Siis kui maa väriseb

Kuna mul sai telefonidata otsa, siis esimene võimalus end internetiga ühendada, on siis kui ma tööle jõuan ja hotelli internetti näppan. Tavaliselt on mõned FB sõnumid öö jooksul tekkinud aga esmaspäeva hommikul oli wifisse jõudes neid sõnumeid kuidagi väga palju. Juba enne esimese lugemist pakkusin, et ju on Uus-Meremaal miskit juhtunud. Oligi – 7.8 maavärin Lõunasaare põhjaosas.

Ruapehul töötades oli East Cape kandis maavärin ja ka siis sain sõnumeid, kuigi olin maavärina keskmest ikka väga kaugel ja ega see maavärin suurt midagi ei teinud.  Arvasin, et sedakorda ka sama lugu ja muretsejad reageerivad ehk veits üle, sest meedia reageerib üle aga kui teised ka kohale jõudsid ning me end uudistega kurssi viisime, siis sain aru, et tegelikult ei ole keegi siin üle muretsenud ning meie oleme lihtsalt heas asukohas (ja tundetud inimloomad), et maavärinat ei tundnud. See oli esimene kord tööl olles, kui me igas toas, kus koristasime, teleka mängima panime, et uudistega kursis olla. Ja mida päev edasi, seda masendavaks asi läks. Olgu, hea on see, et inimohvreid oli väga vähe – kaks inimest hukkusid – aga kõik muu? Kindlasti lisas oma osa ka see, et maavärinas kannatada saanud piirkonnad pole enam anonüümsed „kuskil kaugel teisel pool maakera“ vaid kohad, kus ma olen olnud ja kust läbi sõitnud.

photo-by-nz-transport-agency

Kuigi ma ise ei ole sündmuskohtadele jõudnud ning ühtegi värinat ei tundnud, siis meedia vahendusel on pilte rohkesti kätte saada. Pildi autorid on kas pildi peal või siis pildi nimes mainitud.

photo-by-nz-defence-force

SH1 imeline rannikutee lõik…Seda auku näete mäeküljes? Seal on tunnel. Peaks vist lausa kaks tunnelisuud olema. Sõitsin sealt läbi, väga ilus oli.

photo-by-nz-transport-agency-2

Nagu näha, siis hetkel ei ole SH1 sõidetav.

photo-by-rnz-alexperro-2

Kui muidu ei saa aru, et midagi nagu valesti oleks (peale prao maapinnas), siis vaadake majast paremal oleva sissesõidutee paiknemist.

photo-by-rnz-alexperro

Riigi peamisel maanteel SH1 on imeilus rannikutee, mis kulgeb mööda rannikuäärt ja mida mööda ka ma ise Lõunasaarele jõudes alla sõitsin. Ühel pool on kaljud, teisel pool kivide vastu loksuv ookean. Ning mis sellest teest saanud on? Maalihked on selle läbimatuks teinud. Pilt, kus mäest läbi viivad tunnelid on peaaegu mulla alla mattunud – ma ju alles sõitsin sealt läbi?! Maanteega paralleelselt kulgev raudtee on osaliselt hoopis paarkümmend meetrit merre surutud…

Ja Kaikoura ise. See väike linnake, kuhu väga paljud turistid sõidavad, et delfiinidega ujuda või niisama suve nautida ning kus ma ööbisin ja leidsin, et täitsa lahe koht? Kuna SH1 on mõlemalt poolt linna kahjustada saanud, siis maad mööda linna ligi ei pääse. Nähakse vaeva selleks, et puhastada sisemaalt Kaikourasse viiv tee, aga millal SH1 puhtaks ja sõidetavaks saab? Kes seda teab.

Pidevalt hoidsime ja ma hoian ka praegu end kursis ka live-sõnumitega, kus järjest antakse teada, mis toimub. Üks hetk kardeti, et veoauto on maalihke alla jäänud… Ja siis tuli rõõmusõnum, et ta ikkagi leiti elusalt, olles kahe erineva maalihke vahel lõksus. Ma ei taha ausalt öeldes mõeldagi, kui see maavärin oleks olnud päeval, siis kui tee on täis autosid, busse ja raudteel sõidab reisijaid täis rong… Siiani on tegelikult olemas tõenäosus, et teid puhastades võidakse leida mõni mulla ja kivide all olev auto aga loodetavasti seda ei juhtu.

photo-by-rnz-alexperrophoto-by-rnz-rebekah-parsons-kingphoto-by-tonkin-taylorphoto-by-anna-redmondphoto-by-bradley-ross

Kahe saare vaheline praamiliiklus katkes mõneks ajaks, sest sadamakaid said kahjustada. Lennujaamad olid lühemat aega suletud.

