Kui lund endiselt pole ja vahetusi endiselt tühistatakse, siis saab ka siiber ühes linnakeses passimisest, nii et kui järjekordne sõnum teatas sellest, et mägi on kinni, pakkisime auto inimesi täis ning võtsime suuna Ohakunest välja. Sihtmärk selle järgi, et „kus ma varem käinud pole“.
Tegelikult oli Whanganui niisamagi mõnus linnake. Oleks tuult vähem ja sooja rohkem olnud, jalutanuks rohkem ringi ja imetlenuks huvitavaid maju, aga ilma soovida ei saa ning nii tegimegi lihtsalt veidi sisseoste ja lõpuks läksime päeva oodatuima tegevuse juurde: mänguväljakul mängimine.
Jah, autos olid kõik täisealised ja tegelikult tükk maad vanemadki aga no mänguväljak oli nii lahe, et vanusest rääkides võib silma kinni pigistada ja ühtviisi said seal lõbutseda nii põlvepikkused kui ka noh… meie.
Tagasi sõites tuli mul väga hea idee, mida ellu viies oli tõesti hea tunne täiskasvanu olla. Ei olnud kedagi, kes ütleks, et „ei tohi teha“. Roolis olnud autoomanik nentis lihtsalt, et „Noh, ma ei saa just kuidagi sind takistada ju“, nii et kriidid välja ja kaunistasime autot – seestpoolt. Lahe päev oli tegelikult, võib selle sõiduga rahule jääda. Kuigi noh, lund võiks ka tulla, sest ma tahan suuuuusaaaataaamaaa. Ja kui ka lund pole, siis pole ka tööd ja kui tööd pole, siis saab ühel hetkel raha otsa ja kui raha saab otsa, siis peamegi ainult Ohakunes passima ja ei saa midagi muud teha.
Algul joonistasime asfaldile…
…ja siis autole.
Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn 