Kümme kuud kui koduigatsus

Palun, võite nüüd näpuga näidata ja teadja häälega seletada, et muidugi pidi koduigatsus lõpuks kätte jõudma, mis sest et ma ütlesin, et mul kunagi koduigatsust pole. Vaatasin oma vanad postitused läbi ja ei Saksamaal, Austrias ega varasema Uus-Meremaa elu jooksul pole tõesti selle kohta ühtegi märget. No ikka selline klassikaline koduigatsus, kus meel on must, nutad patja ja tunned, et annaksid ükskõik mida, et kohe ja nüüd tagasi saada. Muidugi olen igatsenud teatud toite ja inimesi, aga koduigatsust kui sellist ma ei ütleks, et olen tundnud. Ja nüüd järsku oli see tunne nii ootamatult käes, et ma ei osanud nime andagi ja läks veidi aega, enne kui taipasin, et ahhaa… see ongi vist see koduigatsus… Ja siis oli jube kahju neist kes koduigatsusega kuude kaupa maadlema peavad.

that-wanaka-tree

Sel päeval kui kümme kuud täis sai, sõitsime Isabeliga Wanakasse, kus saime kokku Ulrika ja Ulrika vana korterikaaslasega. Ja see kuulus Wanaka puu – mina ja Ulrika ujusime selle juurde tere ütlema.

Aga väike üllatus ka. Kes arvas, et eelmise lõigu peategelane on Eesti, siis ma küll igatsen oma sõpru ja peret (ja kohukesi) ning ootan väga, millal Eestisse jõuan ja kõiki kallistada saan, kuid tohutu koduigatsuse peategelaseks on Ruapehu.

Asi pole otseselt Omaramas ega töös (mis siiski on nüri aga elab üle) ega inimestes, kes siin on, vaid nagu Todd ütles, siis iga koht, mis tulnuks peale Ruapehut, oleks mulle samamoodi mõjunud ja samasuguse igatsuse tekitanud. Ma küll siin patja pole nutnud aga esimene nädal oli kohutav! Hommikul ärkasin, mõtlesin mäest. Restoranis töötades vaatasin mägesid ja mõtlesin Ruapehust. Telefoni taustapilt on mäe peal tehtud. Kõige rohkem suhtlen endiselt mäel kohatud inimestega. Õhtul magama minnes mõtlesin mäest. Unes nägin mäge. Noh, täislaks, eks ole?

Mõtlesin mitmeid kordi, et need mõtted blogisse kirja panna aga lükkasin edasi ja hea, et seda tegin, sest nüüd on see koduigatsus pisutki leevenenud. Isabel ning Anais (mu kaks peamist töökaaslast) on vinged ja see aitab kõvasti kaasa sellele, et Omarama elu talutavamaks teha. Kuid sellegipoolest ma tunnen, et ma ei ole siin mina ise. Mäe peal öeldi mulle väga palju, et ma olen kogu aeg nii rõõmus ja positiivne. Siin tunnen ise ka, et suunurgad on all ning meel must ja selleks, et sama positiivne ja rõõmus olla, pean ma nii palju energiat kulutama, vaeva nägema ja sellele keskenduma. Mõtted ikka tiirlevad selle juures, et mis mäel tegime ja mis Ohakunes toimus ning mida kõike ma annaksin, et saaks mäele tagasi. Klassikat ju teate, et oled valmis oma hinge saatanale müüma, et saaks, mida soovid:

Mina: „Kuule, kui sa saatanat juhtud nägema, saada ta Omaramasse.“
Bryan: „Sinu jutu järgi tundub, et ta on juba seal.“

Todd ja Ulrika võiksid ka pikalt kirjeldada seda, kuidas ma esimene nädal ainult halasin, et ma olen ikka nii vales kohas ja töö pole õige, mäed pole õiged, inimesed pole õiged… Uhh… Nõme tegelikult.

