2015. aasta ning 92 raamatut- parimad ja halvimad

GoodreadsLäbi Euroopa lugemise võtsin juba kokku, aga nüüd võtaks terve aasta. 2015 läks päris kenasti ning ma lugesin läbi lausa 92 raamatut ehk 24 414 lehekülge. Lõpuks avastasin ka e-raamatute võlu, kuigi võidutsesid muidugi tavalised raamatud.

Esmalt Goodreads’i kokkuvõte minu aastast. Seal luges ta lehekülgi küll mõnesaja võrra koguarvus rohkem, aga usaldan enda arvutamisoskust. Lahe on vaadata, et nii lühim kui pikim raamat on mõlemad Harry Potteri fännide poolt kirjutatud, aga samas pikka aega hoidis 2015.aasta pikima raamatu tiitlit “Domina”.

Ja ka minu traditsiooniline kollaaž(2013. aasta; 2014. aasta). Kahjuks nelja raamatut mul siia ära ei õnnestunud mahutada. Progre polnud nõus rohkem vastu võtma ja ma ei jaksanud kakelda sellega.

reading_2015

Kümme punkti kümnest sai 10 teost:

pillipuhujanaine_ja_pommipanijanainePillipuhujanaine ja Pommipanijanaine. Uudisjutud ja kirjad

Sisu:“Pillipuhujanaine ja Pommipanijanaine. Uudisjutud ja kirjad” on Kristiina Ehini – nelja luulekogu autori – esimene proosaraamat. See on raamat meestest ja naistest, kes otsivad seda “kuju”, milles või kelles ennast hästi tunda selles maailmas, mis samaaegselt puhub pilli ja paneb pommi, maailmas, kus on nii palju vana ja uut, et kõik saavad kogu aeg uut ja vana.

Arvamus: Ma ei loe luuleraamatuid, sest need, mida ma olen lugenud, on olnud lihtsalt liiga… mõistetamatud. Ellen Niidu lasteluuletused on minu tase. Aga äkki võtan ma julguse kokku ja laenutan tulevikus mõne luuleraamatu, mille autoriks on Kristiina Ehin. Loetu on tema esimene proosaraamat ja see on lihtsalt… kirjeldamatu. Õhkõrnad vihjed, mis kaovad kohe, kui sa üritad neist rohkem mõelda ja aru saada. Laused, mille voolavus on imeline ja sõnakasutus teisest maailmast. Tema “Paleontoloogi päevaraamat” jäi mulle pikaks ajaks mõtetesse ja ma kujutan ette, et sama juhtub ka “Pillipuhujanaine ja pommipanija naine” korral. PS: Kellel see raamat kodus üle, minu raamaturiiulis leiaks ruumi.

16751101 vana Eesti asja

Sisu:Hõbesõlg, kannel, ohvrikivi, rehemaja, veimevakk, kapsaraud – milline on nende ja veel kümnete asjade lugu ja saatus, kuidas on need kujundanud eestlaste elu ja olu, millised neist on lõplikult unustuse hõlma vajunud ja millised on ärganud taas uuele elule? Raamatus „101 Eesti vana aja asja” annab Eesti Rahva Muuseumi teadur Piret Õunapuu kaasahaarava ülevaate valitud asjade tekkeloost ja sellest, mida nad läbi aegade on eestlaste jaoks tähendanud. Teksti ilmestavad põnevad fotod.

Arvamus: Jätkan siis vana aja radade peal. Tegu oli väärt lugemisega ning kui mul vaba raha on, siis hea meelega ma ka ostaksin antud raamatu. Põhjuseid on mitmeid. Esiteks on tegu huvitava lugemisega iseendale. Kuigi ma pean ennast laia silmaringiga inimeseks, oli ikkagi raamatus mitmeid asju, millest ma polnud kuulnudki. Kärbsepüüdja on üks nendest. Selle võtaks kohe hea meelega endagi koju. Teiseks, sest tegu on meie ajalooga ja ma pean oluliseks seda, et me vähemalt teaksime, mis meie ajaloos toimunud on ja mitte ainult siis sündmused, vaid ka esemed – mis olid meie esivanemate jaoks olulised ning miks. Kolmandaks, sest see on huvitav riiulist võtmise raamat ning ka hetkelise sirvimisega võib palju targemaks saada. Nii et kõik lapsed, täiskasvanud ja muidu külalised, kes mu riiulis antud raamatud näevad – võtke ja sirvige!

