Auckland Anniversary Weekend

Istun Aucklandis Silo Parkis mingi metallehitise (vt jäätiste taustal olevat asja) eelviimasel korrusel. Naudin suvise kuumuse asemel kerget tuuleõhku ja varju. Ning… kirjutan blogi. Olen ma juba öelnud, kuivõrd rahul olen ma oma otsusega investeerida raha uue läpaka ostmisesse? See on tõesti nii kerge, et võib mul igalpool kaasas olla. Ma isegi ei kasuta seda kogu aeg, aga lihtsalt võimaluse avanedes saan kirjutada (ja telefoni laadida), sest ka aku kestab sellel minu jaoks piisavalt kaua. Hetkel näitab veel 5h ja 32 minuti jagu, ja aku pole isegi täiesti täis laetud.

icecream

stone

Ma ei tea, mis selle lugu on. Aga nägi lahe välja.

Enne kui ma lähen selle juurde, mida toredat ma 30.jaanuar tegin, siis kõigepealt töö kohta ka. Lee saatis smsi ning tööle lähen siis teisipäeval, kell 16 (ja ma juba kartsin, et pean vara ärkama). Miks mitte esmaspäeval, nagu ma varem olen öelnud? Ma ei tea. Üks asi võib olla see, mida Karmen kohe ütles, kui alles Waihekelt tagasi tulles töö alguspäeva mainisin. Nimelt on siin 1. veebruaril suur püha, vabad päevad jne ja ta oli imestunud, et Mudbrick lahti on. Tuleb välja siis, et ei ole. Või äkki on ja ma ei mahtunud graafikusse.

Muidugi natuke jama, sest mul ju juba pühap-esmasp hostelikoht ka kinnipandud ja äramakstud ja kuna 31$ niisama õhku ei taha jätta, siis on mul vaja ikkagi pühapäeval oma kodinatega saarele ära kolida. Muidugi ühe päeva palk jääb siis kohe saamata aga üritame siin igas asjas halvas asjas ka head leida, nii et küll ma selle esmaspäevase tühja päeva kuidagi muud moodi ära täidan. Näiteks võiks leida otsetee Mudbricki, mis poleks 4,4km üles-alla-üles-alla kõmpimist…

Aga tagasi laupäeva juurde. Kuigi West Harbour kuulub Aucklandi alla, siis ausalt öeldes on ühendus linnaga ilma autot ning nädalavahetuseti pehmelt öeldes masendav… Näiteks praam, millega saab 20minutiga kesklinna, väljub argipäeval viimast korda kodu suunas enne 19. Ja nädalavahetuseti ei sõida üldse… Minna aga otse bussiga… ma korra olen juba Auckland-West Harbour otsa teinud bussiga. Pidin otsad andma. See oli nii masendav! Näiteks õnnestus bussijuhil õhtul peale üheksat pooltühjadel teedel ikkagi kuidagi ligi 15min oma graafikust maha jääda… Aga samas pole ka West Harbouris suurt teha (kuigi eile õhtul käisime Ulrikaga džunglis jalutamas ja see oli väga äge) ja tahaks ka Aucklandi vaadata.

peter blake

Marine Museum: Üleval on NZL32 ning all on Sir Peter Blake’i surmajärgne karikatuur – purjetaja nagu ta oli, siis purjetab ta nüüd igavikku tähtede poole.

Nii et kui Ulrika otsustas laupäeval minna Mudbricki proovipäevale ja Nelson sai ta ära visata uumm… kuhugi kust sõidavad linna kiirbussid, mis ei peatu igal tänavanurgal, siis ajasin ka end kell 6 hommikul voodist välja ning liitusin. Tegin kiire telefonikõne ka Eestisse (reede ju, saunaõhtu!), istusin esimest korda Uus-Meremaal rooli taga (auto seisis siiski) ja olime esimest korda õnnelikud, et buss hilines. Kui Ulrika sai praami peale saadetud, hakkasin mõtlema, et mida paganat siis Aucklandis teha… Aga tuli välja, et parasjagu on Auckland Anniversary Weekend, nii et tegevust jagub rohkem kui küll. Praegu tundub, et ei saa isegi sadamapiirkonnast minema. Peab veel ikka siia tulema.

Aga aitab varjus kükitamisest. Lähen jalutan ringi.

