tulen toime. Kui mitte niipidi, siis naapidi. Arvate, et ma suplen rahas ja ilma töökohata Uus-Meremaale minek on sõrmenipsu küsimus? Ei. Kaugel sellest. Ma arvan, et see hooaeg mäe peal tuleb hulga vähem roadtrippe („Ohh, kesköö on, läheks ostaks 30km kauguselt tanklast jäätist?“) ning hulga rohkem hetki, kus ma mõtlen, et pidin ma see hooaeg siia tulema, oleks võinud Eestis olla ja 2018 suvel end kohale vedada. Aga ma üritan anda endast parima – teha juba praegu tööotsi siit ja sealt, vastata võimalikele paljudele pakkumistele „jah“ ning jätkata oma raamatute kirjutamisega. Valmistuda selleks, et need kuud Uus-Meremaal tuleb mul üle elada kaugtöö toel. Ega ka see otsus, et alustada uue karjäärisuunaga ei tule nii kergelt ja hirme on palju, aga ma saan hakkama. Kuidagi ikka.

Ma tean, mida ma tahan ja ma olen nõus selle nimel vaeva nägema. Ma tahan töötada mäel ja ma tahan olla Bryaniga koos. Ehk siis ka viimane suur asi, mida Uus-Meremaa mu elus muutis. Nagu mulle kommenteeriti, siis tüüpiline 21. sajandi armastuslugu: eestlanna läheb Uus-Meremaale ja kohtab seal ameeriklast. Ma ei ole olnud seda tüüpi, kes oma eraelu tohutult palju blogipostitustes lahkaks, aga kuna see postitus on sellest, kuidas Uus-Meremaa mind muutis, siis ei saa ma Bryanit siit välja jätta. Ma ei läinud maakera kuklapoolele plaaniga leida endale uus kutt (eriti kutt, eks elab üle ookeani, sest kaugsuhe on raske), aga siin otsustas elu jällegi keelt näidata ning üllatada. Ma ei tea täpselt, mis tulevik toob, kuidas või mis kõik välja kujuneb, kuid ma ootan seda huviga.

  1. märts saab hakata selle aasta Working Holiday viisadele kandideerima. Soovitan soojalt – kandideerige ja minge. Aga olge valmis selleks, et aasta lõppedes vaatate möödunule tagasi ja mõtlete: „Mis kurat see nüüd oli?“
Advertisements

3 thoughts on “Peast soojaks läinud või julgus võtta riske ehk tagasivaade Uus-Meremaa aastale

  1. Mina sean sind igatahes eeskujuks!!!

    Käisin laupäeval lastega Tuhamäel – ehk kohtusime mäe peal? – ja seal / teil oli väga tore. Lumi oli oodatust parem, kogu personal väga kena ja viisakas.

    Kas raamatuid kirjutad edasi?

    • Ehk nägite mind tõesti ringi suusatamas – ma olen ainus naissoost suusainstruktor meil ja reeglina sõidangi ringi punase suusakooli jopega. Laupäeval olid mul tunnid ka, nii et siis võis näha õpilastega mäel tegutsemas.

      Hea meel kuulda, et oli positiivne kogemus! Varsti saab küll hooaeg läbi, aga eks järgmine aasta jälle.

      Raamatute kirjutamisega jätkan ka kindlasti. Hetkel on kaks juttu pooleli ning loodan vähemalt ühe enne suve algust avaldamiskõlblikuks saada.

Jaga oma mõtteid

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s