Külaline kahes kohas: raadiosaade “Järgmine peatus” ning rubriik “Seikleja”. Kuula & loe!

kollaaz

Uskumatu, aga see oli 10 aastat tagasi, kui ma astusin sisse Õhtulehe toimetusse ning hakkasin tööle suvereporterina. Ning eile astusin ma uuesti Õhtulehe toimetusse, sest Liina, kes minuga samal ajal suvereporterina alustas, veab Õhtulehes vinget reisimise teemalist podcasti, kus tutvustatakse erinevaid reisisihtkohti üle kogu maailma. Ning mina käisin seal rääkimas – muidugi Uus-Meremaast! Paras väljakutse oli mahutada ühte aastat poolde tundi, kuid ma arvan, et vist sain hakkama. Aga minge ja kuulake! Kliki siia.

jargmine-peatus

Mina ja Liina enne kui salvestus peale hakkas

Ja kuigi ma andsin endast parima, siis kõike ei õnnestunud raadiosaate ajaraamidesse ära mahutada aga pole hullu, sest Henri ja Kadi, kes veavad Estlanders’i reisiblogi, alustasid just uue rubriigiga “Seikleja” ning mul oli au olla nende esimene külalisautor. Vajuta siia, et lugeda!

Arvestades seda, et Kadil ja Henril on Uus-Meremaal veel paras hulk aega ees ning ma juba tean, et “Seikleja” rubriigis on veel külalisautoreid tulemas, siis hoidke aga silma peal! Uus-Meremaa lugudest ei saa (vähemalt minul) küll kunagi küllalt.

estlanders

Advertisements

2 thoughts on “Külaline kahes kohas: raadiosaade “Järgmine peatus” ning rubriik “Seikleja”. Kuula & loe!

  1. Mulle on aastate jooksul mitu inimest “Aitäh!” öelnud, sest lugedes-kuulates mu seiklemisi Alaskal või Teravmägedel või kus iganes, on neile tulnud ka tahtmine minna ja teha, ja siis nad on tagantjärele “Aitäh!” öelnud – vahel postkaarte saatnud, vahel meilitsi, vahel näost-näkku – sest reisimise tulemusena on ägedaid asju nende elus pihta hakanud ja nad on tahtnud tänada. Nii, nagu mina kunagi inimesi tänasin :), ja nagu sinagi mu köögis hiljuti ütlesid, eks.

    Nüüd ma loen su seiklusi ja mõtlen, et kusagil on raudselt inimesi, kes praegu sinu seiklusi jälgivad ja selle tulemusena ise ka seiklema hakkavad, ja siis avastavad, et nad on nii paljudeks asjadeks võimelised, ja kui äge elu tunduda võib, ja ükspäe’ nad tulevad su juurde ja ütlevad “Aitäh!” Võib-olla on seda juba juhtunud isegi?

    Ja tahtsin nüüd küsida: mis tunne on olla seal “teisel” pool nüüd, seiklejana? Sest nüüd oled sina ju see, kes reisib ja teeb 🙂

    • Otse on minu juurde tulnud ja “Aitäh” öelnud kolm inimest, kelle puhul siis minu seiklused ongi olnud otseseks mõjutajaks, mis neile tõuke andis. Väga huvitav on seda teada!

      Aga minu tunne… hetkel on tunne, et ei tee ju midagi nii erilist! Lihtsalt mõtlen ja teen, mõtlen ja lähen! Aga eks see esimese sammu tegemine ja avastamine ongi kõige hirmsam ja kõige keerulisem.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s