Teateid Uus-Meremaalt: kaotsis kott, 50km ja muudki

Midagi ülisuurt hetkel toimumas ei ole. Töö ja kodu ning nii see rutiin tekibki. Küll aga on väikeseid lugusid, mida jagada võiks. Natuke siit ja natuke sealt.

Kõigepealt alustaks sellest, et väga hästi saab väsinuna adrenaliinilaksu siis, kui tööl meeskonnaruumi minnes avastada, et kott, mis sinna jäetud sai, on nüüd jalutama läinud. Kott, kus on muuhulgas ka rahakott, koduvõtmed ja – pass. Kui imestada, miks passi tööle kaasa vedada, siis Uus-Meremaal alkoholi ostmiseks on vaja passi näidata. Või isegi selleks, et söögikohta siseneda, ilma mingi soovita alkoholi soetada. Mingi muu asi ei päde, nii et pass peab kaasas olema. Aga kui kott passiga kadunud on, siis lisaks sellele, et ülejäänud aeg siin tuleks karsklane olla, oleks ka rohkelt reisiprobleeme… Oeh… Mul aidati kotti otsida aga mida ei ole, seda ei ole. Jason (selle õhtu manager) kinnitas, et küll see välja tuleb ja kellegi asju pole siiani ära varastatud (ptüi-ptüi-ptüi) aga ma ikkagi lootsin parimat ja mõtlesin hulleimat. Tööaeg sai läbi ning endiselt närvis ja nukker olles heitsin Maria ja Fernando autos madratsile pikali (kohti rohkem polnud) ning lootsin, et äkki homme selgub miskit. Aga just siis kui autole häälesd sisse panime, tuli Jason restost välja ning jäime seisma. Ma küsisin temalt kohe, et kas minu kotiga seoses ja oligi! Minu kott oli Bruce’ga koju läinud. Selles osas täiesti arusaadav, et meie kõigi kottidest 99% kottidest on musta värvi ja väsinuna pole keeruline valet võtta. Kotti sisse ei vaata ning… tekitadki kellelegi peaaegu südamerabanduse. Sõitsime kohe sealt läbi ning saingi koti kätte. Super!

Üks päev tuli tööl meie juurde tüdrukuke, pind sõrmes. Pintsettidega välja ei saanud, nii et tõin köögist noa ja ema siis urgitses välja. Õde hoidis tüdrukul käest kinni, teda hiina keeles lohutades mina ka seal kõrval julgustasime ja välja selle pahalase saime.

Lisaks koti kaotsiminekule ja pinnu väljaurgitsemisele toimub töö juures ka muud. Mõned näited:

A’l kukub kandik koos seal olnud jookidega maha. Põrand lainetab ja hiljem veel kleepub ka tükk aega. A selgitab hiljem: “I had smashing good time!” (eesti keelde ei suuda seda selliselt tõlkida, et nali ka alles jääks).

B laob klaase tagasi riiulile. Paneb ühe klaasi rahulikult riiuli kõrvale õhku, laseb lahti ja killud taga. “Riiul on seal, mitte siin,” ütles ta siis mõtlikult ja ma naersin nii kõvasti, et pillasin peaaegu ise kandikutäie klaasi maha.

See oli peaaegu ja siiani pole ma veel klaase ära lõhkunud (ptüi-ptüi-ptüi). Veider on muide see, et kuigi ma olen paremakäeline, siis kandikuid jm kannan vasakul käel. Proovisin paremal käel ka kanda, mis osutus halvaks otsuseks. Pulmas, kui olin just kandiku igast klaase jm täis tõstnud ning liikuma hakkasin, otsustasid ühed vastikud pikad ümmargused pitsid tiirlema hakata ning ajasid kõik asjad ülejäänud asjad ka ümber. Jõudsin kähku kandiku vastu rinda suruda ning kastsin küll oma jalad pudelipõhja jäänud õllega märjaks, aga kõik jäi õnneks terveks. Enam ei julge paremal käel tasakaalustamist harjutada.

Tasakaalustamisest edasi rääkides, olen veel õppinud ka seda, et kanda kahte taldrikut ühe käe peal ning kolmandat taldrikut teises käes. Amanda näitas põhinipid kätte ja siis ma kõndisin tagaruumides ringi, käsi üles ja alla, ümber nurha sirgelt, nii et midagi maha ei kukuks. Ja kui pulmades esimest korda kolm taldrikut välja sain viia ja nende sisu kellelegi sülle ei kallanud, siis oli küll selline tunne, et “Jepikajee!” Ausalt öeldes, kui tehnika selge, siis ületamatu see enam ei tundu. Keeruliseks teeb lihtsalt see, et taldrikud kaaluvad üpriski palju + toit ehk siis käed väsivad ära ning ei jaksa. Rääkimata ebakindlusest. Välja peaks see paistma ju elegantne ja nii muuseas liikumine aga töö selle saavutamise nimel käib. Klaase suudan juba kenasti 8 tükki (šampaklaase 10) ühes käes kanda.

