Ma sain tööd!

Mis juhtub, kui pühapäeval sünnipäeval olles korra e-maili kontrollida? Vastus: sa oled veidi aega ebasotsiaalne, et järgmise päeva plaan paika panna, sest leiad sealt e-maili kirjaga, kus tuuakse välja, et sind oodatakse esmaspäeval kell 10 töökoha asjus kohtuma. Muidu poleks kell 10 midagi hullu, aga teoreetiline töökoht asub Waiheke saarel ja minu öömaja West Harbouris. Mis seal ikka. Nelson sai mind hommikul West Harbouri sadamasse ära visata, seal istusin 7.00 väljuvale praamile ja sõitsin Aucklandi kesklinna ning sealt omakorda siis järgmise praamiga Waiheke saarele.

akl-wh (2)

Saan öelda, et mul on kodusadam.

akl-wh (3)akl-wh (4)

Mudbrick ei asu kohe sadama külje all aga õnneks ka mitte väga kaugel. Samas autota oli ikkagi küsimärk, et kuidas siis sinna kohale sõita. Ma pole kindel, kas Mudbricki sõidab bussi või mitte ja kuna ma ei tahtnud riskida sellega et istun valele bussile ja sõidan saare teise otsa, siis otsustasin kasutada kondimootorit. Kilomeetrite järgi oli vähe maad aga see vähenegi maa oli ülesmäge ja päikese käes… Mõtlen, et oleks seda enne teadnud, siis oleks vist bussiliikluse järgi uurinud. Aga poolel teel mäest üles oli juba veidi liiga hilja seda varianti kaaluda. Kuna aga mul oli õnnestunud jõuda varasemale praamile, siis jõudsin ka pool tundi enne kokkulepitud kellaaega kohale. Otsisin endale muru peal mõnusa istumiskoha (muidugi varjus) ja sain end veidi aega koguda ja mõelda, et äkki mul on liiga tavalised riided ja oleksin pidanud juba intervjuu jaoks triiksärgi ja viigipüksid muretsema…

to mudbrick

Minnes aga kiirelt edasi, siis intervjuu jaoks oli kõik korras. Ka Lee, kellega ma rääkisin, oli küllaltki tavaliste riietega – ei mingit pintsaklipslast. Intervjuul lihtsalt küsis Lee eelneva kogemuse kohta ning pakkus siis põhimõtteliselt kohe, et tehku ma proovipäev ja see näitab kohe palju paremini ära, kui mingi ülesvuntsitud CV. Küsis siis millal ma tahaksin proovipäevale tulla. Ma ütlesin, et kasvõi kohe. Ise mõtlesin, et muidu oleks olnud narr ju: ärkan kella kuuest üles, ostan 36$ eest pileti, marsin lauspäikese all edasi ja tagasi ning tulemuseks on – tee mingi päev uuesti sama teerada läbi, et saada proovipäevale.

naturewaiheke

Probleemiks sai mu riietus…  Mul oli seljas punane seelik ja kollane top, küsimise peale sain öelda, et kaasas on veel tumedamad haaremipüksid ja sinine top. Selles osas pole vahet, mis ma selga oleksin pannud, sest minu riidekapis momendil sobivaid riideid nagunii ei ole: valge pluus ja mustad püksid/seelik. Samas ma tõesti tahtsin teha täna juba proovipäeva ära ning uurisin juba ka Amandalt, et äkki ta saaks mulle pluusigi laenata. Lee leidis mulle aga siis juba ka restoranist ühe üleliigse pluusi (meestepluus aga mis sellest) ning suure mööndusega hinnati mu haaremipüksid ka sobivaks – proovipäev, las siis olla. Ning kuskil 10:30 saingi tööle hakata! Jepikajee.

Põhimõtteliselt on Mudbrickis veiniistandus, veinikelder (seal toimub veinide maitsmine, saab veini ja muid tooteid kaasa osta jne), restoranipool ja bistroopool. Kui mul midagi valesti aru saadud, siis küll tulevikus parandan. Mind suunati bistroopoolele, kus siis saab tellida juua ja kergeid snäkke ning kus ma kohe teiste tublide töötajate all õpipoisiks hakkasin.

mudbrick (5)

Osa Mudbricki aiast

mudbrick (3)