Sõnum selle kohta, et antaks teada, kas keegi teab midagi kajakisõitjatest ja parvetajatest, kes olid mitmepäevasel jõematkal, kui öösel maavärin oli. Sõnum selle kohta, et nad on elusalt ja tervelt leitud. Uudis ja hoiatused, et maavärina ajal jõele moodustunud kividest ja muud rämpsust tamm on katki läinud ning vabanenud jõgi tormab nüüd mööda sängi alla.

Tsunamihoiatused ning see, kuidas päeva jooksul järjest tsunamihoiatusi tühistati, aga kannatada saanud Kaikoura sai oma 2m laksu ikkagi kätte. Pidevad hoiatused, et mitte rannikule minna, mitte minna vaatamisväärsustega tutvuma, hoida eemale jõgedest. Videod sellest, kuidas tsunamisireenid kõlavad ning sellest, kuidas inimesed kõrgemate kohtade poole kiirustades ummikutes istuvad.

Ja Kaikoura, kus läks elekter, kanalisatsioon ja vesi. Inimestel paluti vett kokkuhoidlikult tarbida, sest veevaru jagus umbes kolmeks päevaks. Siis tulid uudised ütlesid, et vett jagub veel 24 tunniks. Isoleeritud linnast inimeste evakueerimine. Maad ligi ju linna ei pääse, nii et saadeti teele mereväe laevad, kuhu siis kopteritega inimesi evakueeriti – Hiina saatis enda koptereid, et aidata oma kodanikke evakuatsiooniga, Malaisia, Singapur, USA, Austraalia ja kindlasti mingid riigid veel on juba abi pakkunud. Kui ma loen täna (kolmapäeval) live feedi, siis seal on järjest kirjas, et õhu kaudu toimetatakse kohale kaheksa tonni vett, 300 kilogrammi toitu ja tünnidega diislit. Lisaks ka generaatorid, veepuhastussüsteem ja kuivkäimlad. Praeguseks on paatide ja helikopteritega Kaikourast evakueeritud üle 400 inimese, 150 inimest pandi kohale sõitnud HMNZS Canterbury pardale. Loodetavasti päeva lõpuks on ära toimetatud kõik, kes tahavad lahkuda. Kokku ikkagi üle 1000 inimesi, kes linna lõksu jäid. Täpsustus nüüd neljapäeval – üle 1000 inimese on evakueeritud ja see peaks olema kõik, kes tahtsid lahkuda. Inimesed toimetati Christchurchi ja sealt edasi evakuatsioonikeskustesse. Mitmed riigid saatsid oma konsulid ja esindajad kohale, et kodanikke aidata – selles osas on tõesti väga imetlustväärt näha, kuidas see kõik kuidagi nii sujuvalt toimub, kuigi eks kurtjaid ja virisejaid ole ikka (nt inglise perekond kes olid maja peale laenu võtnud, et reisile tulla, ütlesid et maavärin muutis nende elu tähtsaima reisi õudusunenäoks ja kui neid Kaikourast evakueeriti, siis olid nad pahased, et kaks nende kohvrit kopteri peale ei mahtunud).

Praegu peaksid Aucklandis toimuma mereväe 75. aastapäeva pidustused ja mitu riiki olid oma laevad teele pannud, et pidustustel osaleda. Aga praegu on nad võtnud suuna Kaikoura poole (USA, Austraalia ja Kanada laevad), et seal abiks olla. Nagu lugesin kuskilt, siis tõenäoliselt selline aitamine sööbib inimestele mällu rohkem, kui järjekordne sünnipäeva tähistamine. Rääkimata sellest, et see tõestab vägagi hästi, miks on ka praegu vaja kulutada raha sellele, et õhuvägi ja merevägi oleksid tegutsemisvalmis.

Mu üks tuttav, kes töötas ka Ruapehul aga Whakapapa poolel, oli just veidi aega tagasi rõõmustanud, et jõudis Kaikourasse ja hakkab seal tööle. Temaga on õnneks kõik korras, aga ta on endiselt Kaikouras. Kirjutas, et muidu saab hakkama aga et järeltõuked võiksid lõppeda. Ja järeltõukeid on siiani olnud juba üle 2000 ning need pole sugugi nii nõrgad olnud…

On ka veel väikseimaid asulaid ja elamuid, mis on ära lõigatud. Evakueerimine oma kodudest. Majad, mis on liikunud meetrite võrra, majad mis varisesid kokku või mis võivad kokku variseda. Piimafarmid, mis peavad lüpstud piima maha kallama, sest veoautod ei pääse ligi, et piima ära viia. Piimafarmid, mis ei saagi lüpsta, sest lüpsiplatsid said niivõrd palju kahjustada. Kõigi väiksemaid asulaid ja ka üksikuid talusid käiakse kontrollimas, kas siis õhu kaudu kopteritega või erisõidukitega maad mööda.

photo-by-henrymcmullanphoto-by-emtvnewsphoto-by-isobelewingphoto-by-marlborough-district-councilphoto-by-naomiarnold

photo-by-newshub

Üks pildike pealinnast ka.

photo-by-newshub-2

Ning õnnelikud lehmad oma maalapil. Nemad on ka praeguseks päästetud.

