Töötu, kes ei tea mitte kui midagi

20160927_090314-01

Viimase tööpäeva hommik. Varasematel aastatel on ka seda juhtunud, et lauad on sealt nõlva äärelt jooksu pannud ja siis pead neid taga ajama…

Eile, 27. septembril, sai mu baristatöö vulkaani otsas läbi. Ja nüüd? Noh, elame ja näeme, millal ja kuhu ma siit lahkun. Aga et elu ikka põnev oleks, siis lisaks sellele, et ma lähitulevikus töötu olen, on küsimärgi all ka pikaajalised tulevikuplaanid.

Uus-Meremaale tulles teadsin kindlalt, mis on mu plaan 2017. aasta jaanuaris, kui tagasi Eestisse lendan. Maikuus Mudbrickist ja Waihekelt lahkudes oli plaan sama. Lõpetades kiivide korjamise, oli plaan sama. Kui vanemad külas käisid ja kui vanemad tagasi Eestisse lendasid, oli plaan ikka sama. Ainult et tänaseks on plaanid muutunud. Või pigem on juurde tulnud ideid, mis on varasemale plaanile võimalikuks alternatiiviks saanud.

20160927_084148-01

Tavaliselt läheme üles liftiga…

20160926_075655-01

…aga kui vaja, siis ka rajamasinaga.

Kes ei tea, siis haridusliku poole pealt olen ma sotsiaaltöötaja. Bakalaureus on lõpetatud Tallinna Ülikoolis ning just enne Uus-Meremaale tulekut alustasin Tartu Ülikoolis magistriõpingutega. Mulle meeldib sotsiaaltöö. Ei. Ma armastan sotsiaaltööd. Selle mitmekülgsus, selle teoreetiline ja praktiline pool. Mul on kindlad mõtted, mis valdkonnas soovin tulevikus tegeleda ja kuidas sotsiaaltööd edasi arendada. Plaan oligi naasta Eestisse, õppida viimased poolteist semestrit, käia ehk veel Erasmuse abiga välismaal ning siis anda enda panus internetisotsiaaltöö arendamisse. Ehk siis ma ei ole valinud sotsiaaltööd seepärast, et see oleks ainus valik või lihtne valik, vaid mulle tõesti tõesti meeldib see. Ja seepärast ongi ehk ka mulle endale niivõrd hämmastav, et kolm kuud ja mu plaanid on sassis.

20160927_123022-01

Kui kohe kassaaparaadi kõrval on nii palju tühja pinda, siis no kuidas ei täida seda lumehelvestega?

Baristaametiga lõpetanult ei kao ma mäe pealt kuskile, vaid jään suusapatrulli juurde vabatahtlikuna tööle. Täpsemalt rajaohutus, mida ma olen vist varasemalt juba ka maininud. Kuid miks ma peaksin tegema tööd selle eest raha saamata?

Esiteks avastasin, kui väga mulle meeldib mäe peal töötamine. See, et ma eelistan talve suvele ja lund rannaliivale, ei ole mingi uudis. Ning iga päev mäele sõitmine, ka siis kui puhuvad metsikud tuuleiiliid ja nähtavus on null, on lihtsalt suurepärane.

Teiseks õues töötamine. Muidugi barista töö ei olnud kogu aeg õues, kuid iga kord, kui mind saadeti õue, siis ma lihtsalt nautisin seda. Rajaohutuses töötamine tähendab aga seda, et ma olengi põhimõtteliselt kogu aeg väljas.

Jah, mäe peal on ka teisi osakondi, mille juures saaks vabatahtlikuna panustada ja samal ajal ka õues olla, kuid suusapatrulli töö tekitab minus kõige rohkem huvi. Ja just see huvipisik ongi alternatiiviks saanud.

Mis ma siis ikka siin pikalt patran. Järgmise lõunapoolkera talvehooaja (juuni-sept) plaaniks on kandideerida tööle Austraalia suusakuurorti, eeldatavalt tegeledes rajaohutusega, koguda raha, teha ära suusapatrulli tööks vajalikud kvalifikatsioonid ja siis… hakata talve taga ajama.

Kuid et asja veel keerulisemaks ajada, siis valikusse „sotsiaaltöö“ või „suusapatrull“ on lisandunud ka kolmas variant, mis teeks viisa saamise eri riikidesse ka palju lihtsamaks. Ja see variant oleks pisut rohkem seotud ka mu esimese kire ehk sotsiaaltööga. Mis? Noh… suusainstruktor.

Kolm valikut ja ma ei tea, mida valida. Muidugi lõunapoolkeral suusakuurordis töötamine ei sega Eesti ülikooliõpinguid ja tööelu. Aga kui ma tahaksin täisajaga talve taga ajada, siis… siis tuleb valik teha. Mul on tehtud väga kena tabel plusside ja miinustega, kuid ega see mul elu lihtsamaks ei tee. Peamine faktor on muidugi aeg. Kõigis kolmes valikus on oluline ajaga saadav kogemus, aga kui sotsiaaltöös vanus niivõrd ei sega, siis mul on tunne, et sellist füüsilist võimekust (sh väga head suusatamisoskust, kus mul veel väga palju arenguruumi) nõudvad alad nagu teised kaks valikut ei lase mul just näiteks 10a oodata, et siis otsus teha. Jajah, alati on variant, et hetkel on mul nn mesinädalate periood, kus elukutse tundub eriti huvitav ja ahvatlev, positiivsed küljed on võimendunud ning negatiivseid eiran. Aga ma tean end, ma tean, et sellised meelemuutused ei ole mulle iseloomulikud. Nii et… ma ei tea midagi. Äkki tulen Eestisse tagasi ja praegused mõtted muutuvad lihtsalt üheks häguseks mälestuseks, millele paarkümmend aastat hiljem tagasi mõelda.

Kuid üks variant on see, et saan lasta selle teemaga tegeleda tuleviku Enel. Vahet pole, mis valiku kasuks otsustan, kindel on see, et jaanuaris tulen Eestisse tagasi, õpin semestri ülikoolis, kandideerin Austraaliasse tööle, loodan et saan ka ja… ja siis vaatan edasi. Kokkuvõtteks saab öelda, et otsus Uus-Meremaale tulla on viinud mind 25aastasena punkti, kus ma ei tea täpselt, mida tahan, sest kõik valikud on niivõrd ahvatlevad.

20160919_081701-01-01

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s