Blackpool (3)

Blackpool (2)

Puhkehetk sellel kõige järsemal osal teel tööle. Pildil ei tundu üldse nii järsk, kui päriselt on.

Praegu ei ole meil siin enam sinise taevaga ja pilvetupsudega paradiisisaar, vaid pilvetupsud on laienenud üle terve taeva, palmid ja muud puud kõiguvad tuule käes ning vahelduva eduga kallab ka vihma taevast alla. Seda et “homme on vihmane” on lubatud alates ajast, mil siia jõudsin. Ehk siis kolm nädalat lubatud homme on viimaks kohal. Tööl tekitab eriti just ootamatu vihm paraja kaose. Kui restoran on sees ning paar lauda väljas, siis bistroos on kõik lauad väljas. Sees on kas tühi ruum või oleme lauad juba õhtuseks ürituseks/õhtusöökideks valmis sättinud. Teisipäeval töö olles avanesid järsku taevaluugid ja meid kallati lihtsalt veega üle! Oleks siis vaikselt hiilides tulnud aga ei! Tõesti, kliendid jooksid sisse, meie nende toitude/jookide/asjadega järel. Siis menüüd laualt ära ja teoorias diivanipadjad ka aga kuna vihm oli nii järsk, siis need jäidki ligunema. Seejärel oli vaja õiged kliendid üles leida. Kogu süsteem toimib lauanumbrite järgi aga kui inimesed põgenevad vihma käest sisse peitu, on vaja meelde tuletada, kus keegi istus. Mul oli veel hea, minu lauad tormasid kõik bistroosse, Ulrika käis enda laudu ka restorani pealt otsimas. Aga siis läks ilm uuesti ilusaks ja inimesed liikusid välja. Ning siis tuli uuesti sahmakas vett alla… Mina olin igal juhul mitmeid kordi läbimärg ning siis sain õnnelik olla, et valge pluusi all ka valge topp on. Klientidel oli minust kahju ja viskasid nalja, et alles kuivan ära ja siis hakkab uuesti sadama. Kuna aga vihm külm ei olnud ning kuivas tõesti ruttu ära, siis väga iseenesest ei häirinud. Rohkem oligi tegu klientide ja söökide-jookide-asjade päästmisega.

Blackpool (1)

Ustavad sõbrad

Praeguseks olen veebruarikuu jooksul kõndinud üle 55km. Suurem osa sellest muidugi tööle või koju kõndimine. Praegu olen aga paar päeva lebomalt võtnud ja jalale puhkust andnud. Ma ei tea täpsemalt, mis mul jalaga oli, aga pühapäeval töölt tulles oli kannale tekkinud ülivalus punane muhk. Vill see nagu ei tundunud olevat, sest vill oleks väiksem ja pehmem. Istusin siis kodus, jalg külma käterätiku peal (kuna see koht kuumas ka, lootsin et aitab) ning guugeldasin välja, et kõige hullemal juhul võib olla tegu ka vihjega kõõlusepõletikule. Teoorias nagu võiks tekkida, sest koormust on jalad metsikult saanud, kuigi valutanud ju pole (kui mõned villid välja arvata). Andsin aga aega atra seada… Kõndida valus polnud (seni kuni kanna pihta ei läinud) ning terve esmaspäeva olin plätadega. Teisipäeval tööl olles voltisin kätekuivatuspaberi kokku ja panin tossu sisse kanna alla, nii et kand oli kõrgemal ja seega tossu ei puutunud valusat kohta. Kolmapäeval ka terve päev kand vaba – plätud või paljajalu – ning tundub, et aitas. Suur muhk on ära kadunud, lihtsalt pisut kõrgem on see osa ja pehme. Puutudes enam valus ei ole. Ei tea siis mis imepärane ärahõõrumine see oli… Ehk enam tagasi ei tule.

Ja et lõpetada, siis sain endale kohalikust Punase Risti kaltsukast neli valget pluusi! Kõik on muidugi omamoodi stiiliga ja ühte ei saaks mingil tingimusel ilma aluspluusita kanda (sügav dekoltee) aga vähemalt on olemas ja 16$ eest.

auckland

Lihtsalt üks pilt Aucklandist, kus purskkaevus rahumeeli ka veemõnusid nautida saab.

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s