Üks enimkülastatumaid hülgekolooniaid Ohau Pointis, on tõenäoliselt maavärina tõttu hävitatud.

Pealinn Wellington ei pääsenud, vaid sai ka paraja tabamuse. Hetkel on piirkonnad Wellingtonis, kuhu inimesed ei tohi minna, sest üks maja ähvardab ümber kukkuda ja seda teiste majade peale. Kokku on Wellingtonis 60 hoonet, mida tuleb põhjalikumalt uurida, sest ollakse mures hoone konstruktsioonidele osaks saanud kahjude pärast. Ja lisaks veel 28 hoonet, kus on võimalus, et osa hoonest võib variseda. Näiteks Defence Forces peakorter on määratletud juba kasutuskõlbmatuks ja tõenäoliselt rohkem kui aastaks. Inimesed ei saa samas ka oma kodudesse hetkel naasta, sest need jäävad ohutsooni või pole ohutuks määratletud. Ja tuletame meelde, et Uus-Meremaa on riik, kus ollakse maavärinaks valmis ning see ei ole pauk selgest taevast.

Ning et veel maavärinale lisa oleks – torm ja üleujutused. Nii et kui Kaikoura on maavärina tõttu ära lõigatud, siis teisipäeval ühel hetkel oli Wellington põhimõtteliselt ära lõigatud, sest ühe päevaga maha sadanud kuu aja vihmanorm sundis maanteid sulgema (või siis auto asemel kaatrit kasutama).

Meie hotellist lahkusid mõned külalised, sest nende kodu oli kannatada saanud piirkonnas ja nad tahtsid vaadata, mis kodust alles on jäänud.

Inimesed, kes on oma kodust ilma jäänud, kelle kodus käisid vargad, sel ajal kui nad põgenesid maavärinaohu eest. Inimesed, kes on kaotanud vara või kelle kodud on lihtsalt nii palju kahjustada saanud…

Lood sellest, kuidas varguse ohvriks langenud perele, kellelt muude asjade hulgas varastati ka erivajadustega tütrele vajalik mikrofonisüsteem, on üle 20 000$ raha kogutud. Kuidas inimesed pakkusid oma kodu peavarjuks. Kuidas inimesed jagasid küpsiseid. Vett. Toetust.

Eesti uudistes on seekordne maavärin juba figureerimise lõpetanud, aga siin ei juhtu see veel niipea. Ja miks peakski? Tegelikult oli see kohutav sündmus. Mitte keegi, keda ma tean, ei saanud kannatada aga sellegipoolest oli ängistus tuntav ja lihtsalt… kurb ning kahju. Uus-Meremaa tuleb kindlasti sellega toime, nad peavad toime tulema, elades maavärinate tulejoonel, aga sellegipoolest on see paras löök üleüldiselt majandusele ja ka iga kohaliku isiklikule elule.

Advertisements

2 thoughts on “Siis kui maa väriseb

  1. Isegi olen kunagi Kaikourat külastanud ja igati toredad mälestused on sellest linnakesest. Kahju et niisugused loodusnähtused juhtuvad, kuid hea, et enamik inimesi toetavad ja mõistlikud on ja aidata tahavad. Tore, et ise sündmustest piisavalt kaugel turvalises tsoonis oled!

    • Inimeste suhtumine on siin tõesti kuldaväärt, kuid egas muidu ei saakski elada sellisel maavärinate tulejoonel. Ja nii ongi, et kui meediast käib läbi kahtlus, et kas Kaikoura sellest laksust üldse taastuda suudab (eriti arvestades seda, et sisemaalt tulev tee pole ikka veel sõidetav ja SH1 ei pruugi väga kaua sõidetav olla), siis kohalikud ütlevad samas juba meedias, et ikka saavad hakkama ja tulevad sellest august välja. Turismist nad elatuvad aga turistid on ära hirmutatud…

      Ma ise ka õnnelik, et päris sinna sündmuste keskpaika ei sattunud. Tuttav, kes seal tööle pidi hakkama, on ka nüüd Kaikourast lahkunud ja lendab üldse Uus-Meremaalt ära. Eks see korralik värin + järeltõuked võivad ikka vägagi šokeerivad olla.

Jaga oma mõtteid

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s