Istudes eetikakomisjoni ees ning osaledes fookusgrupiintervjuus

Sellel nädalavahetusel sain olla sotsiaaltöö eetikakomisjoni ees. Seda õnneks muidugi mängult ülikoolis ühe aine raames. Kõigepealt oli vaja oma grupis välja mõelda mingi probleem ja seejärel pidi üks inimene seda teise grupi ehk eetikakomisjoni ette kaitsma minema. Meie rühmast sain mina selle õnne osaliseks. Mängisin algul sotsiaaltöötajat, aga õppejõu soovitusel võtsin hoopis ema rolli. Juhtum siis selline (kõik nimed, vanused, juhtum pole üks-ühele reaalsusest võetud aga mõtteid saime reaalsest elust (kaks juhtumist siin ja siin). Kirjapandud teooria on siiski väljamõeldud. Loodetavasti keegi halvasti ei suhtu, see oli mõeldud õppe-eesmärgil):

On kaks peret. Pere A lapsendas lapse, kuid selgus, et tal on terviseprobleemid, mis ainult süvenevad ja lapsele määrati sügav puue ning vaja on pidevat hooldust. Kuna pere polnud valmis (ei emotsionaalselt ega ka rahaliselt) selliselt haige lapse eest hoolitsema ja olid soovinud lapsendada terve lapse, siis pöördusid nad kohtusse, lapsendamine annulleeriti ja riik võttis lapse enda hoolde, kui laps oli 3aastane. Peres B sündis laps, kellel samamoodi algul teati, et on väiksem tervisehäire, aga mis järsult süvenesid ning hetkel kui laps on 4aastane, vajab ta ööpäevaringset erihoolt ja tähelepanu, mistõttu siis pere B ema on loobunud tööl käimisest. Pere tunneb, et nad ei jõua enam lapse eest hoolitseda, paranemisprognoosi pole, pereisa peab pidevalt tööl käima, pere kaks teist last ei saa piisavalt tähelepanu, sest ema on hõivatud haige lapsega. Tulenevalt 4aastasest pidevast ööpäevaringsest hoolitsusest ja prognoositust tulevikust on ema ka depressioonis ja lihtsalt ei jaksa enam olla ööpäevaringne valveõde. Hooldushaiglasse panemine ei ole rahalise olukorra tõttu võimalik. Pere soovib lapse ära anda, kuid öeldakse, et ta ei saa lihtsalt ühest lapsest loobuda, ja teisi lapsi alles jätta. Pereema pöördub eetikakomisjoni poole, sest tunneb, et tema ja lapse õigusi rikutakse. Miks pere A võis lapsest loobuda ja pakkuda talle seeläbi paremat hoolitsust (riik katab kulud jne), samas kui pere B ei tohi lapsest loobuda, aga teavad, et nad ei suuda pakkuda talle hoolitsust, mida tal vaja on ning ka pere kaks teist last kannatavad selle all. Miks on pere A lapse õigus korralikule hoolitsusele tähtsam kui pere B lastel?

Mida teie teeksite? Kuidas te seletaksite pereemale, et pere A võis lapsest loobuda aga pere B ei või? Kuidas seletaksite asja, et pere A laps saab erihoolduse, mida talle on vaja aga pere B haige laps jääb hooldusest ilma ja pere B teised lapsed kannatavad?

