Kuidas ma kogemata Lõunasaarele kolisin.

1-ohakune

Veel üks pilt Ohakunes, enne kui ma oma armastatud mäe (praeguseks) selja taha jätsin.

Kuidas mulle ikka meeldib, kui ma plaane teen ja need vussi lähevad. Ma olin 99.9% kindel, et pärast Ohakunet kolin Taurangasse. Miks ka mitte? Mulle meeldib Tauranga (või noh, pigem Tauranga Mt Maunganui osa), suvel oleks seal kindlasti oskajat baristat vaja, Todd elab seal, Põhjasaare idaosa (Napier, Gisborne), mis mul avastamata on, ei jää kaugele jne jne. Mõte oli seal töö leida ning enne lahkumist Lõunasaarel paarinädalane reisitripp teha. Hakkasingi sealsetele töödele kandideerima, uurisin ka teistelt, kes sinna suunda liiguvad (vahepeal jäi tunne, et iga teine inimene mäe pealt läheb Taurangasse) jne jne. Muidugi jäid silma ka mõned Lõunasaare tööpakkumised ja kui Taurangasse saatsin oma CV ja kaaskirja igale vähegi sobivale töökohale, siis Lõunasaare osas olin valivam ning reageerisin vaid kahele töökuulutusele. No sellised, mis mingil moel ikka täiega tõmbasid.

Ja mis juhtus? Muidugi sain esimese (ja tegelikult siiani ainsa) vastuse hoopis Lõunasaarelt. Kuna muid alternatiive polnud, siis kui Jack mulle helistas ja uuris, et kas ma olen ikka huvitatud (ta helistas mulle kohe järgmisel päeval, kui olin CV saatnud), ütlesin kohe, et davai, olen küll! Ma lihtsalt lõpetan talve ära ja siis sõidan alla.

Minu uueks töökohaks ja koduks saab Omarama nimeline linnake keset tühjust. Töökuulutuses oli lausa mainitud, et kes soovib kogu aeg pidu panna ning inimrohket linnakest, siis neil pole mõtet kandideerida. Küll aga võivad loodusehuvilised end seal nagu paradiisis tunda. Ausalt öeldes mul ongi tunne, et pärast nelja kuud ääretult intensiivset elu Ohakunes, kulubki vist ära omaette olemine ning… ma ei tea… matkamine (mitte et ma suusakuurordis töötades liiga vähe õues sain olla).

Teekond Ohakunest Omaramasse on muidugi paras rännak – 1030km. Kuna mulle meeldib öösiti sõita (ja ma ei suutnud lahkuda), siis Ohakunest läksingi lõpuks ära alles peale kaheksat õhtul, sihtpunktiks Wellington. Esimene õhtu ma küll nii kaugele ei jõudnud, sest tukk tuli peale ning bookisin endale kiiresti toa Highden hostelis (ülivinge välimusega maja!).  Järgmine päev muidugi kahetsesin seda otsust, sest öösel oleksin Wellingtoni tunduvalt kiiremini kohale jõudnud. Liiklus venis ja venis, isegi Auckland tundus selle kõrval normaalsena! Nii et mu plaan Wellingtonis veidi ringi vaadata, läks muidugi untsu. Läksin esimese asjana hoopis Warehouse’i et raha kulutada (uued püksid töö jaoks, pluus, pesu, otsasaanud šampoon jms) ning seejärel käisin Teresa juurest läbi, et juukseid lõigata. Tore oli kuulda, et mu juuksed endiselt väga terved ja toredad on, hoolimata sellest, et viimane kord käisin ma juuksuris ju enne Uus-Meremaale tulekut. Aga noh, nii vist läheb, kui laisk olla – ei värvi, ei föönita, ei sirgenda.

2-highden

Highden – ma ei ööbinud küll peamajas, kuid ka kõrvalmaja oli ülimalt lahe ning toa sisustus meenutas mõisaelu.

3-ulesoit-2

Vot nii vähe pilte ma tegingi Wellingtonis. Lehvitagem nüüd Põhjasaarele.

3-ulesoit-3

3-ulesoit-1

Suure osa üleminekust ma lihtsalt magasin ja ärkasin üles siis, kui saarekeste/poolsaarekeste vahele jõudsime.

3-ulesoit-43-ulesoit-5

4-picton

Tere Picton, tere Lõunasaar!

