Kaks teed – tšillimise tee ja töötee

surfdale (2)Tänases postituses räägin kahest teest. Kõigepealt tee, mida mööda tšillisin ja seejärel tee, mida mööda ma tööle jalutan. Tšillimisteed ei peaks olemagi, aga kuna täna loetud minutid enne kui hakkasin tööle minema, tuli telefonile sõnum, et mul on tänane päev vaba, siis läks nii nagu läks. Ei osanud kohe midagi sellise uudisega pihtagi hakata, et mida siis teha. Lõpuks mõtlesin, et võiks ujuma minna. Waihekel on valikuid muidugi nii palju, et ajab pea sassi aga kuna ma tahtsin ka läbi Surfdale’i keskuse jalutada, siis otsustasin sellise koha nagu Huruhi Bay kasuks. Minu soov oli ujuma minna aga kui ma randa jõudsin, siis rand oli olemas, ent vett mitte. Või noh vesi oli… kuskil kaugel. Ei suuda ikka ära harjuda, et siin ongi mõõn-tõus silmnähtavad ja tuntavad. Nautisin siis niisama jalutamist ja tegin pilte.

Jsurfdale (1)alutamise ajal küll ma suurt sotti ei saanud, et mis siis ilmal häda on nii palju. Vihm ei ole siin jahe ega jahutav, vaid lihtsalt sajab. Hommikul kui ma magada üritasin tuli küll padukat, aga muidu tibas õrnalt seenevihma või ehk vahepeal õige pisut tugevamat sorti. Ringikooserdamiseks igal juhul parem kui lauspäike, mis võtab igasuguse isu ära mäest üles või isegi alla kõmpida. Vasakul on muidu näide ühe inimese aiast. Selliseid taimi olen muidu kellegi lillepotis ainult näinud. Aga võib-olla oligi see päriselt hiiglase lillepott… Ei tea.

Kahel järgneval pildil kõnnin ma muide aga meres. Endomondo pealt oli ka huvitav vaadata, kuidas ma aina sügavamale ja sügavamale vette kõnnin. Aga no mis teha, kui vesi minema on plaganud. Kollased nukid taustal on vist mingi liivakivivariant. Ja pisikesed karbikesed on reaalsed karbid, mis niimoodi sinna elusklema jäänud. Rannakarpe oli seal küll tohutult. Fännid võivadki sorteerima jääda, et mida nüüd koju viia või mida nüüd randa jätta. Kaks viimast pilti selles rivis on puudest ja nii palju kui mina uurisin, siis puude all polegi liiv, vaid veel rannakarpe ning eriti peenestatud kujul ka… Igaljuhul üks huvitav rannake, kuhu sattuda.

Huruhi bay (5)Huruhi bay (6)Huruhi bay (2)Huruhi bay (1)

Huruhi bay (3)Huruhi bay (4)

12545500_496332853907491_1166937631_nKuna aga ujumissoov olemas oli, mõtlesin et jalutaks ehk Palm Beachi, lootusega et jõuan sinna siis, kui vesi on hakanud juba tagasi vulisema. Kuna otsetee on ilmselgelt liiga lihtne, siis otsustasin jalutada läbi Ostendi, mis on üks teine külake siin saare peal ja kus on ka saare ainus suur supermarket Countdown. Otsus oli hea, sest mingi moment tuli mul mõte uurida, et mida Sukhy (mu majakaaslane, kellelt tuba rendin) teeb – läheks ehk ühte kohvikusse, millest me olime tollessamas Countdownis käies mööda sõitnud ja mis pidigi olema ainult nädalavahetusel avatud. Mõeldud tehtud ja käidud. Toit oli seal ülihea, istumisnurk armas ja lõpptulemus oli see, et kui olime end seal täis puginud, tulin Sukhyga koju ja ujuma ei jõudnudki. Põhjus polnud küll viitsimatuses, vaid pigem selles, et üle saare on eri randades end sisse seadnud mingid sitikad, kes ujumisriiete ja naha vahele lõksu jäädes sind purema kipuvad. Kuna nudistide randa (jah, siin on olemas) polnud täna soovi külastada ja ma ei tunne erilist soovi terve nädala sügeleda, tegime kodus lauamänguõhtu. Oli seegi tore!

Ja nüüd teine tee ehk töötee, mida mööda ma vast rohkemgi saan astuda. Kogupikkus on sellel ca 4,3km, aega kulub veidi alla tunni. Illustreerimaks oma teekonda, on juures nii marsruut kui ka võimalikud “vaatamisväärsused”, punased jooned siis tähistamas seda, kus mingi koht täpsemalt asub. Pildi võite lahti klikkida, siis peaks suuremalt nägema.

  1. Kohalik haruldus – tänavanimed. Olgu, ma saan aru et igal ristmikul on aga neid ristmike on vähe. Taaskord põhjus miks ma esimene kord ära eksisin.
  2. Teine põhjus, miks ma ära eksisin. Ma oleksin pidanud minema treppidest paremale. Esimene kord läksin treppidest üles. Milline pettumus, kui pärast alla tagasi pidin ronima…
  3. Nonii, nüüd juba räägime. Viit, et minna mööda metsarada Blackpool Beachi.
  4. Hea metsarada. Tee on selgelt nähtav, valgus ka olemas. Osad jupid on sellised, et võtab pisut aega enne kui näed, kuhu edasi tuleb mina, lehestik varjab valgust ja metsaloomad karjuvad sind kurdiks. Nagu maadeavastaja oleks.
  5. Blackpool Beach! Kurb lugu on see, et kella 12ks tööle minnes on mõõn, nii et siis ei ole vaatepilt nii ilus kui võiks olla.
  6. Puhkehetk ja kena vaade. Tollele pingile meeldib küll püksitaskuid katki rebida… Nii et ettevaatust.
  7. Väga ilus tee ju? EI! See tähistab tee lõppu, kus ma mõtlen, et auto olemasolu oleks kui taevakingitus. Järsemat sorti tõus, varju pole kuskilt saada ning kui päike õhkab kuumust pea kohalt, siis asfalt õhkab alt poolt.
  8. Põhimõtteliselt sama koht, kus pilt nr 7, ainult et vaade teisele poole. Näete, tee tõuseb. Vot seda teed pidi tuleb jälle ülespoole marssida.
  9. Puhkepaus! Esimene kord kui Mudbrickis käisin, seisin tükk aega suu ammuli ja vahtisin. Nüüd seisan lühemat aega aga vahin ikka.
  10. Viimane pingutus. Külastajad vasakule, töötajad paremale.

surfdale to mudbrick

Advertisements

One thought on “Kaks teed – tšillimise tee ja töötee

  1. Pingback: Lemmikrand Waihekel on leitud! | Tudengiraport - õppides läbi elu

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s