325Sündinud sinisel päeval

Sisu: Lugu, mis räägib autistliku geeniuse Daniel Tammeti lapsepõlvest, kui ta ei suutnud leida sõpru, ja nooruseast, kus ta õppis end kontrollima ning iseseisvalt elama ja armuma.

Juhtivad neuroloogid uurivad Danieli võimet lahendada hetkega keerulisi matemaatilisi probleeme. Erinevalt tavalistest sammsammulistest arvutustest põhineb Danieli lahenduskäik kujutiste jälgimisel. Käesolevas raamatus kirjeldabki Daniel lähemalt, kuidas ta seda teeb. Samuti räägib ta oma võimest keelemustrite jälgimise teel õppida kiirelt selgeks uusi keeli.

Daniel Tammet elab koos oma elukaaslase Neiliga Inglismaal Kentis, kus juhib edukat veebipõhist keeleõppefirmat.

Oma tõelist perenime hoiab Daniel saladuses, eesti nime Tammeti leidis ta internetist ja võttis endale, kuna see kõlab hästi. Danielile meeldib eesti keel selle vokaalirohkuse pärast, tema loodavas tehiskeeles mänti on sellised sõnad nagu «päike», «ema» ja «puhu».

Arvamus: See raamat aitab tõesti mõista autistlike joontega inimeste aru saama. Mitte otseselt aru saada küll, sest vähemalt minu jaoks jäi tema numbriloogika ikkagi segaseks aga samas minu jaoks oli tihtipeale segane ka gümnaasiumi matemaatika loogika… Aga aitas veelgi rohkem aru saada, sellest kuidas nad maailma tajuvad ja mõistavad ning seda teades on tegelikult võimalik nii enda kui ka teiste elu kergemaks teha. Ma ei mõtle nüüd siin seda, et peaks igasugust käitumist aktsepteerima (nt see, et peategelane tungis vahepeal teiste inimeste isiklikku ruumi ja tahtis füüsilist kontakti ja see tekitas inimestes ebamugavust), vaid arvestama seda, et teine lihtsalt ei pruugi teada, et see ei meeldi (peategelane ei kujutanud ettegi, et see on ebaviisakas või teistele ebamugav). Ja võiks ise teha lisasammu ja teistega rääkida. See küll kehtib nüüd igal ajal kõikidega suheldes – jumala eest, rääkige omavahel! Kõik inimesed, kes töötavad inimestega, võiksid selle raamatu lihtsalt enda silmaringi laiendamiseks ette võtta. Ja teised ka.

suhkrust-ja-jahustSuhkrust ja jahust

Sisu:Kümnendasse klassi minnes saab Johanna endale uue klassiõe – ilusa, enesekindla ja natuke salapärase Mia, kelle sõprust ja tähelepanu ihkavad nii tüdrukud kui ka poisid. Johanna on meelitatud, kui Mia otsustab sõbruneda just temaga. Järgnevad ühised tormilised peod, ootamatused ja väikesed pahandusedki, aga see on alles algus. Ühel hetkel tuleb Mia tulutoova „äriplaani” peale, mis kahe tüdruku elu lõplikult segi paiskab.
Armastus, Surm ja Kättemaks olid tarokikaartidel, mida Mia mulle kord ühel talvisel hommikupoolikul, kui me koolist poppi tegime, niisama naljaviluks ladus. Ma ei uskunud seda kummalist kaartide kombinatsiooni, mida ma enda ees veidi kleepuval söögilaual nägin. Vähemalt nii ma endale sisendasin ja nii talle ka ütlesin. Ma püüdsin, nagu alati, olla vapram, kui ma olen. Eriti veel siis, kui ma üllatusega nägin hirmu Mia näos. Esimest ja viimast korda. Justkui vari libises see vaid hetkeks temast üle. Mina olin tavaliselt see, kes kartis, mitte Mia. Mitte kunagi Mia.
„Suhkrust ja jahust” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev kor­raldatud 2014. aasta noorsooromaanide võistlusel II koha.