Ja nüüd olen taas varjus. Sedakorda kaubanduskeskuses. Jätkates sealt, kus pooleli jäin, siis esimesena külastasin Maritime Museum’i, kus muidugi näidati kõike, mis merega seotud. Uus-Meremaal sellest temaatikast puudust ei tule. Sissepääs mul muidugi viibis, sest otse ukse ees oli Sparki interneti hotspot ja mul oli vaja Delfis istuda ja Kelly Sildarule tema X Games võistlusel kaasa elada. Võimas emotsioon tuli juba tema võidust! Muuseumi juurde minnes, siis üldiselt see mulle päris laheda mulje. Info on huvitavalt üles seatud, palju erinevat temaatikat ja lugusid. Eriti meeldis mulle immigrandina Uus-Meremaale saabumine, kajutite võrdlus (kõikusid ka kusjuures) ja inimeste rännakute ja Uus-Meremaa elu kohta lugemine. Võimsa mulje jättis ka Sir Peter Blake’le ja America Cup purjetamisvõistlude võitnud laevale NZL 32 pühendatud osa. Sellest, mis mõlema kohta lugesin, võis aru saada kuivõrd kiivide südamesse on nad läinud.

picture

fortune

Kõigepealt sai endale pileti rebida ja saada teada, mis looga sina Uus-Meremaale reisid. Minu piletil oli kirjas: “Jane Finnie. Sa sündisid Šotimaal 1846.aastal ning oled kolmeaastane, kui asud koos vanemate, kahe õe ja vennaga Oriental Queen pardal Uus-Meremaale Aucklandi poole teele. Sinu isa, John, on erru läinud sõjaväelane, kes asub Uus-Meremaal tööle asunike kaitsjana.” Oma reisi lõppu jõudes saad keerutada õnneratas ning saad teada, mis sinust edasi sai. Minu elu Uus-Meremaal kujunes selliseks: “Su isa hülgab su pere, et minna kulda otsima. 1866.aastal määratakse sind 6 kuuks vangi, sest oled koos oma emaga (ei suutnud tõlkida) mingit halba asja ajanud. Sa sünnitad vanglas lapse ja sured üsna varsti veremürgistusse, olles 23aastane.”

marine (1)

See oli üks mõnusamaid kohti, kus sai kuulda erienvate inimeste jutustusi nende elust Uus-Meremaal, raskustest jne. Mina valisin loo, kus tollal 7aastane Andrew Shaw rääkis enda emigreerumisest Inglismaalt Uus-Meremaale 1963aastal. Lugusid oli palju, nii et seal võinuks ainuüksi juba tund aega istuda.

beach

Siinne vaste suvilale on bach ja selle näide on siis alumisel pildil. Need muutusid populaarsemaks peale II MS ning läbi näituse oli erinevate inimeste lugusid nende ilusaimatest suvemälestustest. Rääkides ujumisriietest, siis sellist trikood tahaks endalegi aga ei kujuta ette, et keegi praegu rannas sellist meestemoodi järgiks nagu parempoolsel pildil näha on.

marine (4)

Kuidas inimesi Uus-Meremaale meelitati. Paradiis! Suurepärane kliima! Klassivaba ühiskond!

silo (6)Olin muuseumis vist ligi kaks tundi ja ka siis ei jõudnud kõike ükshaaval läbi lugeda ja tähelepanelikult vaadata. Natuke võiks nuriseda selle üle, et interaktiivsust oli suhteliselt vähe ja nn rada läbi muuseumi võinuks ka paaris kohas selgem olla. Nt jalajäljed juhatasid immigrandiks olemise osa juurde ja kui ma poolel teel olin, sain aru, et tuleks alustada teisest otsast. Kiirustasin siis teisele poole ja alustasin sealt uuesti.

Ning siis… kõndisin lihtsalt mööda kaid edasi-tagasi ja vaatasin, mis pakkuda on. Oli süüa, oli juua, turgu ja trikke. Piltidel nähtav ala oli varem kinnine tööstusala, kuid nüüd muudetakse seda avatumaks, kohvikud ja “pargid” ning võimalus inimestel, kus tsillida ja olla. Tallinn, võta eeskuju!

Esimesena tahtsin minna Silo Parki, kus siis reedeõhtul vabaõhukino oli aga kuhu me ei jõudnud, sest ei tundunud mõtekas 1,5h linna sõita, pisut seal olla ja siis 1,5h tagasi sõita. Mööda kaid Silo Parki poole kõndides ja päikese käes küpsedes ma aina mõtlesin ja lootsin, et saan pargis (sest Park ju) puude varjus istuda ja suve nautida. Siis jõudsin kohale ja noh… puid oli nii palju nagu sellel vasakpoolsel pildil näha. Sellepärast ma ronisingi tolle metallasjanduse otsa, seal oli vari ja tuul.

silo (2)silo (4)

silo (5)

Üks mu lemmikpilt. Näeb välja, nagu oleks tegu mingi arvutigraafikaga, mis tavaliselt siis näitab, et milline planeeritav koht peaks välja nägema, kui see ükskord valmis saab.