Minnes siis edasi järgmise aine juurde, siis selle raames tuleb meil teha prokuröride ja lepitajatega fookusgrupiintervjuud ning individuaalintervjuud. Harjutamise mõttes tegime omakeskis ka ühe fookusgrupiintervjuu läbi. Mina sain, loosi tahtel ja enda kergenduseks, olla intervjuus osaleja, mitte moderaator ega läbiviija. Nii et sain lihtsalt vastata küsimustele ja ei pidanud lobapidamatuse pärast mõtlema. Meil oli teemaks see, mida arvame Tartu Ülikoolist ja magistriõppest esimese semestri keskel. Arutasime paljusid eri küsimusi, alates sellest, miks me just TU valisime, kuidas õppekorraldus sobib, mis on head ja mis on halba. Kõike ei hakka ma välja tooma, aga selle tahan küll ära kirjutada, et kõige rohkem häirib Tartu Ülikooli juures tegelikult see segadus, mis on kodutöödega. Olen seda kindlasti ka varem maininud aga kuna fookusgrupiintervjuud harjutades tuli see uuesti üles, on see mul jälle hinge peal. Kõige häirivam on tegelikult asi ju neile, kes käivadki täiskohaga tööl ja kes võtavadki eraldi aega, et koduste töödega tegeleda. Nt planeerib koduste töö tegemise õppenädalavahetusejärgseks kolmapäevaks. Saab kõik tehtud, on rahul ning vaatab siis näiteks järgmisel nädalal esmaspäeval ÕISi ja ohsaa – veel paar kodutööd. Ja millal siis aega võtta? Reaalsus on ju see, et magistris on ajaplaneerimine oluline aga no kuidas sa planeerid, kui sa ei teagi, mida teha… Või näiteks ühes aines X. Õppejõud jagas eelmine kord jaotusmaterjale osadele, kes siis pidid need pildistama/skännima, et teistele jagada. Ja jäigi mulje, et see on kodune töö, sest eelneval korral oligi jaotusmaterjali lugemine ja selle põhjal kirjatüki tegemine koduseks tööks. Aga ei, sedakorda oli koduseks tööks 51-leheküljelise PDFi läbilugemine ja selle põhjal 1,5-leheküljelise essee tegemine. Osad meist said seda teada samal päeval, kui loeng toimus. Loengus tuli välja, et ikkagi järgmiseks korraks. See pole esimene ega (ma kardan) viimane kord, kui kodutööst rääkides on mitu eri arvamust ja hulk segaduses nägusid.

Horse-Riding1

Pilt siis millestki, mida Uus-Meremaal teha tahaks. Ja seda nii hobi mõttes, kui ka lahe oleks saada tööd mõnes ettevõttes, mis tegeleb hobuste ja matkadega. Foto: http://www.southern-edge.com/11867-2/

Teine asi, mis häirib on see, et õppekavas on kirjas aineid, mida pole juba tükk aega loetud ja mida väga tükk aega ei loeta ka. Aga see kui sa vaatad enne õppimatulekut aineid Y, X ja Z ja need sulle väga meeldivad, oleks ju loogiline eeldada, et sul on ka võimalus neid 2 aasta jooksul õppida. Aga ei. See pole nii… Ja siis tekibki küsimus, et miks osad ained on selliselt peibutuseks mõeldud? Miks ülikool näitab ilusat kalliskividega kaetud kirstu, kus sees väidab olevat suuuuurt valikut väärtuslikke esemeid (ehk aineid) ja kui oledki ülikoolis sees, teed kirstu lahti ja – pooled neist on ära hallitanud. No ajab pahaseks küll. See pole küll TU viga, kuid puutusin sama asjaga kokku ka TLUs.

Aga see selleks. Ülejäänud loengud olid ka põnevad, poliitikaanalüüsi grupitöö jätkus edukalt, kuigi vahepeal oli ikka tõeline segadus, et mida paganat me nüüd tegema peame ja juhe jooksis ikka korralikult kokku.

PS: Vene keele B2 nõue et vastata Sotsiaaltöötaja tase 7 kutsestandardile tuli ka üles. Ma endiselt arvan, et see on täielik lollus ja ma ei saa aru, miks pagana põhjusel ESTA selle sisse pani. Üks osa sellest, et see on lollus, on ka seetõttu, et mitte üheskis sotsiaaltöö õppekavas ei ole sees B2 tasemel vene keele ainet. Jah, valikainena, kuid kui see kattub mõne kohustusliku ainega, siis… Tekkis küsimus, et kas ESTA üldse ei teinud ülikoolidega koostööd. Aga olgu, ma ei räägi sellest rohkem. See on teema millega mind hetkel kõige rohkem põlema ajada.

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s