Arvamus: Tõesti huvitab, et milline tollase aasta võidutöö peaks olema, kui “Suhkrust ja jahust” sai II koha. Mulle on teisedki Reeli Reinausi raamatud meeldinud, aga no halleluuja, see on tema parim teos! Miks? Erinevate tegelaste sissetoomine kohe alguses tekitas minu jaoks põnevust: “Miks nemad? Kuidas nad omavahel kokku saavad? Mis on seos?”. Vihjekillukesed – natuke siit, natuke sealt. Mõned juhatasid valele teele, mõned andsid õigeid ideid. Kohe alguses oli selge, et keegi on surnud. Aga kes? Muidugi ma arvasin, kes see on aga kui selgus, et see võib olla keegi teine, siis mõtlesin lehekülgede kaupa “Palun ei! Palun ei!” Aga oli ikka tema. Ninanips mulle. Hakka veel mõnest tegelasest hoolima. Ja muidugi plusspunktid teemavaliku eest, ning kuidas sillutati teed katastroofini. Ning lõpp, mis ei anna kõiki selgitusi, kirjeldusi ega vastuseid aga millest sellest hoolimata puudu ei jää. Ma alustasin raamatuga Pärnusse sõites. Pärnus teatris olles ootasin, millal viimaks etendus läbi saab, et siis pimedas koju sõites telefoni valgel veel viimaseid lehekülgi ahnitseda. Ja siis oli raamat läbi. Lõpp käes. Noore elu rikutud ja… minul naeratus näol. Oli alles raamat!

292Domina

Sisu: Ajal, mil naistel oli peaaegu võimatu arstiteadusega tegelda, õnnestub Samanthal siiski tänu oma visadusele arstikutse omandada ning praksise käigus mitmeid uuendusi rakendada. Samantha erandlik meelelaad ja käitumine teevad paraku keeruliseks tema isikliku elu ning sellega toimetulek ei nõua talt sugugi väiksemat meelekindlust kui kutsetöö.

Arvamus: Lühidalt SUUREPÄRANE, pikemalt olen juba siin kirjutanud.

18396518Hogwarts Houses Divided

Sisu: The war is over, and all is well, they say, but the wounds remain unhealed. Bitterness divides the Houses of Hogwarts. Can the first children born since the war’s end begin a new era, or will the enmities of their parents be their permanent legacy?

Hogwarts Houses Divided is a next generation Harry Potter fan fiction, starring Teddy Lupin in his first year at Hogwarts

Arvamus: Ma olen igasuguste fanficide osas paras pirtsperse. Suure Harry Potteri fännina olen mõnda lugenud, aga ülelugenud ja mälestustesse on jäänud ainult “Võta mu süda”, millele ma ei uskunud, et leian midagi võrdväärset. Ja nüüd, puhta juhuse läbi, ma leidsin. Muidugi võib kergitada kulmu, et kas mingi fanfic on ikka raamat või ei ole, aga mina ütlen, et on. Sellel oli olemas lugu. Tegelased, kes tõmbasid kaasa elama. Hetked, kus tahtsin naerda ja siis nutta ja siis kus sisemus tõmbus nii kokku, et oli valus. Muidugi autor muudab natuke võlumaailma (Kas kummitused saavad ikka niimoodi kaduda? Ja võlujõud haihtuda?) aga see ei loe, sest need olid loogiliselt lisatud, need sobisid sinna maailma. Ja kogu see temaatika, et vanemate patud nuheldakse laste kaela – see oli valus ja samas on see tõsi ka meie praeguses maailmas. Teddy Lupini seiklused on seiklused, mida ta ei oodanud ja tagajärjed on vahepeal rohkem kui kohutavad, aga see viis mind tagasi Harry Potteri maailma, mida ma tohutult igatsen ja tohutult armastan. Aitäh!

51UB2WeIbCL._SX331_BO1,204,203,200_How to Make a Living with Your Writing: Books, Blogging and More

Sisu: I spent 13 years working as a cubicle slave in the corporate world. I was miserable in my job and my creativity was stunted by the crushing daily grind.

Then I started writing books and blogging, using my words to create products and attract readers. In September 2011, I left my corporate job to become a full-time author and creative entrepreneur and since then I’ve grown my business year on year ”” all based on my writing. More importantly, I’m finally living the happy life I always wanted.

I’m not a Kindle or blogging millionaire and this is not a get rich quick scheme. But I will share with you how I make a six-figure income from writing books, blogging and marketing in an ethical manner.

Arvamus: Trummipõrin, fanfaarid ja katkematu aplaus. Ma lugesin viimaks ometi läbi esimese e-raamatu! Tegu on raamatuga, mida ma isegi oleksin valmis ostma (kui see tasuta juba kättesaadav poleks) aga kindlasti uurin ma veel täpsemalt, mida Penn pakub ja täitsa võimalik, et toetan teda mõnda muud teost ostes. Miks? Sest see raamat oli lihtsalt nii täppi. Seal oli mitmeid kohti, kus ma noogutasin kaasa “Täpselt nii!” ja mitmeid kohti, mis sundis (mõttelisse) peeglisse vaatama ja nentima, et ma ilmselgelt ei tee piisavalt, et kirjutamisest saakski mu töö. Muidugi on ka see ränk töö, et selleni jõuda aga ei peagi ju kõike kohe ja nüüd tegema hakkama. Mina plaanin sealt valida, mida mul momendil vaja on ja milleks mul momendil ressurssi on. Aga tulevikus… vot tulevikus veel me näeme mida huvitavat tulema hakkab. Ja kunagi ma kavatsengi jõuda sinna, kus vähemalt 50% mu sissetulekust on seotud raamatute ja lugude kirjutamisega. Aga ma igaks juhuks tähtaega ei hakka välja kuulutama.

astridi-pildidAstridi lood

Sisu: Rootsi ühe kuulsama kirjaniku Astrid Lindgreni sünnist möödub 2007. a juba sada aastat. Seda sündmust tähistatakse muuhulgas ka käesoleva raamatu üllitamisega. Selles on Astridi elu piltides. Umbes aasta aega koguti pilte albumitest ja arhiividest, maalide ja karikatuuride reprosid. Kõik need loovad imelise ja mitmetahulise lähipildi Astrid Lindgrenist, tema vanematest ja õdedest. Pilte on ka tema oma perekonnast ning tööst.

Arvamus: Mis siis, et ma olen seda raamatut poodides nii palju lehitsenud, et teadsin kõike, oma eksemplari lugesin ikkagi läbi ja lugesin seda kogu hingega.

Astrid Lindgren on Kirjanik, keda võin nimetada üheks oma lemmikuks ja üheks oma eeskujuks. Maailmad, mis ta on loonud, tegelased kelle välja mõelnud ning probleemid, mida oma loominguga puudutanud – kui suudaks teha kasvõi kümnendiku sellest, mis tema, siis võiks juba iseendaga väga rahul olla. “Bullerby lapsed”, “Hulkur Rasmus”, “Vennad Lõvisüdamed”, “Mio, mu Mio” ning paljud tema teised raamatud on minuga läbi aastate kaasas käinud. Lugesin neid siis, kui raamatute maailm minu jaoks end alles avama hakkas. Ja loen nüüd, kui loetud lehekülgede arv on ületanud kaugelt viiekohalise numbri piiri.

Ja kuigi ta raamatud võivad olla kurvad, panna mõtlema, on need siiski turvalised ja head ja tuttavad ja midagi, mille lugemisest kunagi ära ei tüdine.

Ja raamat tema enda elust on samasugune, et seda võib veel palju lugeda ja vaadata ning mõelda. Ning ma ei nuta tavaliselt raamatute lõpus. See peab olema ikka väga eriline teos, mis pisarad silma toob. Aga “Astridi pildid” sai sellega hakkama.

Mul on nii kahju, et mul ei ole kunagi võimalust temaga kohtuda (soovisin seda juba siis, kui olin alles väike ja tema oli veel elus) aga ma olen nii õnnelik, et maailmas on olnud selline kirjanik ja veelgi õnnelikum, et olen tema lugude maailma enda jaoks avastanud.

klaaslossKlaasloss

Sisu: Jeannette Walls kasvas üles vanematega, kelle ideaalid ja põikpäine eristumissoov olid ühteaegu nii häda kui õnnistus. Nad elasid pikalt USA edelaosa kõrbelinnades nomaadielu ning suutsid end sel viisil ära elatada. Hiljem, kui raha otsa sai, koliti Lääne-Virginia kaevanduslinna, mis oli viimane koht, kuhu keegi neist oleks sattuda tahtnud. Hoolimata isa joomisest ja allakäigust ning perekonna üleüldisest toimimatusest suutis Jeannette sellest nõiaringist välja murda, kodust lahkuda ja luua endale täiesti uus, täiesti erinev elu.
Kakskümmend aastat on ta oma juurtest vaikinud, ent nüüd on tema lugu kirjas, menukas ning peagi saamas ka suureks filmiks.

Arvamus: Kuidas ma saan mitte anda sellele raamatule kõige kõrgemaid punkte, kui ma lugesin seda seni, kuni raamat läbi sai – kella kolmeni öösel ja unega võideldes. Ei mäletagi, millal viimati mõni raamat sellise tähelepanu osaliseks sai.

Lugu oli kirja pandud sujuvalt ja kaasakiskuvalt ja emotsioone tekitavalt. Ühel hetkel loed, kui toredad vanemad on (öösel deemoneid jahtima, lapsesse uskumine) ja teisel hetkel selline tunne, et kuidas vanemad lihtsalt suutsid niimoodi teha?!?! Lihtsalt, kuidas see on võimalik? Kuidas, kuidas, kuidas?

Kuidas neljast lapsest kolm suutsid sellest pasast välja rabeleda ning ehitada endale edukad elud? Mida on selleks vaja? Kas saaks midagi teha, et teised lapsed sellistes peredes saaksid ka välja rabeleda? Kahjuks ma arvan, et vastus on ei… Jah, vanemad olid need, kes panid lapsed sellistesse olukordadesse, kus nad pidid kannatama nälga ja külma. Aga tegelikult olid vanemad ka need, kes andsid neile kätte ka tööriistad, et sellest välja murda.

Oeh, raske on leida selle raamatu kohta sõnu. See oli mõjuv raamat. See paneb mõtlema, see paneb olema tänulik. Ja see paneb imetlema inimesi, kes on teinud roppu moodi tööd, et jõuda sinna, kuhu nad on jõudnud.

PS: Ma olin varajane külastaja raamatukogus ja kui hakkasin laenutatud raamatuid kotti laduma, tuli üks naine, kes oli “Klaaslossi” just läbi lugenud ja tagasi toonud. Õige aeg, õige koht ja sain kohe endale selle haarata. Peaks vist poodi vaatama minema, palju see maksab, sest tahan seda tulevikus kindlasti veel lugeda.

PA030012Linn jõe ääres

Siia nimekirja tuleb see raamat väikese mööndusega, sest see ei saanud minult algul 10 punkti, aga kuna see mulle nii meeldis ja pidevalt uuesti mõtetesse tuli, siis ikkagi on kümmet punkti väärt.

Sisu: Käesolev romaan on autobiograafiliste sugemetega teos autori noorpõlvest läti väikelinnas ja seal üle elatud kahest okupatsioonist – vene ja saksa omast, kuni lahkumiseni kodumaalt 1944 a.

Minu arvamus: Esimene hetk kui kätte võtsin, oli nii raske end juba algusest läbi närida ja paariks päevaks jäi raamat seisma. Siis aga võtsin uuesti kätte ja enne käest ei pannud, kui oli läbi loetud. Mis oli selle võlu? See et sõjaaega on kujutatud läbi tavalise inimese. Teda ei küüditatud, teda ei võetud vangi, teda ei värvatud sõtta. Ta oli inimene, kes üritas kuidagi tulla toime kõige sellega, mida elu teele ette paiskas. Ehk mitte alati kõige paremini aga samas polnud ta ka hüpiknukk. Eestlased kipuvad ära unustama, et Soome kõrval on meil veel teinegi tore naaber, kes on meiega palju sarnast läbi elanud. Ei saa me Lätit unustada. Ma olen väga rahul, et just see lõunanaabrite raamat mu näppu sattus ja ma ei välista, et selle lugemiseks või lehitsemiseks veel mõnel korral aega leian.

***

Ma olen õnnelik, et suurem osa raamatuid said rohkem kui viis punkti, aga oli ka kaks raamatut, mis pälvisid minult vaid kaks punkti kümnest, mis mõlemad olid huvitaval kombel Eesti kirjanike teosed. Esmalt aga üks kolm punkti saanud teos:

9789949525249_jpgTalvemuinasjutud (3/10)

Sisu: Seda teost peetakse maailmakuulsa taani naiskirjaniku Karen Blixeni (1885-1962) kõrgsaavutuseks proosas ja ühtlasi tema kõige viimistletumaks teoseks. Muinasjuttudega klassikalisel kujul muidugi tegu pole, pealkiri on tuletatud W. Shakespeare’i peaaegu samanimelise tragikomöödia pealkirjast ja osutab lugude mitmetähenduslikkusele ning sügavusele. Mitme jutu fookuses on laps või nooruk, kes tunneb end võõrana selles maailmas, millesse on justkui juhuslikult sattunud. Teiste keskmes on aga naine oma unistustega. Autor tabab neis lugudes oma tegelasi hetkel või seisundis, mil tuleb elus teha otsustav valik, sest sellest sõltub kõik edasine.