silo (3)silo (1)

tänav

See kätelseisu tegev artist tekitas ühel hetkel ootamatu (või siis väga hästi näideldud) olukorra. Midagi tegi ta ka nugadega ning mingi moment oli publikust appi kutsunud ühe tüdruku, vist umbes 8-9aastane. Tüdruk seisis seljaga mehe poole, kaabu peas ja selle peal õun. Ning artist palus publikul kolmest üheni lugeda ja siis püüab noaga toda õuna tabada. Muidugi ta ei teinud seda, vaid viskas nalja: “Ma olen võõras mees, nugadega ja te lubaksite mul nuga oma tütre poole visata?” Ja siis läks ta tüdruku kõrvale, tuli aga tüdruku jaoks vist ootamatult (koos terava noaga), tüdruk kiljatas ja jooksis ema juurde ning lõpuks puges talle sülle. Artist tundus end päris reaalselt halvasti tundvat, kuid lõpuks õnnestus tal veenda tüdrukut end uuesti abistama tulema.

Paatide võistlus oli ka väga vinge vaadata. Distants polnud pikk, aga see aerutõmmetega kaasa hüüdmine, oli tohutult energiatandev. Kuna see toimus läbi terve päeva, siis jõudsin mitmel korral vaatama.

blackandwhite (2)sea (3)sea (1)

sea (2)

Siis kui päike liiga teeb

silo (7)

Kaamerat ennast ei leidnud

Ning üleüldse oli see üks mõnus päikese käes tsillimine, mis ühel hetkel osutus liiga paljuks ja põgenesin kõige lähemal olevasse kaubanduskeskusesse peitu. Siit sain lõpuks ostetud endale ka uue adaptri, valge top’I (kas kedagi teist ei häiri, et vähegi triiksärgi laadsed valget värvi pluusid läbi paistavad või satun mina alati nende valede otsa) ja mustad kingalaadsed jalatsid (lausa kaks paari, sest oli pakkumine “Ostad ühe paari, saad teise paari tasuta”. Muidugi sai tasuta kallima paari, aga 35$ kahe paari jalanõude eest ei ole ka ju paha).

Veel jõudsin mereväe orkestrit kuulama ja on kohe kahju, et poolest kontserdist ilma jäin. Varjus aga veel päikesest soojal maapinnal oli nii mõnus lamada ja kuulata ehtsat head muusikat. Seal oleks võinud kindlasti tunni jagu tšillida. Kui Ulrika tagasi jõudis, tahtsime klaasi veini võtta (mina kokteili, sest ma lubasin et postitan kursakaaslastele “motiveeriva” pildi, kui nemad 30. jaanuar ühte eksamit pidid tegema) ning lõpuks saime ka. Koht ise oli mõnus, lebotasime kott-toolides aga teenindus oli küll ikka täiesti allamäge…

blackandwhite (1)

Samas oli positiivne see, et Facebookis Uus-Meremaa eestlaste grupi minu postituse all vastati, et paarsada meetrit eemal teise söögikohas istub lausa 40+ eestlast. Järgmine võimalus nii palju eestlasi näha on alles Eestis, nii et läksime Ulrikaga läbi. Temal oli pass kaasas, tema sai sisse. Minul polnud ja see oligi jama. Selles osas veider, et enne kui alkoholiga koksi tellisin, ei tahtnud keegi näha dokumenti aga nüüd kui tahtsin lihtsalt söögikohta sisse minna, midagi ostmata, siis oli jama lugu. Siin ei tunnistata isikuttõendava dokumendina ei ID kaarti ega lihtsalt juhiluba, vaid peab olema kaasas pass. Mina olen harjunud oma passi kodus lauasahtlis (hetkel figuratiivses mõttes) hoidma, mitte linna peal endaga kaasas tarima. Muidugi ma saan aru, et mul pole motet mingit fiaskot korraldada ja on nagu on. Vahet pole, et näitasin näpuga ette, kus juhiloa peal sünnikuupäev on. Ulrika läks siis sisse, aga kelnerinoormees tuli minu juurde tagasi ja küsis, et vana ma olen. Ja mina… unustasin ära. Suutsin väikese pausi järel siis öelda, et olen 24 ja et 17 juuli saan 25, olen sündinud 1991 ning noormees lubaski mul sisse minna. Jess! Sai siis seltskonna eestlastega paar sõna juttu ajada.

Õhtu lõpetasime aga Brother’s Beer nimelises kohas, kus Ulrika põhimõtteliselt töötab (ta elab endal elu raskseks ja nüüd on tal kaks vinget kohta, mille vahel peab valima, et kus tööle asuda) ja sealt edasi jäime jälle bussist maha (kui siin buss paar minutit varem peatusesse jõuab, siis ta ilmselgelt ei oota kuni aeg täis tiksub, vaid laseb ladnalt edasi) ning nüüd koju jõudes keeldusin ma mõtlemast sellele, et ma pean jälle asju pakkima, sest mul seisab ju ees oma koormaga Waihekele kolimine. Ugh. Autot? Helikopterit? Midagigi?

drinks

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s