Kurb kirjalugu ja toredad pildid

tsikaat

Väike putukas aga milline hääl… ehk tutvuge tsikaadiga.

On inimesi, kes leiavad raamatukogust laenutatud raamatu vahelt postkaardi ja saadavad uuesti adressaadile, sest arvavad, et ehk adressaat lihtsalt unustas selle raamatu vahel. On inimesi, kes naabrile mõeldud, kuid valesse postkasti sattunud kirja prügikasti viskavad. Seda teist teed läks viimane kiri, mis mu vanaema mulle saatis ja ausalt öeldes pole tükil ajal mind ükski asi nii pagana kurvaks teinud, kui see info.

Ma pean vanaemaga kirjasõprust, sest ta ei kasuta arvutit ja kuulmine on ka kehva. Kuna Uus-Meremaale kirjasaatmine võtaks liialt aega, on selline diil, et vanaema saadab kirja Mikule ning Miku teeb pilti ja saadab mulle. See on selliselt toiminud juba päris mitme kirja jagu. Kui Miku nüüd Nõmme kodust ära kolis, ei jõudnud ma vanaemale uut aadressi anda. Miku mainis siis üürileandjale, et võib kiri tulla ja sai teada et kiri on juba tulnud. Ainult et kuna aadressiga oli mingi segadus, sattus see naabri postkasti (majaseinal on kolm postkasti kõrvuti), kust naabrinaine selle leidis, otsustas et nimi oli võõras ja viskaski minema.

Ma saan aru, et selle kahe ja poole aasta jooksul, mis ma seal elasin, ei pruukinud meelde jääda, et majas on keegi Ene nimeline aga kuna see pole esimene kord, kui kiri vales postkastis on, siis oleks ju võinud lihtsalt küsida, et ega äkki see kiri pole teile… Ma saan aru, et viskad ära nn reklaamposti, millest saab hetkega peale vaadates aru, et neid saadeti välja 1000tk korraga aga minu vanaema kiri, pastakaga aadress peal kirjutatud, mark peale liimitud. Ta võttis aega, et mulle kirjutada, läks viis posti ning nüüd on lihtsalt kuskil… prügikastis. Oleks lihtsalt kaotsi läinud, siis poleks ka nii hullu aga teadmine et keegi vaatas ja luges aadressi, sai ehk isegi aru, et see on inimeselt inimese saadetud ja otsustas prügikasti visata… Oleks peaaegu nutta tahtnud.

Aadressiteemaga jätkades, siis mu kolimine on edukalt selja taga. Kolimispäeva hommikul käisime Sukhyga veel ka päikesetõusu vaatamas, mis oli lausa imeliselt kena. Taevas justkui põles, tõeline värvide mäng. Üritasin sellest ka pilti teha, aga väga välja ei tulnud. Samas nagu Sukhy ütles, siis see moment ongi nautimiseks, mitte pildistamiseks nii et ma andsin alla ja panin kaamera ära.

päikesetõus

Parim pilt, mis saada õnnestus. Reaalsus oli veel punasem.

roomUuest toast võin ka pilti jagada. Esimene öö möödus täitsa mõnusalt ja puhkasin välja, isegi kui kõrvalmaja 9 elanikku (+ sõbrad) pidu panid. Olen ennast ka sisse seadnud ja kõik lahti pakkinud. Asju on küll juba tunduvalt rohkem (Sukhy süü!), nii et millalgi peaks põhjaliku sorteerimise tegema ja vaatama, millest rohkem kasu ja vähem kasu. Vähemalt on lihtne siin asju teisele ringile saata – kohalik Punane Rist võtab vastu.

Ja järgmine aadress… Ei tea veel kuhu ma satun. Mul oli nüüd küll Skype vahendusel üks tööintervjuu talveperioodiks, ent seegi algaks alles juuni lõpus, nii et pärast Waihekelt lahkumist on kõik teed valla.

rõdu mud

Rõduvaade nr 1. Kust? Muidugi Mudbrickist.

rõdu

Rõduvaade nr 2. Kust? Ulrika kodust. Hea kohtkus näha, et saar polegi niiii suur. Vasakul on meri (ma tean, kipub sassi minema taevaga), keskel saar ja paremal jälle meri.

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s