Arvamus: Ei mäletagi, millal viimati mõne raamatu lugemine viimati sellisel moel venis. Enamikes juttudes kõik lihtsalt läks ja läks, selliselt ühetasaselt ilma mingite kõikumisteta. Lihtsalt kulges edasi. Seal oli ka tõesti ilusaid lauseid ja mõtteid (“Ma mõtlen, et minu jaoks oled sa mu elus tuletorn, muutumatu valgus, mis õpetab mulle, millist kurssi ma pean hoidma.”) aga siis ühel hetkel oli neid liiga palju ning kõigest jäi jube lakutud mulje. Mis veel lõpuks häirima jäi, oli see, et kui suunati taha vaatama, et mis mingi sõna või väljendi seletus on, siis pooltel juhtudel oli seal lihtsalt viite Piibli mingile osale. Läbi raamatu jäi üldse hästi kõlama kristlik alatoon, nii et võib olla neil, kes Piiblis kodus on, on seda ka huvitavam lugeda. Ahh ma ei teagi. Läbi loetud sain, oli ilusaid kohti ka, romantilistele hingedele on see kindlasti ideaalne aga minule… uuesti lugema ei hakka.

elukas kaaned.inddElus (2/10)

Sisu: „Tundlik, arukas, andekas tüdruk kirjutab asjadest, millest tahaks vist maailm vaikida. Aga ta kirjutab enda asjadest. Ta kirjutab hästi. Ja ta kirjutab valusalt. Veidi on maailm parem koht. Selle raamatu jagu vähemalt.“ Kaur Kender
„See raamat on kirjapandud justkui ühe hingetõmbega, nagu tahaks kogu selle seeshoitud valu endast korraga välja saada. Lugesin käsikirja läbi sama hingetõmbega, millega Triin selle kirjutanud on. See on valus lugu, liiga valus… Ükskõik millise nurga alt vaadates ei leia juhtunule ühtegi õigustust, ühtegi seletust… Sellisel moel lapse kaotust ei õigusta miski… mitte kunagi… Kuigi ma elan põhimõtte järgi, et kõik, mis meile eluteel saadetakse, on selles elus vajalik kogemus ja õppetund, ei saa ma selliste õppetundide vajalikkusest aru, kas need peaksid tegema tugevamaks? Muutma kalgimaks? Kaotama liig sinisilmse inimese usu inimlikkusesse? Kahjuks on selliseid lugusid meie ümber palju. Liiga palju. Ja liiga tihti lahendusi ei olegi. Liiga tihti need lood vaikitakse koduseinte vahel maha. Kurb on. Valus on. Triin on teinud julge sammu, julgustades naisi, kes selles loos enda igapäevaelu ära tunnevad. Ühel päeval saab karma ka karistamatud kätte, ent kannatanu jaoks võib olla juba hilja…“ Kirsti Timmer

Arvamus: Teema on vajalik ja vajalik on tegelikult ka see, et oleks inimesi, kes julgevad läbielatust oma nime ja näo all rääkida. Kasvõi selleks, et praegustele kannatajatele näidata, et nad ei ole üksi, et on ka teisi ning et sellest on võimalik välja rabeleda. Selle eest Tulevile kummardused, et ta end nii palju avas. Aga… Aga… Aga… See raamat oleks võinud olla tohutult palju parem. Ma saan aru, et see pandi vist ühe hooga kirja ja lasti kiirelt trükki, ent tubli toimetaja oleks võinud paljut muuta. Hetkel oli see vahepeal nii hüplev (Tais šamaani juures käimine? Millega see seotud oli peale selle, et ta sai sealt väljaspool meie maailma kogemuse? LA teema oli samamoodi liialt suvaline ning samas paljudele kindlasti südamesse minev laps, kes jäi sündimata, sellest justkui hüpati üle), liigagi blogilik ja seetõttu ka häiriv. Viha endast välja kirjutamine on hea, tihtipeale ka vajalik aga iseasi on, kas seda tasub ikka esmase emotsiooni ajel ka lettidele paisata. Vahet pole, et teoses endas kirjutas Tulev, et ta soovib kõigile alati head ja mitte kellelegi halba, siis ma pole lugenud ammu raamatut (kas üldse olen), mis oli lihtsalt niivõrd viha täis. Ja samas vahepeal häiris see, kuivõrd paremaks ta end teistest (sh teistest Eesti naistest) peab.