Kuid olen sundinud end seda koduigatsust eirama. Kellele meeldiks töökaaslane, kes tuleb uude kohta tööle ning suudab rääkida ainult sellest, kuidas eelmine koht ikka niiiiii palju lahedam oli ning kuidas sa niiiiiiii palju neid eelmisi inimesi igatsed. No kellelegi ei meeldiks. Nii et ma ei teegi seda. Koduigatsus on mul rangelt vaba aja tegevus ja siis ma võin mõelda ja siis ma võin igatseda seda…

…kui tore oli esimese liftiga mäkke sõita ning isegi see lühike maa Parklane ja Gianti vahel oli suurepärane energiasüst.

…mis tunne oli seista tööpäeva lõpus, kui päike juba alla vajus, Giant kohviku ees, mägi on inimestest tühi, rajamasin on just alla läinud ja me oleme valmis sõitma ja nautima igat hetke.

…kui hea meel oli mul iga hommik tõmmata selga oma tööriietus. Olgu see siis barista musta värvi riided või suusapatrulli punased ja valge ristiga riided.

…korda, kui ma läksin Triangle sõitma ja ma nägin, et keegi pole seal juba tükk aega käinud. Rada oli tühi, jälgi polnud ja see vaikus… Mis sest, et ma raja lõppedes suusad ära pidin võtma, et üle kivide tõstukini turnida. See oli seda väärt.

…kuidas ma teadsin juba oma lemmikradu, teadsin seda, kust pöörata, kus hoogu maha võtta, kus täiega panna ja millised kivid veel üleeile olid kaetud aga täna juba paljad.

…kuidas vulkaan oli küll nii pirtsakas, aga pakkus siis võimalust tormi-iilidega üleval kohvikus tööd teha või ootamatult taeva klaariks lõi ning helesinise taeva all valgel lumel liuglemist sai nautida.

…et mu suusatamiseoskus on nii palju paranenud et isegi jää peal ma ei surnud hirmust ära, sest kuigi jube oli ikka, siis ma ju teadsin, mida teha tuleb, et terve nahaga alla jõuda.

…millise adrekalaksu ja uhkusetunde see andis, kui ma kuidagi ennast ületasin. Olgu selleks siis lumelauaga edukalt ühelt servalt teisele saamine, Hamiltonist allasõitmine, uus kõige kõrgem drop või pehmes kevadlumes raskete pööretega toimetulemine.

…et mäele tööle minek oli mõnus. See oli tuttav ja see oli nagu kojuminek. See oli lihtsalt super.

Kuid muidugi ei saa inimesteta. Hiljuti mu korterikaaslane Joanna küsis just, et milline on kõige hullem toa/korterikaaslane, kellega ma koos olen elanud. Ma kõigepealt naersin natuke, sest elu Lodges varustas mind ikka aastateks erinevate lugudega ja annab valida sealt seda kõige hullemat. Aga tõsiasi on see, et kuigi Lodge elu vahepeal täiega pinda käis (khm… augud seinas ja hingedelt mahalöödud uksed) ning kogukahjustuse summa ulatus 5000 dollarini (see ei sisalda neid kahjustusi, kus süüdlane ise oma jama kinni maksis) siis on osad inimesed nii Lodgest kui ka mäepealt veel üks asi, mida ma igatsen.

Sarah ning meie list ja temaga igal ajal tšillimine ning see, kuidas terve päev lahusolekut (töö meil erinev, nii et siis ei näinud) tekitas tunde, nagu poleks mitu päeva sõnagi vahetanud.

Kui Andres kuulis, et ma talve armastan, siis ta tegi mulle abieluettepaneku ning leppisime kokku, et kolme aasta pärast on pulmad. Ja pärast seda kutsusime kogu aeg teineteist tulevaseks meheks ja tulevaseks naiseks.

See, kuidas ma peale tööd korraks Bryani tuppa läksin, ning seal siis miljon aastat mingit filmi või sarja vaatasin.

Zane võib olla küll üks veidramaid inimesi, keda ma kunagi kohanud olen, aga kui ta on õnnelik, siis ta on ÕNNELIK ning kui ta teeb lollusi, siis ikka nii, et meie kõhud kõveras naerame. Korra mingil hommikul kui mul toauks lukust lahti oli, siis ta tuli üllatuseks tuppa ja lihtsalt hüppas mu voodi peale. Ma siis röökisin ta peale, et „Kasi välja!“, sest ma tahtsin magada. Hiljem tuli ta ütlema, et „Tead, Ene, ära tee enam oma kurja häält. See on hirmus.“

Charlie naer on selline, et seda oli kuulda üle terve Lodge ning kes kuulis, hakkas ka ise naerma või vähemalt naeratas. See on uskumatu, kuivõrd nakkav mõne inimese naer on ja kuivõrd hea seda kuulata on.

Todd ning kuidas ta kohale ilmus ja kuidas siis järsku midagi huvitavat toimus. Olgu selleks keskööl (tühjas) raudteejaamas istumine ja Tuljaku šokolaadi söömine, minu toas värviraamatute värvimine, Sarah toas kolmekesi põrandal lebasklemine (korra nii et Sarahit ei olnud ise toaski ja kui ta tuppa tuli ja meid kolmekesi pimedas toas põrandal poolmagamas nägi, siis ta lihtsalt ohkas) või öösel pidžaamaväel 30km kaugusele bensukasse sõitmine, sest „jäätist tahaks“.

Alati töölt/mäelt koju tulles Craigi nägemine ja valjult hüüdmine, et tere õhtust ja kuidas sul nüüd läheb?

Will ning tema lollused ja trikid, mis kujunevad kindlasti legendiks ja mis sundisid väga mitmeid inimesi küsima, et kuidas on võimalik, et ta suusapatrullis töötab.

Carmen, kes vähemalt korra kahe nädala jooksul oma toaukse lukku lasi ning tuppasaamiseks läbi minu akna, üle katuse ja läbi enda akna pidi ronima.

Craig ja tema kuradi šoti aksent, millest oli väga tihti lihtsalt võimatu aru saada!

Sha, kes oli vist kõigi arvates maailma kõige nunnum ja armsam inimene üldse. Aga kui ta pahaseks sai, no siis hoia alt!

Jannek, kes võis küll nii tohutult pinda käia, kuid kes tegelikult oli lihtsalt ju noor ja esimest korda välismaal ja täitsa tore.

Dutchy, kes küll ei elanud Lodges, kuid kes on üks lahedamaid bosse, kes mul üldse olnud on. Tema õpetas mind suurepärast kohvi valmistama, tema on see, kes oskab vilistada nii nagu baristanurka oleks peidetud vihmamets täis paradiisilinde ja tema oli see, kes vedas kihla ja uskus, et ma suudan sõidupausilt ka hilinemiseta tagasi tulla.

Lisa, kes vedas Dutchyga kihla, et ma jään hiljaks ja kuigi suvalisele inimesele võis jääda mulje, et me vihkame üksteist, siis ma tean, et tegelikult ei vihka.

Sama lugu Steveniga, kellega me nokkisime teineteise kallal nii palju, et ime et karvupidi kokku ei läinud, kuid kes tegelikult oli üks mõnus ja tore tüüp!

Ning ma ei saa unustada Elisat, kellega ma ei mäletagi enam täpselt, kus või kuidas tutvusime, kuid kellega saime kokku mäe peal ja mitte mäe peal, kellega koos pubisse läksime ja juttu ajasime, naersime ja kurtsime.

Okei, mu kümne kuu postitus on ka selline mõrkjasmagus, nagu üheksa kuu postituski ning vaatan jube palju kuskile mujale, kui viimasesse kuu aega. Aga mis seal ikka. Hea asi on see, et ma olen ikkagi Omaramaga nii palju ära harjunud, et see koduigatsus enam nii palju ei näri, ning üritan end sundida hetkes elama ja tulevikku vaatama. Nagu mainitud, siis Anais ja Isabel on suureks abiks. Aga kindlasti ootan seda aega, mil saan Omarama selja taha jätta ning… edasi liikuda.

2 kommentaari “Kümme kuud kui koduigatsus

  1. Pingback-viide: Üksteist kuud ehk peaaegu läbi | Tudengiraport - aasta Uus-Meremaal

  2. Pingback-viide: Üksteist kuud ehk peaaegu läbi - Blog24

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s