Uued lillelised päikeseprillid ka, peaks olema 100% UV kaitse

Muidu on söögikoht nagu söögikoht ikka, aga mis mulle tohutult meeldis, oli see, et võis päikeseprille kanda õue minnes (jah, ka klientidega suhtlema liikudes või toitu välja viies). Mäletan kuidas Kehrwiederis silmi sai kissitatud, kui nui neljaks päikese käes pidi seisma. Iseenesest olevat täna rahulik päev olnud, kuid mulle see sobis, sest sain rahulikult sisse elada ja end parimast küljest näidata. Ühtegi tellimust ma täna ei võtnud, aga olin teistel sabarakuks kui nad seda tegid ning panin kõik, mis kuulsin, kõrva taha. Mida ma aga tegin: toitude/jookide lauda viimine, lauanõudekomplekti valmispanek, vee valmispanek, mustade nõude ärakoristamine, nõudepesu, veepudelite/kannude täitmine, köögis uurimine kas midagi saab tuua ja muidugi tohutult paljude küsimuste esitamine, et saada täpsemalt sotti, et mis kuhu käib.

Kellelegi ma midagi peale ei valanud ja ära ei lõhkunud (ptüi-ptüi-ptüi) ja hoolimata sellest, et jalad nii valutama hakkasid, oli see ikkagi päris tore seltskond ja päris mõnus tööosa. Kella kolmest läks veel mõnusamaks, kui üks toit vist üle jäi (topelttellimus?) ja sai ka ise maitsta, et mida siis kliendid söövad. Kiidan, mulle meeldis. Muidugi meeldis ka seetõttu, et enne kella kolme oli mu viimane amps olnud hommikul pool seitse üks võileib… Aga polnud isegi aega tühja kõhtu tunda, sest pidevalt oli tegemist ning temperatuur on ka endiselt läbi lae.

Kella neljast sai „lõunale“ ehk kogu meeskond läks haaras köögist süüa ja pärast seda selgus siis minu saatus. Esmalt läks ajas Oscar (bistroo baarmen, tema põhimõtteliselt siis vaatas mu tööoskusi) Lee juurde rääkima ja siis mina. Lee ütles, et Oscaril on minu kohta ainult head rääkida ning nad pakuvad mulle hea meelega tööd. Algul täiskoht ja kui hooaeg läbi hakkab saama, siis vaatab edasi. Ajaliselt arvestada kolme kuuga. YESSSS!

Muidugi mainis ka tema elamiskohaprobleemi, aga ma kinnitasin, et midagi ma leian. Vajadusel võin kasutada nii Couchsurfingut või isegi hostelit või minugi poolest võin mõnda aega Aucklandist käia (seal hosteleid jagub küllaga). Ega see odav poleks, aga samas ma ei saa lihtsalt sellepärast Waiheke töökohale ära öelda, et mul antud momendil elamist ei ole. Ma usun, et leian. Nii et kui keegi teab, kes Waiheke saarel elamiskohta (nurgake toast on ka ok) pakub, siis andke märku.

waiheke (5)

Seal võin ka öösiti tukkuda, kui elamiskohta ei leia

Leppisime kokku, et alustan tööga järgmisel esmaspäeval ehk 1.veebruaril. Siis on mul aega elamiskohta otsida, Uus-Meremaa eluoluga kohaneda ning – valge pluus ja mustad püksid/seelik osta. Äge. Tõesti. Väga äge. Ootan järgmist nädalat!

mudbrick (6)

Sellise bussiga poolele maale

Tagasi hakkasin ka jala minema aga mul vedas ja sain umbes poole maa peal kahekorruselise bussiga. Bussijuhiks oli šotlane, kes on nüüd juba 20 aastat Uus-Meremaal elanud. Ahh et kuidas ma sain? Buss tõi Mudbricki pulmakülalisi (täna oli pulm seal) ning läks uute järgi ja tõstsin lihtsalt näpu püsti ning hüppasin tagant lahtisest uksest peale.

Juhul kui ma hakkan jala Mudbrickis tööl käima (isegi see pool maad), siis tööleminekuajaks peab küll tossud jalga panema. Bistroos võin tennistega ringi kablutada, aga mäest üles/alla asfaldi peal ja kuumaga, on isegi jooksutoss parem ja mugavam.

Vot sellised lood siis. Töökoht on olemas, nüüd saan veel veidi niisama tšillida ja siis algab taaskord tööinimese elu. Palun pöidlad pihku, et ma leiaksin ka kiiresti sobiliku elukoha.

mudbrick (4)

Kui töölt lahkudes avaneb selline vaade, ei pane valutavaid jalgu tähelegi.

Advertisements

2 thoughts on “Ma sain tööd!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s