Kahjuks ei andnud Tulevi lugu ka muud nõuannet, et kui juba vägivaldses suhtes oled, siis lenda sellest nagu tuul aga kuidas sellest täpsemalt välja tulla või kuidas ära tajuda juba enne, kui kaelani sees oled? Ei, selle peab ise välja nuputama. Või tegelikult soovitaks raamatut: “Miks ta seda teeb?… ” Tulevi teos oli selline huvitav ajaviitelugemine, pani kaasa ka tundma vahepeal aga sellega minu jaoks piirdubki.

594Kuldne puur (2/10)

Sisu: Narva tüdruk Katrin tuleb Tartusse maalikunsti õppima. Kunstnikuks saamine on tema suurim unistus. Vanematekodus end puurilinnuna tundnud neiule avaneb ülikoolilinnas täiesti uus maailm: põnevad õpingud, toredad sõbrad ja ka esimene armastus.

Tartu noormees Robert on töökas IT-spetsialist, kuid eraelus pole tal seni õnne olnud. Tema suurim soov on vabaneda süütusest ja leida tunnustust ka väljaspool kontorit. Tutvus Katriniga pakub talle just seda ja ehk enamatki.

Lähtel elava raamatupidaja Diana maailm variseb kokku, kui ootamatu rasedus lõpetab hetkega mitu aastat kestnud suhte. Lahenduste otsimisel on talle abiks vennanaine Maria ja vend Tanel, kes õppejõuna avaldab muljet ka Katrini sõpradele.

Arvamus: Ma tunnen puudust sellest, et ma oskaksin tehnilises mõttes arvustusi kirjutada, sest siin raamatu juures oli nii palju häirivaid asju, mida tahaks paremini välja tuua. Aga olgu, alustame. Kõigepealt lugu ise. Teema on huvitav aga 185lk kohta oli liiga palju tegelasi ja liine, mida autor minu jaoks omavahel piisavalt ei ühendanud – igast liinist oleks võinud lausa omaette raamatu arendada. Teine asi on see, et lõpp jäi nii lahtiseks igas liinis, kuigi hiljem guugeldades selgus, et teine raamat on veel olemas, nii et see võib seda selgitada. Järgmisena sõnastus. Ma mäletan et olemas on pilt, kus näidatakse selgelt ära, miks on vaja lauseid teha erineva pikkusega, et säilitada tekstiline meloodia. Siin teoses oli aga väga palju monotoonset. Lihtsalt ja täiesti monotoonne. Ning nimede kasutamine. Vahepeal oli see okei aga vahepeal oli ainult Katrin, Katrin, Katrin. Kuhu jäid tema, naine, neiu jne? Oeh mulle meeldis idee aga mitte teostus.

Advertisements

7 thoughts on “2015. aasta ning 92 raamatut- parimad ja halvimad

  1. Väga lahe ja inspireeriv, aitäh nii hea ülevaate eest! Olen enda jaoks muidu avastanud second hand poodide raamaturiiulid, millelt kahekümne sendi eest ostan mõne vanu unustatud raamatuid. Selle aasta üks meeldejäävamaid raamatuid oli minu jaoks Leida Kibuvitsa Soomustüdruk.

    • Tore et meeldis ja aitäh kiidusõnade eest! Guugeldasin korra Soomustüdrukut ja tundub midagi, mida tasuks lugeda. Lähen üritan näpud enne taha saada, kui ära lähen.

  2. Pingback: Minu 2015 | Tudengiraport - õppides läbi elu

  3. Mul on nii hea meel, et Su blogi leidsin. Armastan lugemist, aga viimane aasta olen meeletult ühekülgne olnud. Mitu pealkirja jäi silma ja kindlasti uurin lähemalt. Aitäh, et inspireerisid!

Jaga oma mõtteid

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s