Nüüd aga juba istun praami peal ja üritan välja mõelda, kuidas ma end tunnen. Muidugi on kurb olla ja Sarahiga oli nii veider hüvasti jätta. Temaga saime hooaja jooksul nii lähedaseks, et kui näiteks üks päev ei näinud ja ei lobisenud, siis oli juba tunne nagu oleks terve kuu mööda läinud. Ei teagi, millal uuesti kohtume ja pläkutame… Igal juhul olen talle Londonisse külla oodatud. Ärevust on ka sees, sest pisut veider on sõita 1030km ilma töölepinguta. Muidugi me oleme telefonitsi ja meilitsi rääkinud, et töö ja majutus on ootamas, kuid ma olen ülemõtleja ja mingi osa minust kardab ikka, et jõuan kohale ja siis öeldakse: „Ummm… meil pole sind vaja. Hüvasti.“

Uus lõik, uus koht kus istuda – istun oma töökoha hotellis ühes toas ja lõpetan blogi. Ei saadetud ukse pealt minema! Siiasõit läks küllaltki sündmustevaeselt. Pärast praamilt mahatulekut sõitsin otse Kaikourasse, kuhu olin ööseks hotellitoa broneerinud. Järgmisel hommikul ajasin end niivõrd vara üles, et kell seitse olin juba autos ja sõitsin edasi lõuna suunas. Ning egas muud ei olegi, kui et ma sõitsin ja sõitsin ja sõitsin ja sõitsin. Mingi mõte oli vahepeal turistipause teha aga kuna vihma sadas järgmise mustri järgi „sajab vähe“ ning „sajab täiega“, siis ei olnud eriti isu kuskil vihma käes ligunedes ilusaid vaateid vaadata, mis nagunii vihmapilvede taha peitu jäävad.

Nagu kokkulepitud, andsin lõuna paiku bossile teada, kus kaugel ma olen ja kas ma jõuan ikka kolmapäeval, või jääb mu tulek neljapäeva peale. Ja siis kui kõne tehtud ja kellaaeg kokku lepitud, läks muidugi ilm terake ilusamaks, päike tuli välja ja ilusad pilved kepslesid taevas ringi. Siis oleks küll võinud turisti mängida, kuid selleks momendiks tiksus kellaaeg juba kuklas ja ei tahtnud enam väga pausi teha, tahtsin lihtsalt kohale jõuda – autoroolis olemisest sai pisut kopp ette. Eriti siis, kui seda paljukiidetud Lõunasaare ilu kuskil näha polnud ning mõnusate kurviliste teede asemel ma lihtsalt otse ja otse kulgesin. Kuid siis jõudsin jälle mägede (tegelikult küll küngaste) vahele, sõit läks kohe paremaks ja tuju rõõmsamaks.

5-tee-peal-1

Tee peal on klassikaline needus see, et ilus on küll, aga võimalus kõrvale tõmmata ja pilti teha, ei ole.

5-tee-peal-2

Kaikoura. Mäed. Mõnus.

5-tee-peal-3

tekapo-2

Vist oli Tekapo järv selle sinise iluduse nimeks.

tekapo-3

tekapo-1

Minu kullake. Vasakul tagumisel rattal on (jälle) uus piduriklots ja uus support (vist oli selle jubina nimi). Sõitis nagu miška selle tee maha.

Viimaks jõudsin ka nii kaugele, et nägin uue kodukoha nimesilti – Omarama. Enne õigele teele pööramist tahtsin näha, kui suur see linnake siis on ja otsustasin läbi sõita. Viuh. Tehtud. On alles pisike kohake. Tundub, et ma liigungi aina väiksemate kohtade suunas: Waiheke (9150 elanikku) – Te Puke (8040 elanikku) – Ohakune (1100 elanikku) – Omarama (231 elanikku). Kuid räägin oma kodulinnakesest mingi muu postitus veidi lähemalt.

Praegu võin lihtsalt öelda, et esmaspäeval kell kaheksa õhtul alustatud 1030km pikkune rännutee sai edukalt läbi ning kolmapäeval veidi enne nelja pärastlõunal jõudsin Countrytime hotelli ette, mis on (juhul kui plaanid vussi ei lähe) koduks ja töökohaks kuni mu working holiday viisa lõpuni.

uus-kodu

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s